Sofi Oksanen: lugu Sitakoti Matsist, vabadusest ja orjusest

Sofi Oksanen Foto: Peeter Langovits

Loo alustuseks jutustab Eesti juurtega soome kirjanik Sofi Oksanen anekdoodi: Stalini ajal vangistati kolm töölist. Esimene oli tööle hilinenud kolm minutit ja seega ilmselgelt sabotöör. Teine oli tulnud kolm minutit varem. Tema oli, teadagi, spioon. Kolmas oli tulnud täpselt õigel ajal. Tema pandi vangi selle eest, et kasutas välismaist kella.

Proletariaadi parasiitlik olemisviis – kommunism – oli Nõukogude Liidus Nikita Hruštšovi järgi plaanis saavutada hiljemalt aastaks 1980.

Olin siis kolmeaastane ja elasin Nõukogude Eestis Nikita poolt armastatud korrusmajas, sest minu vanemad olid Tallinna tööle saadetud. Kommunismi polnud näha ega kuulda, aga Nikita oli vähemalt edendanud asja majade plaaniga.

Üksteisesarnased Lasnamäe kolossid seisid lõputus rivis. Suurimas Lasnamäe korrusmajas oli 288 korterit. Korrusmaju oli 650. Ja ega ses linnaosas õieti muud polnudki.

Plaanile olevat kuuldavasti joonistatud ka kinosid, restorane ja muid teenindusasutusi, aga paberile need jäidki. Plaanis oli linnaosa 140 000 elanikule, 80ndatel oli elanikke 112 000. Korterid olid üksteisega sarnased, samuti mööbel.

Köögid olid päris väikesed, sest kõnealune ruum oli Nõukogude perele ülearune – ideaalühiskonnas sööksid kõik ühissööklas. Köök ei olnud mõeldud nautlemiseks, aegavõtvaks söögivalmistamiseks ega pere ühiseks söömaajaks ja seepärast oligi meie köögilaud tilluke, kuigi korter ise suur.

Mööblikomplektile polnud õigupoolest ruumi.

Nüüd, kui olen hankimas oma koju mööblit, olen aru saanud, et söögitoamööbel esindab jätkuvalt, ka Soomes, kodanlikku. Kõnealuse mööblikomplekti omanikul on teatud minevik, selline, mis teeb võimalikuks seltskondade kostitamise, pühapäevalõunad või vähemalt jõuluaegse pidusöögi. Söögituba esindab elu, milles on aega ja võimalusi valmistada rohkem kui ühte pakutavat toidukäiku – söögitoakomplekti ei hangita tellitud pitsa söömiseks.

Söögitoakomplektiga pere on ka sotsiaalselt rikas majapidamine, mida ümbritseb lai suguvõsa või sõpruskond, ehk pere on saavutanud vähemalt selle, kui mitte ainelist rikkust. Helsingis Kallios, kus nüüd elan, on päris vähe kortereid, kus üldse on ruumi söögitoamööblile.

Lasnamäe kerkis sotsialismi ehitamise ajajärgul. Kommunism oli vaid kiviviske kaugusel, enne oli vaid vaja luua sotsialistlik ühiskond. Sotsialismis kasvaks inimene uueks, tööd armastavaks, ausaks ja oma kodumaale ustavaks. Laiskus oleks häbiasi! Töötus oli isegi mõttena võimatu, sest sotsialistlikus ühiskonnas jätkus tööd kõigile.

Põnev tulevikuvaade oli ka see, et kommunismis kaoks raha, sest see oli kapitalistlik pahe, ja kaoks rahas makstav palk. Partei ja valitsus hoolitseksid kõigi vajaduste eest. Armeed oli jällegi tarvis sotsialistliku töö tulemuste kaitsmiseks. Klassivaba ühiskond oli kõige alus ja koos klassidega pidid ühiskonnast kaduma konfliktid. Seepärast poleks kommunismis enam kellelgi muresid.

Aga kuigi Nõukogude riigile vaenulikud klassid olid juba kõrvaldatud, mõjutasid vanad jäänukid ja klassimõtlemine ikka veel, tekitades erimeelsusi. Vanainimesed ja teised kodanlikus klassiühiskonnas kasvanud olid veel kinni vanades väärtustes ja seepärast tuli neid kasvatada uuel viisil mõtlema. Selleks loodi sotsialistlik kirjandus.

