Urve Eslas: tühine protsent?

Urve Eslas Foto: Erakogu

Viimase kümne aasta jooksul on kultuuriministeeriumi osa riigieelarves kukkunud terve protsendi võrra. Protsendine langus aastakümne jooksul, mis ei tunduks suure kaotusena näiteks riigieelarvest pea poole moodustava sotsiaalministeeriumi haldusala puhul, on üüratult suur, rääkides ministeeriumist, mille eelarve parimatelgi päevadel palju üle kolme ja poole protsendi ei ulatunud. Kultuuri osa riigieelarves on aastatel 2000–2010 langenud pea kolmandiku võrra.

Kaotatud protsenti ei anna kuidagi majanduskriisi kaela ajada. Esiteks, protsent ei sõltu rahakoti paksusest, vaid selle jaotamisest. Teiseks, kõige rohkem kukkus kultuuriministeeriumi eelarveosa ajal, mil riigieelarve pöörastesse kõrgustesse lendas – 2008. aastal. Milles on siis põhjus, et kultuurimaailm on võrreldes teiste elualadega kümnendi viletsaimas seisus?

Asi pole ühes ministris, kuigi jah, kõige suuremad kukkumised on eelarveosa teinud just praegu ametis oleva kultuuriministri ajal. Jänes sai ministriks 2007. aasta aprillis, 2008. aasta eelarves kahanes kultuuri osa varasemalt 3,2 protsendilt 2,9 peale, aasta hiljem juba 2,6 protsendini, jõudes selle aasta eelarves kahe ja poole protsendini.

Kümnendiga kadunud protsent räägib sellest, et probleem on poliitilise eliidi üldistes hoiakutes, mida kultuuriministritel ei ole oluliselt õnnestunud muuta. Kultuuriministri ametipostile on maandunud tänulikud kohatäitjad, kel endal pole piisavalt usku, tahet ja poliitilist autoriteeti ning kes ka rahakotile lähemal olijaid kultuuriusku pöörama ei tüki.

Valitsuses ei võeta kultuuriministrit tõsiselt. Seda tunnistas ka praegune minister poole aasta taguses intervjuus, tõdedes, et asi ei parane enne, kui kasvab suureks see poliitikute põlvkond, kes on harjunud käima kontserdil ja lugema raamatuid. Pigem, arvan ma, ei parane asi enne, kui ametisse saab kultuuriminister, kel on lisaks ambitsioonidele ja erakonnakuulekusele ka piisaval määral poliitilist autoriteeti ja tahet kultuur rentslist välja tuua.

Kultuuriga tegelevad inimesed ei jäta ju oma asju seepärast tegemata. Kuid see, et tänases intervjuus ütleb Kunstihoone juhataja Harry Liivrand kunstimaailma kõigest hoolimata hakkama saavat, ei tohi tähendada, et tuleva aasta riigieelarves kultuuri osa veelgi kukkuda võiks.

See, et kunstnik peab olema loomiseks vaene ja nälginud, on kõigest romantiline kujutelm, mida ei ole arukas kultuuripoliitika ajamisel aluseks võtta. Et meil korraldatakse näitusi, ilmuvad raamatud ja tulevad välja uued lavastused, peaks toimuma tänu kultuuriministri tegevusele, mitte kultuuriministri tegevuse kiuste.