Andri Ksenofontov: jaga tsirkust ja leiba rahus, Solaris

Andri Ksenofontov Foto: SCANPIX

Kriitikarahe all sündinud Solarise keskusest ja viiest arhitektide väravasse lennanud pallist kirjutab arhitektuuriloolane Andri Ksenofontov.

Paljud jälgisid või märkasid vähemalt silmanurgast, kuidas Sakala keskusest Solaris sai, ning nägid laineid, mis selle saaga ümber löödi. Lühidalt öeldes, avalikkus ei olnud rahul sellega, mis toimus.

Solaris sündis kriitikarahe all, mis tabas koos majaga arhitekti. Skandaal sai alguse sellest, et endise poliitharidusmaja krunt pakuti välja arendamiseks. Arendaja esitatud kavand ähvardas linnaehituslike õnnetuste sündmuspaigas nimega Tallinna kesklinn veel ühte katastroofi tekitada, mis seekord oleks meenutanud Estonia teatri ette puruks prantsatanud dirižaablit. See oli esimene tüng kohalikele arhitektidele: välisinvestor ei pannud neid Tallinna saabudes tähelegi.

Et olukorrast auga välja tulla, korraldati arhitektuurivõistlus, mille võitis büroo Arhitektuuriagentuur. Nemad said teise tünga: välisinvestor hakkas tooma neile allakirjutamiseks mingeid omi lahendusi. Tellija ei hoolinud algsetest projekteerimistingimustest ega kehtivast ehitusõigusest ning niipea kui talle uus rahapuru ja ahnuseraas pudenes, kasutati arhitekti kui köögilappi selle kokkupühkimiseks ja arendusse mätsimiseks.

Ent arhitektide leeris tulistati iseendale jalga. Kõikidest aruteludest ja vaidlustest osati välja noppida ühel linnavalitsuse arhitektuurinõukogul esitatud arvamus, et kui uus projekt on väga hea, siis tohib vana Sakala keskuse lammutada. Sealt too arendaja selle «hea idee» saigi. Nõnda tabas kolmas tüng Sakala keskuse arhitekti Raine Karpi.

Kui toonane kultuuriminister oma muinsuskaitsjad objektile lahti laskis, siis selle tulemust sündmuste käigule ei oskagi täpselt hinnata. Nagu oleks arhitektide teist jalga terve automaadivalang tabanud. Sest nüüd hakati rääkima Sakala keskuse muinsuskaitsest, kuigi see ei ole mitte kunagi muinsuskaitse all olnudki. Võitlus algas arhitektide ametiau ning parema linna ehitamise nimel, nüüd see unustati, sest muinsusjutt on ajakirjanike ja arhitektuurikriitikute suus palju soravam. See oli neljas tüng.

Viiendat seedib praegu Raivo Puusepp, sest ebameeldivast loost sündinud hoone autor on parim patuoinas. Kujundlikult kokku võttes, viis palli lendas arhitektide väravasse. Kasutaks veel ühte kujundit, inimese sündi. Ma ei tea ühtegi maja, mille remont, restaureerimine või ehitamine läheb täiesti ladusalt. Maja sünnib vahel sama koledate tuhudega nagu inimlaps. Neid mõlemat tuleb hinnata eelarvamusvabalt.

Raivo Puusepp ei ole vana Sakala keskuse lammutamises süüdi, see oli ära otsustatud enne tema platsitulekut. Täideti kõiki muinsuskaitsenõudeid, mis kaitsesid ajaloolisi linnavaateid. Solarise fassaadide kõrgus on võrdne teisel pool Teatri väljakut asuva raamatukoguhoone kõrgusega. Kui kõndida mööda Teatri väljakut kesklinna poole, kaardub Solarise sein G. Otsa tänava suunas ning vanalinn paistab kaugelt kätte.

Tegelikult joonistas Raivo Puusepp hoone välisseina täpselt mööda detailplaneeringus lubatud ehitusjoone kontuuri. Tal on tundlikkust linnaruumi geomeetria suhtes. Seda ei ole ta rikkunud, vaid vahel hoopis parandanud ka oma kõige vastuolulisemates töödes. Kritiseeritud on Nokia kontserdisaali välistreppi. Seal oli enne Sakala keskuse sissepääsu hajumisväljak, männitaimedega haljastatud varjuline nurk. Krundi Rävala puiestee poolne külg tuli säilitada endisel ehitusjoonel.

Praegused valatud betoonrinnatised, mis raamivad vestibüüli laskuvat trepilehvikut ning tantsustuudio katusaknaid, moodustavad koos nende külge kinnitatud istepinkidega seni kõige paremini õnnestunud erilahendusega tänavamööblikomplekti Tallinnas. Kui vaadata tagasi Eesti asulate ajalukku, siis mõtles talumees ehitamise ajal eelkõige praktilistele asjadele. Ta märkis õuele maha piirdeaiad ja valis majakarpidele kohad, keskendudes põllumajandusliku tootmise võimalikult sujuvale lahendusele. «Otstarbes on ilu» on üks Eesti ehitustava erijooni, mis arvatavasti aitas ka funktsionalismil siin nii edukalt kanda kinnitada.
Mainitud Teatri väljaku äärne raamatukogu kuulub samuti Eesti funktsionalismi väärtvarasse.

