Maarja Mändmaa: väikeste sammudega kodanikuks

Maarja Mändmaa Foto: Toomas Huik

Maarja Mändmaa kirjutab, et heaks kodanikuks ei sünnita, selleks tuleb kasvada. Oluline on inimese enda tahe olla aktiivne kogukonna liige ja võtmetähtsusega on kodanikuharidus.

Läinud aasta pakkus mitmeid võimalusi väljendada ennast hea kodanikuna – näiteks «Minu Eesti» mõttetalgud – ja hea kodakondsena – kohalikud ja europarlamendi valimised. Lisaks veel jätkuv majandussurutis, tänu millele, kui uskuda meedia vahendusel levitatud erinevate uuringute tulemusi, oleme hakanud rohkem lugu pidama mittemateriaalsetest väärtustest ja abistama enda ümber olijaid.

Meie inimeste aktiviseerumist mittetulunduslikus ehk kodanikuühenduste sektoris iseloomustab statistika (see sisaldab ka korteriühistuid ja n-ö mittetoimivaid ühinguid), mis ütleb, et kui aastal 2001 oli mittetulundusühenduste registris pisut enam kui 16 000 ühendust, siis praeguseks on see arv jõudnud pea 30 000ni, kasvades aastas keskmiselt 1500–2000 võrra.

Kuigi ühendusi näikse arvuliselt juurde tulevat, tuleb möönda, et paari aasta tagused küsitlused inimeste tegelikust osalusest neis näitavad keskmiseks määraks umbes 25–30 protsenti elanikkonnast. Kahjuks ei ole siinkohal head rahvusvahelist võrdlust, sest samasisulised uuringud on oma lähteülesannete püstitamisel olnud erinevad ja seega arvulised näitajad ei ole võrreldavad.

Kui küsida, milliste valdkondade vahel ühiskondlikult aktiivne osa elanikkonnast jaguneb, siis poliitikauuringute keskuse PRAXIS eelmisel aastal läbi viidud avalike teenuste delegeerimise uuring annab võimaluse järelduseks, et umbes 20 protsenti tegutseb spordi-, 18 protsenti sotsiaal- ja 17 protsenti kultuurivaldkonnas. Ülejäänud 45 protsenti jaguneb kohaliku elu edendamise, elamumajanduse ja heakorra, noorsootöö, keskkonna, hariduse ning tervise valdkondade vahel.

Siinkohal on huvitav, et kui rääkida kodanikuühiskonna arendamisest, siis teemadega, kus võiks eeldada kodanike kaasatust – hariduspoliitika, keskkonnateemad, noorsootöö –, puutub aktiivsemalt kokku vaid 20 protsenti inimestest.

Siobhan Canty, sotsiaalne ettevõtja USAst, tõstatas eelmisel aastal meie kodanikuühiskonna konverentsil tööandja kui eeskuju rolli kodanikuühiskonna arendamisel. Mõte, et traditsiooniliselt annetuste ja heategevusürituste põhiselt ettevõtete kaasatuselt võiks liikuda professionaalse teenuse vabatahtlikus korras osutamise, oma «teadmiste ja tööaja annetamiseni», peaks sobima ka Eestile.

Mida toimetulevam ja ettevõtlikum on kogukond, seda paremini läheb kõigil selle liikmetel. See postulaat kehtib nii majandustegevuses kui sotsiaalsfääris. Siinkohal oleks sobiv aeg, et ettevõtlikud ja edukad oleksid valmis abistama kodanikuühendusi praktiliste juhtimistegevuste osas (äriplaanid, turundus, raamatupidamine jms) ja andma nõu ka valdkonnapoliitikate arendamisel.

Koostöö mittetulundusühendustega annab kasu ka ettevõtjatele, sest kodanikuühendustelt on neilgi palju õppida, näiteks inimeste motiveerimist, kaasamist, meeskondade loomist. Sedalaadi pro bono tegutsemine võiks olla ettevõtjate jaoks sama lugupeetud kui mõne heategevuskampaania kiituskiri kabineti seinal.