Aastal 1980, mil kommunism pidi olema juba maa peale laskunud, lagunes Lasnamäel asfalt, nurgad kihisesid parasiitidest ja piirkonna vähestes poodides mänguasju ei müüdud. Liivakaste kasutasid peamiselt kassid. Laiadel teedel liikusid ühissõidukid ja suuri parkimisplatse polnud, sest isiklikke sõiduautosid oli vähe – Nõukogude Liidu kontekstis ikkagi palju.

Soome turisti silmadele esindavad need elamupiirkonnad, Lasnamäe ja Mustamäe, slummistunud Nõukogude arhitektuuri halvimal viisil ja paljud peavad neid piirkondi ebaturvaliseks. Minu Mustamäel kasvanud sõber, helilooja Jüri Reinvere mäletab oma lapsepõlvekodu siiski inspireerivana.

Mustamäe arhitektuuri geomeetrilisus, heledus ja kontrastina sinine taevas lõid põhja tema hilisematele helitöödele, kus on alati pürgimus sümmeetria poole. Ma isegi veedan meelsasti aega Nõukogude esteetika seltsis.

Ma ei igatse sirpe ja vasaraid meenutama totalitarismi, aga Nõukogude esteetika – sümbol verisele utoopiale ja ühiskonnale, mis oli vägivallaga muudetud näivalt klassivabaks – oli mulle ka normaalne ning kodune lapsepõlvekeskkond. Ja Lasnamäe ei ole mulle lootusetuse ja sünguse sümbol, nagu see on paljudele soomlastest turistidele, kellel on vahel raske taibata, miks kõik Lasnamäe elanikud ei tahagi kusagile mujale kolida.

Minu lapsepõlve ümbruskonda määrasid raamaturiiulid, mis olid igas eestlase kodus, sõltumata haridustasemest. Soomes seevastu on raamaturiiul haritlaskodu tunnus. Ka Eestis on taasiseseisvumise järel raamatute hind tõusnud ja raamatute jõudmine koduriiulile muutunud raskemaks teistel põhjustel kui Nõukogude ajal, mil raamatud olid odavad, aga huvitavamate trükiste hankimine raske.

Selleks oli tarvis suhteid või kannatlikkust järjekorras seista. Kahtlemata mõjutas eestlaste raamatuhimu ka teleprogrammi piiratus, aga sellest hoolimata võib julgelt öelda, et Nõukogude Liidus polnud kultuuri tarbimine märk sotsiaalsest staatusest ja näiteks ooper polnud eliidi ala – see oli kõigile ja seal käisid kõik.

Piletid olid odavad. Soomes on kõik ühiskonnaklassid lugevad klassid ja raamatukogud pakuvad demokraatlikke lugemisvõimalusi, aga pungil raamaturiiulid ja ooperis käimine on siiski kõrgemate klasside tunnus. Estonia ooperimaja seevastu kaunistas tekst: «Kunst kuulub rahvale.»

Jyväskyläs kasvasin keskklassi eramute piirkonnas, kus ebamäärase mainega saarekese moodustasid «linna üürimajad». Sinna kutsuti vahetevahel politsei, eramutesse mitte kunagi.

Ma pole siiski kunagi nautinud elamist klassiti eraldatud piirkonnas, ehkki minu praegusel kodupaigal Kalliol on tugev töölistaust. Ajaloost hoolimata asustavad seda nüüd kõigi ühiskonnaklasside esindajad, ka immigrandid ja kodutud. Vast just seepärast on see mulle ka meeldivaim piirkond – minu lapsepõlve kõige kodusemad alad olid igasuguste inimeste alad.

Taasiseseisvumisele järgnenud korterite erastamise tõttu ollakse Eestis erilises olukorras ses mõttes, et kellegi rikkuse või tausta kohta ei saa teha järeldusi selle järgi, kus ta elab – kui uusrikaste eriliste arhitektuuriliste lahendustega varustatud elamupiirkonnad välja arvata.

