/nginx/o/2013/07/05/1875308t1h1e50.jpg)
/nginx/o/2009/12/30/290013t1h5c63.jpg)
Juunikuised europarlamendi valimised olid rahvalt valimisotsustuse jupi viisi erakondade kontorisse manööverdamise proovikiviks. Nimelt toimusid valimised suletud nimekirjadega, mida toetasid eelkõige suured parteid.
Kes teeb järgmisena Tarandit?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Suletud nimekirjad tähendavad aga seda, et kandidaatide järjestus otsustatakse erakondades – paremal juhul sisevalimiste abil, lihtsamal juhul erakonnajuhtide valikul – ning valijale on jäetud sõnaõigust üksnes selle kohta, milline partei saab rohkem kohti.
Kes nimeliselt saab Eesti asja ajajaks Euroopas (või korrektsemalt öelduna oma maailmavaate asja ajajaks Euroopas, kuid eestipäraselt), seda valijalt enam küsida ei tahetudki.
Eesti valimissüsteem näeb siiski ette võimaluse Euroopa Parlamenti pürgida ka üksikkandidaatidel ning see üleliigse parteivõimu komistuskiviks saigi. Valija andis 102 515 häält üksikuna europarlamenti pürginud Indrek Tarandile, kes kandideeris partokraatiavastaselt platvormilt ja rõhus kampaanias üksnes sotsiaalsetele vahenditele, raha peaaegu kulutamata.
Tarandi saavutus oli Eesti mastaabis võimas ning kogus tähelepanu ka rahvusvaheliselt. Vaid napilt jäi puudu sellest, et ta kogunuks hääli isegi rohkem kui Keskerakond ja tõusnuks suviste valimiste üldvõitjaks.
Ehkki tegu on seni ühekordse sähvatusega, võiks Tarandit seega pidada aasta tegijaks Eesti poliitikas 2009. Mees oma nime ja näoga, kes vastandas end parteikontoris siledaks maalitud, aga ühtlaselt hallidele erakonnanimekirjadele ning tuli heitluses võitjaks.
Seda, et Keskerakonna juunikuine esinumber ja eurovalimistel vaid peibutuspardiks osutunud Edgar Savisaar detsembris nimetas Tarandit poliitiliseks parvenüüks (tõusiku või uusrikka sünonüüm), võib asjaomane võtta ju lihtsalt kui tunnustust oma edukale esinemisele.
Väljend «Tarandit tegema» on juba Eesti poliitikasse juurdunud ning ka sügisestel kohalikel valimistel oli üks selline Tarandit teinud mees täiesti olemas – Pärnu endine maavanem Toomas Kivimägi, kes keeldus samuti parteistumast. Ta läks valimistele omanimelise valimisliidu eesotsas, võttes Pärnu linnas müstilised 5336 häält ning põhjustades vana keskerakondlasest linnapea Mart Viisitamme kukutamise.
Nüüd on üleval veel üks suur küsimus – kas ja kes teeb Tarandit 2011. aastal riigikogu valimistel? Pinnast selliseks arenguks ei ole vähe, ehkki nimekirjad on parlamendivalimistel esialgu veel avatud ja inimesed ikkagi tohivad tõenäoliselt valida, keda konkreetselt nemad Toompeale saata eelistaks.
Muide, vahetult pärast eurovalimisi raputasid ka erakonnad suletud nimekirjade asjus endile tuhka pähe ja andsid üksteise võidu menetlusse eelnõusid avatud nimekirjade süsteemi taastamiseks järgmise Euroopa Parlamendi koosseisu valikul.
Nüüd aga on hoog raugenud ja poliitikute entusiasm mujale kanaliseerunud. Vastav eelnõu läbis riigikogus oktoobris esimese lugemise ja novembrikuus oodati sellele ka parandusettepanekuid, selle seisuga aga parlamendi sügishooaeg ka lõppes. Tõsi, kuna järgmised valimised on kaugel, siis on otsustamiseks veel küllalt aega – kuid mida oodata, pole teada.
Või peab rahvale loomulikult kuuluva otsustusõiguse tagastamiseks esile kerkima veel mõni järgmine Tarand, kes paneb asju veidi realistlikumast vaatenurgast nägema?