Mittetulundusühing kui organisatsioon, mis vajab juhtimist, oskust rahaga ringi käia, on paljudele hea võimalus esimest korda või omal käel tegutsemist proovida. Sedalaadi kogemus innustab ja julgustab ettevõtlikkust, mis omakorda võib aidata kaasa väikeettevõtluse arengule. Sama ka vastupidi – olukorras, kus mitmed ettevõtted on pankrotti läinud, oleks neil ettevõtjatel võimalus end mittetulundusühingutes teostada. Töö kodanikuühenduses on töö nagu iga teine, oma karjäärivõimaluste ja väljakutsetega.

Väikestest ettevõtlikest kodanikuühendustest peaksid aga välja kasvama tugevad, iseseisvamalt toimetulevad valdkondlikud eestkoste- või katusorganisatsioonid, kes suudavad paremini avalike ühishuvide eest seista ning poliitikaid valitsuste ning rahvaesindajatega läbi rääkida.

Kodanikuühendused ei pea alati olema formaliseeritud kujul. Võib-olla vähendab kivinenud arusaam, et kodanikuühiskonnas osalemine tähendab alati kuhugi gruppi kuulumist, tavainimeste kaasatust ühiskondlikesse protsessidesse. Arvamine, et mis ikka rääkida, spetsialistid seal ja seal ajavad seda asja, ei tohiks domineerida. Spetsialistid võivadki seda asja seal-ja-seal ajada, kuid palju rohkem saab tehtud ning teemale kaalu lisatud, kui sellega liituvad ka mitteorganiseerunud kodanikgrupid või üksikisikud.

Kivinenud arusaam väljendubki arvamises, et üksikindiviidil ei ole erilist kaalu. Me oleme suhteliselt kinnise iseloomuga, koolis on meid õpetatud mitte niivõrd arvamust avaldama, kuivõrd õppetükke meelde jätma.

Ka tööelu on meil korraldatud pigem hierarhilise suhtena, mitte võrdsete poolte aruteluna. Ja kogukonnas delegeerime oma hääle valimistel ega huvitu eriti, mis meie hääle saanud esindaja edasi teeb, millised on tema sõnavõtud, teemad, mida ta arendab, otsused, mille poolt hääletab. Või kui huvitumegi, siis kurtmisega, et asjad ei ole nii, nagu tahame.

Me peaksime rohkem julgema ennast üksikisiku ja kodanikuna väljendada, enda eest seista. Kõik see algab lapsepõlvest, sellest, milliseid väärtuseid meie kodudes hinnati, mida meid tegema julgustati ning millest ei hoolitud. Ning see kestab edasi kooli- ja tööpõlves, kus peaks arendatama kriitilise analüüsi oskusi, oskusi arvestada teistega ja teha koostööd.

Kui siia lisada (kohati sobimatult) Eurostati andmed selle kohta, millises vanuses inimesed enim vabatahtlikus ühiskondlikus tegevuses osalevad, siis selgub, et need on noored lasteta ning keskealised ja eakamad inimesed. Ühe olulise põhjusena märgitakse asjaolu, et kooliealised peavad õppima ning täiskasvanud kasvatavad lapsi, nii et neil ei ole aega vabatahtlikuks tegevuseks.

See taimelava – pere, kodu – vajab samamoodi toetamist ja õpetamist. Nii nagu lapsevanemaks saamine ja olemine vajab nõustamist ning õpetust, vajab ka kodanikuks kasvatamine. Selleks tuleks laiemalt ja sagedamini arutleda kodanikuõiguste ja -kohustuste, kodanikuühiskonna teemadel.

Erinevad kodanikualgatused, nagu talgud, allkirjade kogumised jms, on head võimalus üksikisiku kaasamiseks. Ja üks lihtne asi, mida me kõik saame teha, näitamaks, et ümbrus ja inimesed meile korda lähevad, on öelda vastutulijale tere. Las ta ehmatab ära, kuid vähemalt ei ole me nohisedes üksteisest möödunud, justkui ei hooliks me ise ega hoolitaks meist.

Kaasinimesi kõnetav ja endast teada andev «Tere!» olgu kodanikuks saamise esimene samm.

Autor on Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu nõukogu esimees.