Kui Helsingis võib teha klassimatka, kõndides Kruununhakast Eteläranna kaudu Kallio kodutute juurde, siis tänapäeva Eestis pole vastava ühiskondliku läbilõike kaardistamine jalutades sugugi nii lihtne.

Nõukogude Eestis olid korterid kas tööandja omad või kuulusid kohaliku võimu elamufondi. Iseseisvumise järel need korterid erastati – üürnikud said korterid omandada sümboolse hinna eest. Selle tulemus on, et samades majades elavad inimesed kõigist ühiskonnaklassidest.

Ja et asukatel on nii erinevad eeldused näiteks remondikulude kandmiseks, on remonti teha keeruline. Nii on majade väljanägemine üpris sama mis varemgi. Ajakirjanik Antti Sarasmo nimetas ajalehes Baltic Guide (august 2009) tabavalt Lasnamäe elanikkonda demokraatlikult jagunenuks.

Eramud polnud Nõukogude juhtide ja partei meele järele, nende ehitamine polnud soovitav. Kuna Tallinna elanikkond kasvas Stalini alustatud rahvastikupoliitika tõttu mõnekümne aastaga kahekordseks, oli kogu aeg puudus eluasemetest ja mõne üksikelamu ehitamist pidi taluma.

Neid ei tohtinud siiski eramajadeks nimetada, sest eraomandit ei sallitud ideoloogilistel põhjustel, ja seepärast mõeldi eramutele välja uusi nimesid, nagu isiklik elamu või individuaalelamu.

Et eramud olid nii soovitud ja haruldased, olid eramutes kasvanud tüdrukud ja poisid soovitud abieluturul. Ämm ja äi eramus või koguni noorpaarile eraldatud alakorrus oli särav perspektiiv maal, kus korteri saamine oli aastakümnetepikkuse järjekorra kaugusel, rääkimata võimalikust pärandusest.

Sama lugu oli autoga. Nõukogude inimene vajas loomulikult vaid ühistransporti, mitte erasõidukit, seega oli auto jahtimine teine keerukas argieluprojekt ja karjääri loomisega võrreldav mitmeaastane ettevõtmine. «Poisi vanematel on auto» oli hea soovitus igale tüdrukule ja tema vanematele. Veel parem soovitus oli «poisi onu elab Kanadas/Rootsis/USAs/Austraalias/Soomes».

Kooliklassi hierarhias käisid tublidest pioneeridest üle lapsed, kel oli ette näidata importviltpliiats või -pinal – märk sellest, et perel oli suhteid läänega. Aegadel, mil meelierutavaid koolitarbeid veel üle piiri ei liikunud, õnnestus eristumine tänu pakile, mis tõi Rootsist kangast koolivormi jaoks. Isegi ühetaoliste koolivormide keskel oli võimalik tõusta hierarhias, mida ühtlustatud riietuse tõttu poleks tohtinud olla.

Ametlikult viisaastakuplaanidele, aga tegelikult vahetusmajandusele tuginev ühiskond ehitas klassiühiskonna, kus mateeria kujundas klassi, samuti suhted.

Rahal sellisena polnud tähendust, sest ilma tutvusteta ei saanud midagi hankida, oli siis rublasid või mitte. Ja ilma tutvusteta ei saanud leti alt midagi, oli raha või mitte.

Kui Soomes võib hästi toimetuleva inimese kohta öelda, et «tal on raha», siis Nõukogude Eestis oli see väljend tarbetu. Kuigi lääne valuutat jahtis nii riik kui ka rahvas, polnud fimme ega dollareid kellelgi nii palju, et selle järgi oleks saanud ta rikaste hulka rühmitada. Väljendit «tal on raha» asendas «tal on auto» või «tal on sugulasi Rootsis».

Tööliste unelmate riigis moodustasid võimukandjad nomenklatuuri, mille liikmed olid peaaegu alati partei liikmed. Nomenklatuurile oli Nõukogude elu meeldiv ja eelised lõputud – nomenklatuur ei pidanud järjekordades seisma.

Tutvuste ja mateeria abil oli sotsiaalne tõus siiski võimalik ka ilma parteita ja parteisse astudagi polnud alati niisama lihtne. Parteisse ei tahetud liiga palju akadeemilise haridusega inimesi, sobiv suhe oli kolm töölist ühe haritlase kohta.

