/nginx/o/2008/03/13/25999t1h6f5a.jpg)
Üldiselt Volli ei peta oma naist, välja arvatud alljärgnevatel juhtudel. Perekonnanõukogu võib erandkorras kõrvalehüppeid lubada: kui see kaasneb rahvusvahelisel suurüritusel osalemisega või see kaasneb avalikkusele eeldatavalt suurt huvi pakkuval spordi- või kultuuriüritusel osalemisega.
Volli naine perekonnanõukogusse ei kuulu. Aga tal on õigus nõukogult küsida, kas luba kõrvalehüppeks oli antud. Selles plaanis on asi õige. Ühtegi luba pole antud kergekäeliselt, ikka siis, kui väga vaja. Tõsi, Volli himud on ajapikku kasvanud ning sõpradel-tuttavatel hakkab tekkima hirm, et äkki mees laseb üleaisa ka seal, kus ei peaks. Aga pärimiste peale laiutab mehe naine käsi – nõukogu otsus on ülim. Volli ise eelistab küsimuste tekkides viia jutu mujale…
Selline võiks olla eluline paralleel rahvusringhäälingu tegutsemisele. Kuigi seadus keelab ERRi tele- ja raadiokanalitel reklaami ja sponsorteabe edastamise, on erandjuhtudeks ette nähtud võimalused üha laienenud. On pigem erand, kui mõni spordiülekanne on eetris ilma reklaami-lisandita. Olgu tegu olümpia- või vallamängudega, ikka selgub, et koos ülekandega oli ERRil «tekkinud» kohustus edastada kaasnevat reklaami ja sponsorteavet. Sama lugu on kultuurisündmustega ning siin pole enam küsimus isegi ürituse mastaabis, vaid selles, mis mahub mõiste «sündmus» alla. Kas seriaal on sündmus? ERRi tõlgenduses küll.
Ringhäälingunõukogu andis hiljaaegu heakskiidu enneolematule hulgale reklaamisekunditele ETVs ja raadioprogrammides 2010. aasta esimese kahe kuu jooksul. Ja see ei sisalda juba varem loa saanud Otepää MK-etappi ja Eurovisiooni («Eesti laulu») reklaamisekundeid. Pole vaja just liiga palju fantaasiat, et arvata, mis saab kevadel-suvel, kui lisaks Jazzkaarele ja jalgpalli MMile toimuvad ka kohalikud meistrivõistlused kitsehüpetes ja kolkaküla jaanipidu. Vähimgi soov aru saada, millisel alusel ja miks selliseid erilubasid antakse, põrkub JOKK-mõttelaadile.
Lisagem siia juurde hulk näiteid, mida ERR kajastab kui «projektipõhist sihtfinantseerimist» ja milleks pole mingit luba vaja. Maakeeli tähendab see saateid ja programme, mille maksavad kinni nn mittekommertslikud institutsioonid, alates ELi fondidest kuni linnavalitsusteni. See nimekiri on pikk ja põnev ning raha, mis sel moel liigub, pole sugugi pisike kommiraha, nagu ERRi juhid tavapäraselt väita püüavad.
Need arengud on viinud olukorrani, kus seda osa programmist, milleks ERR on kutsutud ja seatud, rahastavad sponsorid ja sihtfinantseerijad. Riigi toetusega luuakse enneolematut, uut põlvkonda köitvat, meelelahutuslikku ja elamuslikku sisu.
Kas ei tundu pisut kummaline, et Eurovisiooni («Eesti laulu») peab toetama Eesti Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus (!), samal ajal kui «Ringvaate» eest saavad riigi raha nii saatetegijad kui ka kinnisvaraarendaja? Või et rahvuskoondise mänge on võimalik näidata ainult tänu hasartmängukorraldaja sponsorlusele, aga kallilt tehtud Tuuli Roosma stiilis jutusaadet peavad ringhäälingujuhid üheks suurimaks avalik-õiguslikuks kordaminekuks?
Kindlasti pole õige nõuda ETV-lt ja Eesti Raadiolt üksnes tuimade informeerivate saadete tegemist. Saatekavas peab olema meelelahutust ja kodumaist huumorit, saated peavad liitma peresid, looma ühiseid väärtusi ning pakkuma võimalust koos rõõmu tunda. Programm peab voogama ja köitma vaatajaid.
Samas ei tohiks kuidagi leppida olukorraga, kus avalik-õiguslik ringhääling pidevalt avardab seaduse piire ja ähmastab arusaamist oma toimimispõhimõtetest. Ning teiselt poolt tegeleb lihtlabase ähvardamisega rahapuuduse teemal, taandades igasuguse kriitika lihtsalt norimiseks ja erameedia vandenõuks.
Raha on alati puudu. Ometi on ka raskel ajal ERRile ainuüksi riigi antav eelarve suurem kui kõigi Eesti eratele- ja raadiojaamade tulud kokku. Ja selle eest võiks ikka midagi saada. Vähemalt seda, et avalikud ja õiguslikud sõnad läheksid kokku tegudega. Ja kui tohiks paluda, siis ka seda, et Volli ei nilliks sõprade pruute ja naisi!