Raasukese 530 päeva

Erkki Raasuke Foto: A.Peegel

Täna saab Erkki Raasukesel täis 530 päeva tööd majandusministeeriumis. Varsti läheb ta tagasi erasektorisse. Kuna tihti kiputakse igalt poolt kohe konflikti otsima, siis olgu ära öeldud, et selles lahkumises midagi sellist pole. Lihtsalt üks periood lõppes, töö, milleks Raasuke tuli, sai tehtud või vähemalt jõudis vahefinišisse, kust seda jätkavad juba teised.

Suuresti võib öelda, et Raasuke tegeles küsimusega, kuidas riigiettevõtteid paremini juhtida. See tähendas kokkupuudet enamiku riigiäriühingutega ministeeriumi (kui omaniku esindaja) poolt, see tähendas ka ühte sügavamat sukeldumist kriisiolukorda (Estonian Air), see tähendas ka osalemist Levira müügi ettevalmistuses ja lõpuks Raasukese sel nädalal esitatud magnum opus’t «Ettepanekud Eesti Vabariigi äriühingute valitsemise korraldamiseks» – suuremat üldistust, kuidas riigifirmade juhtimisega edasi minna.

Ega Raasuke ise ei taha oma pooleteiseaastasest ministeeriumiajast kokkuvõtteid teha. Nagu ta ütleb, võib ajaleheloos niimoodi kergesti tekkida koolipapalik alatoon, et kus nüüd õpetab, mis riigis hästi ja halvasti või kuidas riiki peaks erasektori kogemuse põhjalt juhtima. «See on olnud huvitav, osas episoodides isegi erakordselt põnev ja mul oleks väga kurb, kui seda kogemust poleks saanud,» räägib Raasuke. Kaks asja siiski on, mida majandusministeeriumi inimesed, kes Raasukest kõnelemas kuulnud, tema üldistavama sõnumina esile toovad – need on need, mille üle riigivalitsemises mõelda.

Esiteks, võib-olla on natuke liiga palju näha trendi, et noored lähevad otse koolipingist riigisektorisse. See ei tähenda, et üldse nii ei tohiks olla, küll aga seda, et seal kõrval võiks riigiametisse minna ka teistsuguse kogemusega inimesi ja selle viimase nimel võiks ka teadlikult pingutada. Ehk võiks riigiametis olla rohkem erineva ja erasektori taustaga inimesi. Neid, kes teavad, mis tunne on üle leti teenindada ja klientidelt sõimata või kiita saada. Inimesi, kes teavad, mitu raamatut on vaja müüa, et oma palgakulu tagasi teenida. Inimesi, kes teavad, mida tähendab see, kui kaks päeva enne jõule tuleb oma osakonnast kolm inimest lahti lasta, sest omanik nõuab kulude kokkuhoidu. Inimesi, kes teavad, kuidas tehakse edukat reklaamikampaaniat või arendatakse uut toodet. Inimesi, kes teavad, mis on raha hind.

Kokkuvõttes, et riigiametis võiks olla rohkem tasakaalu, jah, olgu neid, kes tulevad otse koolist, aga ka neid, kes erasektoris puutunud kokku klientide, raha, õnnestumiste ja raskuste ületamistega. Teiseks võiks ehk esile tuua väikeste ja suurte asjade eristamise. Iseenesest on see muidugi üldine probleem, millega puutuvad kokku kõik, ka tavalised inimesed ja erafirmad, aga riigi tasandil, kus tuleb tegeleda nii väga suurte ja väga kalliste projektidega (näiteks miljardite euroraha planeerimisega, mille mõju ulatub aastakümnete taha) kui teisalt ka pisiasjadega, on tähtsa ja vähem tähtsa eristamine erakordselt suure mõjuga. Need võiks olla asjad, mida riigiasutused võiksid teadlikult õppida.