Rait Maruste: vihakõne, internetileim ja sõnavabadus

Rait Maruste Foto: Peeter Langovits

Otsides õiget viisi vihakõne probleemiga tegelemiseks, tuleb leida põhjendatud tasa­kaal kahe põrkuva väärtuse, inimväärikuse ja arvamus­vabaduse vahel, kirjutab riigikogu liige Rait Maruste (Reformi­erakond).

Enne  kui minust üleöö südametunnistuseta moraalne värdjas (J. Kivirähk, R. Raud) sai, töötasin 12 aastat Strasbourgis Euroopa Inimõiguste Kohtus, kus süütuse presumptsiooni ja sõnavabaduse kaasused olid ühed huvitavamad. Olin kümnete sellesisuliste arutelude ja otsuste tegemise osaline.

Viimasel ajal teemaks olnud kübervaenamise asjus orienteerumiseks tuleb kõigepealt selgust saada, millest räägime, ehk mis on vihakõne ja kuidas see suhestub üldiste väärtuste, õiguste ja vabadustega. Rahvusvahelise aluse hindamiseks annab Euroopa Nõukogu küberkuritegevuse konventsiooni lisaprotokoll, mis käsitleb arvutisüsteemide kaudu toime pandud rassismi ja ksenofoobia ilmingute kriminaliseerimist. Lisaprotokoll on pärit 2003. aastast ja jõustus 2006. aastal. Eesti on sellele küll alla kirjutanud, kuid ei ole ratifitseerinud, seega protokoll Eesti suhtes jõus ei ole. Kuid töö selles suunas käib.

Protokolli kohaselt on vihakõne tunnusteks rassistlikkus ja ksenofoobsus (viha, sallimatus võõrapärasuse ja teistsugususe suhtes). Määratluse alla mahub iga kirjaliku materjali, kuvandi või muu idee või teooria esitlus, mis toetab, propageerib või kutsub üles rassile, nahavärvile, rahvuslikule või etnilisele päritolule või usutunnistusele põhinevat vihkamist, diskrimineerimist või vägivalda üksikisiku või grupi suhtes.

Tegu peab olema tahtlik, esitatud ähvarduse, solvangu, naeru- või alavääristamisena. Teine sisuline osa protokollist kutsub keelustama genotsiidi ja inimsusvastaste kuritegude eitamist, heakskiitmist või õigus­tamist. Seega, vihakõne kvalifitseerivaiks tunnusteks on teadlik, sihipärane rassistlikkus ja ksenofoobsus, mis rajaneb rünnatava isiku või isikute grupi endast mittesõltuvatel asjaoludel (rass, nahavärv jmt).

Kui küsida, mis vahe on tuvil ja interneti (viha)kommentaatoril, siis tuvi otsib sõnnikust teri, kommentaator aga teradest sõnnikut. Kuid mitte iga sõnnik ei ole veel kriminaalmenetlust või -karistust vääriv vihakõne.

Mis on vihakõne tõrjetaotluse taga? Kõigepealt tõsiasi, et meil kõigil on inimväärikus ja võrdsed õigused ning kohustus hoiduda diskrimineerimisest. Vaadakem meie põhiseadust. Riigivõimul lasub kohustus neid väärtusi kaitsta. Rassism ja ksenofoobne vihakõne, kui seda mitte tõkestada, sillutab teed hoiakutele, stereotüüpidele ja edasi vägivallale, mis pikemas perspektiivis ohustavad õigusriiklust ja demokraatlikku stabiilsust. Euroopa lähiajaloos leiab selle kohta veenvaid, katastroofidena lõppenud näiteid.

On mõistetav, et avalikul võimul, tegelikult meil kõigil, on kohustus tagada põhiseaduslikest väärtustest kinnipidamine ning tagada demokraatlik stabiilne riigikord, luues selleks vajalikud instrumendid, sh ekstreemsuste kriminaliseerimine.

Probleemi keerukus tuleneb sellest, et meist igaühel on ka põhiseaduslik sõnavabadus, õigus oma arvamusele. Lisaks õigusele oma arvamusele on meist igaühel ka õigus saada informatsiooni. Isegi siis, kui see informatsioon on ründav, šokeeriv, häirib riiki või mõnda selle sektorit. Kuidas eristada õigust oma arvamusele karistust väärivast vihakõnest?