Seepärast paneb imestama, kui Solarist detailivaeseks konservikarbiks kirutakse. Kas praeguse aja vaim nõuab tõesti ehitiste täiskleepimist kaunistustega? Meie aeg on eelkõige multimeedia päralt, mis kõikide suuremate linnade tänavaid reklaami ja teabekanalitega täidab. Solarise fassaad lähtub elektroonilise disaini loogikast. Jäiga stiilikaanoni järgi ehitatud maja ei suudaks taluda nii palju neoonkirju kui Solaris. Hiidmonitorid sobivad fassaadi kui valatult.

Hoone voolavale ja Estonia puiestee poole väljaulatavale vormile on leitud sobiv konstruktiivne lahendus. Postidele toetatud monoliitbetoonist vahelagesid võib valada igasuguse kujuga. Minu suhtumist Solarisesse mõjutas esimene pilk pärast tellingute mahavõtmist, kui astusin vastu pärastlõunapäikest mööda Estonia puiesteed. Valgus paistis läbi restoranide kõrge ja õhulise konsoolse mahu. Avar õhuruum on Eestis harvaesinev arhitektuurne väärtus. See loob vabaduse tunde, positiivse emotsiooni nagu teatrite kõrgeaknalistes jalutusruumides.

Selles mõttes on kahju, et Rävala puiestee poolset hooneosa kujundades anti järele nostalgiale ning kaeti kontserdisaali vestibüüli aknad endise Sakala keskuse eeskujul tumedate klaasidega. Nii läheb kaduma vaade tänavalt läbi trepikoja selle kohal asuva katusevalgmikuni. Tänavale ei paista kontserdisaali vestibüüli-trepikoja arhitektuur, mis on üks väheseid sisekujunduslikke pärleid kogu hoones. Niipalju siis häid sõnu ka sisekujundajatele John Creggile ja Kadri Pärtelpojale.

Solarisele on lohutuseks see, et sise­lahendust võib iga remondiga muuta. Sõltuvalt sellest, kust uksest siseneda, on võimalik hoone esimesest heast muljest kiiresti üle saada. Sõltub ka, mis eesmärgil siseneda. Kes soovib enne poodidesse sööstmist tualetis käia, peab kaua otsima, kuni keldrist õige koha leiab. Ja seal saab ta käsi pestes kolkida niihästi kabiini- kui ka sissepääsuuksega. Kes tahab enne einestamist käsi pesta ja kuivatada ka, suunatakse igast tosinast ja rohkemast söögikohast ühte ja samasse raamatupoe asutusse. Mis siis, kui mõni Apollo jünger end potile raamatut lugema unustab?

Lido on kõik selle ilusa tänavalt nähtud õhuruumi veel ilusamate külamajakestega täitnud, nii et avaruse asemel tunned end kui sinine mehike smurfiorus. Oleksid nad mõnda präänikumajasse kempsugi ehitanud.

Kes on kinno hiljaks jäämas, see peab lapsevankritega võidu kitsastesse liftidesse trügima või eskalaatori täistuubitud purdel kannatamatult päralejõudmist ootama. Või ringiga läbi raamatupoe trepi jooksma. Džunglifilmifännidele on avatud ainus otseekspress kõrgematele korrustele, sest nemad oskavad Tarzani moodi huilates mööda pirakat plastlehis kasetüve üles tormata.

Ärikorruste furatsiliinkollane valgus tungib ebamääraselt ümarate nurkadega koridoridesse nagu päikesevalgus lupsu lööva maimu kõhtu. Ruumidest lõikavad läbi tumepunased postid kui veenid. Tundub, et Solarise soonte ja soolte keskus asub apteegis, millel on groteskselt lõbus, siseanatoomiast inspireeritud sisekujundus.

Süüdistada tuleb eelkõige kasumitaotluse astelt, mis sunnib tualettide, treppide ja liftide arvel kokku hoidma. Ent nagu arhitekt ei ole kõiges süüdi, nii ka ettevõtja mitte. Solaris ei kuulu ettevõtjale, ta maksab kultuuriministeeriumile miljon krooni aastas üüri. Ühe kolmandiku kõigist pindadest moodustavad konverentsihoone, kontserdisaal, kinod ja tantsusaal.

Teise kolmandiku kaubanduspinnad ja söögikohad. Ülejäänud kolmandik jaguneb kogu hoonet teenindavate administratiivruumide ja garaažide vahel. Nii on ette nähtud kultuuriministeeriumi ja hoone haldaja vahel sõlmitud lepingus. Nõuti ka saali, kus saaks esitada kõike alates koolikontserdist ooperini, mistõttu peale täiselektroonilise akustika muud võimalust ei jäägi.

Millal oli aeg mõelda, mis on linnale olulisem, kas uus kultuuriasutus või vanale kultuuriasutusele üüri maksev pooläriasutus? Kui see koht veel tühi oli, siis pakkusid ettenägelikud inimesed välja idee rajada sinna Estonia teatri juurdeehitis, ühendatud tänavaaluse tunneliga. Tookord otsustati ooperi kahjuks ja poliithariduse kasuks. Nüüd otsustati jälle ooperi kahjuks. Seekord läks niigi hästi, et saime Solarise kino koos Lido kartulipannkookide ja odava aromaatse kohviga.