Proletariaadi parasiitlik olemisviis – kommunism – oli Nõukogude Liidus Nikita Hruštšovi järgi plaanis saavutada hiljemalt aastaks 1980.
Olin siis kolmeaastane ja elasin Nõukogude Eestis Nikita poolt armastatud korrusmajas, sest minu vanemad olid Tallinna tööle saadetud. Kommunismi polnud näha ega kuulda, aga Nikita oli vähemalt edendanud asja majade plaaniga.
Üksteisesarnased Lasnamäe kolossid seisid lõputus rivis. Suurimas Lasnamäe korrusmajas oli 288 korterit. Korrusmaju oli 650. Ja ega ses linnaosas õieti muud polnudki.
Plaanile olevat kuuldavasti joonistatud ka kinosid, restorane ja muid teenindusasutusi, aga paberile need jäidki. Plaanis oli linnaosa 140 000 elanikule, 80ndatel oli elanikke 112 000. Korterid olid üksteisega sarnased, samuti mööbel.
Köögid olid päris väikesed, sest kõnealune ruum oli Nõukogude perele ülearune – ideaalühiskonnas sööksid kõik ühissööklas. Köök ei olnud mõeldud nautlemiseks, aegavõtvaks söögivalmistamiseks ega pere ühiseks söömaajaks ja seepärast oligi meie köögilaud tilluke, kuigi korter ise suur.
Mööblikomplektile polnud õigupoolest ruumi.
Nüüd, kui olen hankimas oma koju mööblit, olen aru saanud, et söögitoamööbel esindab jätkuvalt, ka Soomes, kodanlikku. Kõnealuse mööblikomplekti omanikul on teatud minevik, selline, mis teeb võimalikuks seltskondade kostitamise, pühapäevalõunad või vähemalt jõuluaegse pidusöögi. Söögituba esindab elu, milles on aega ja võimalusi valmistada rohkem kui ühte pakutavat toidukäiku – söögitoakomplekti ei hangita tellitud pitsa söömiseks.
Söögitoakomplektiga pere on ka sotsiaalselt rikas majapidamine, mida ümbritseb lai suguvõsa või sõpruskond, ehk pere on saavutanud vähemalt selle, kui mitte ainelist rikkust. Helsingis Kallios, kus nüüd elan, on päris vähe kortereid, kus üldse on ruumi söögitoamööblile.