Strasbourgi kohtu arvates tuleb leida põhjendatud tasakaal kahe põrkuva väärtuse, inimväärikuse ja arvamusvabaduse vahel. Kriminaalkorras karistatav peaks olema üksnes selline vihakõne, mis kutsub üles vägivallale, ning see kutse vägivallale peab olema reaalne ja vahetu. Milline tegevus või väljendus on üleskutse vahetule ja reaalsele vägivallale, on alati üksikjuhtumi ja konteksti küsimus. Kuid kindlasti on see koht riigi reageerimiseks ja vajadusel sekkumiseks. Demokraatial on õigus end kaitsta, ja õigusriigis on selleks vaja asjakohast seaduslikku alust.

Kui arvamusavaldusel eelviidatud tunnuseid (üleskutset reaalsele ja vahetule vägivallale) ei ole, siis tuleb leppida sellega, et demokraatia eeldab pluralismi, tolerantsust ja avatud hoiakut. Vaba arvamuseväljendus on väärtus iseenesest, see on demokraatlike ühiskondade progressi ja iga üksiku indiviidi arengu üks põhitingimusi.

Kui eneseväljendus on siiski kellegi arvates ülemäära ründav, solvav või muul viisil sobimatu ning isiku eraelu ja mainet kahjustav, siis on igaühe enda otsustada, kas sellist käitumist ignoreerida, algatada erasüüdistusasi (see tuleks sisse viia) või nõuda kahjusid tsiviilmenetluse korras. Kartus, et õiguskaitseorganitele antakse mingi tsensuuri funktsioon või luuakse selle tarvis eraldi asutus, on põhjendamatu ja asjatundmatu.

Kandvat osa täidab meie üldine suhtlemiskultuur. Näiteks emotsionaalne ja lapsik hüüatus «pane end põlema» jääks eespool jutuks olnust väljapoole. Kohatule käitumisele reageerimise viise on erinevaid ja siin peab ühiskond ise lahendused leidma.

Reageerimise ühe näitena võiks tuua loo, kus kooliõpetaja laskus tasemele, et soovitas õpilasel end põlema panna. Lõpuaktusel sai ta õpilastelt kingituseks kanistri ja tikud... Piinlik oli kõigil, arvata, et eriti õpetajal. Üldse, meie koolihariduse loomulikuks osaks peaks olema ka internetikäitumine. See on käitumine/tegutsemine, mida tänane noor põlvkond kodust kaasa ei saanud, sest vanematel sellekohane kogemus üldjuhul puudub.

Meie avalikku diskursusesse hakkab kohale jõudma tõsiasi, et ka internetis toimetamisel kehtivad reeglid, õigused ja vastutus nagu igas muus inimtegevuse keskkonnas. Internetiteenuse pakkujal, portaalil, lasub vastutus selle eest, mis seal toimub. On selge, et kui poleks arvamust (artiklit), poleks ka kommentaare. Kui väljaandel on õigus valida, mida avaldada, austades seejuures inimeste põhiõigusi ja -vabadusi ning head ajakirjandustava, siis see õigus ja kohustus kehtib ka arvamusloo kommentaaride suhtes. Arvamus ja kommentaarid kuuluvad kokku.

Kui anonüümsed arvamused/pöördumised/kirjad jmt jäetakse avalikus käibes ja asjaajamises tähelepanuta, siis mis põhjusel peame tegema erandi internetikeskkonnale ja lubama seal anonüümsust? Eriti kui arvestame, et internetikeskkonnas on anonüümselt kommenteerijate marginaalsele vähemusele antud piiramatu leviku ja kestvalt säiliv tegevus-, sh vaenamisväli.

Üks selle vahetu ja selge tulem on, et suur hulk haritud, tundlikke ja mõtteerke inimesi on ühiskondlikust avalikust debatist eemaldunud, sest nad ei talu lahmivat madalakvaliteedilist vaenamist. Ja see ei ole enam nende inimeste, vaid riigi ja ühiskonna probleem. See alandab demokraatliku arutelu taset ning kahjustab ühiskonna enesetunnetust, halvendab, et mitte öelda mürgitab kaasalöömisindu ja rahulolu osalemisest ühiselu korraldamisel.