Et haritlased ei saaks ülekaalu ega teeks revolutsiooni. Tavalist töölist nähti kuuleka kodanikuna, kes ei pürgi võimule ega ähvarda kõigutada võimulolijate positsiooni.

Kuigi aadelkonna tähendus kadus baltisakslaste lahkumisega, ei olnud ka tööliste paradiisis põlvnemine täiesti tähtsusetu. Valede vanemate ehk klassivaenlaste või muude Nõukogude Liidule ohtlike inimeste järeltulijaks olemine sulges nii mõnegi ukse.

Nõukogude Liit õigustas inimeste diskrimineerimist ja nende inimõiguste rikkumist klassipõhiselt. Ka vaimulikkond – see, mis oli alles – langes tagakiusamise alla. Küüditatute seas oli rohkelt neid, kes kuulusid Nõukogude võimu arvates problemaatilistesse uskkondadesse, näiteks jehovistid.

Taasiseseisvumise edenedes sai kirik märgatavat abi läänest ja vaimulikkonna read täienesid uuesti, ka näiteks Soome evangeelse luterliku kiriku toel. Lisaks valesse uskkonda kuulumisele küüditati ka klassikuuluvuse järgi.

Kulakuteks liigitatud inimesed kas tapeti, vangistati või küüditati. Need inimesed rehabiliteeriti alles taasiseseisvuse edenedes ja sellega sai ka klassikuuluvusele või fiktiivsele klassikuuluvusele põhinev repressioon ametlikult osaks Eesti ajaloost.

Nõukogude kolonisatsiooni ajal olid venelased muidugi rühmana eelistatud olukorras ja näiteks oli neil kergem leida elamispinda. Nende keel oli eelisolukorras ja näiteks poes eesti keeles asju ajada püüdev eestlane sai venekeelse vastuse: «Räägi inimeste keeles.»

Eesti keelt ei peetud isegi mitte inimeste keeleks. Uue Eesti ajal on venelastele endistel põhjustel antud õigused lõppenud ja neiltki eeldatakse riigi ametliku keele oskust, mis ei ole sujunud konfliktideta.

Selle asemel, et kommunismi ehitamine oleks sujunud loodetud kiirusel, jõudis hoolimata võimumeeste pingutustest raudse eesriide pragude vahelt Nõukogude Liitu lääne kultuur.

Ka imperialistlik jook Pepsi saabus Nõukogude Liitu ja sellest sai kõige popim jook. Mina Pepsist ei hoolinud – Soomes ei olnud see defitsiit –, kuid paraku oli see pudelisse villitud jook restoranides hügieenipõhjustel ainus, mida ema mulle lisaks kohvile ja teele lubas. Sageli oli see ka ainus alkoholivaba jook restoranis ja ka ainus, mida ettekandja soovitas mis tahes muu kõrvale. Täiuslik gourmet.

Ka muud asjad, mis lääneriikides ei olnud ülemklassile sobivad, muutusid Nõukogude Liidus hästi elus edasi jõudnud inimeste metonüümiaks: lääne päritolu dressid, tuulejakid ja tennissokid ning Seppälä firmamärgiga riided olid kullahinnas. Ja lääne turistid – sageli valgesse riietunud soomlased – esindasid ülaklassi, koloniaalhärrade klassi. Üksnes valged safarikübarad olid puudu.

Koloniaalhärrade valge värvikoodiga seondus, tõsi, ka muid tähendusi: Nõukogude päritolu pesuained olid nii nõrga toimega, et valgeid riideid pesta ei olnud sugugi lihtne. Seda enam, et Nõukogude Liidus oli mustust ja tolmu igal pool nii palju, et iga päev ei olnud arukas valgeid riideid kanda, rääkimata sokkidest.

Seetõttu sai läänemaisest valgest uut tüüpi kõrgklassi märk. Eristumine jätkus ka mujal: valuutabaaridesse ei olnud kohalikel asja, rääkimata valuutapoest, kust sai pärismaalaste kauplustest puuduvat kaupa. Koloniaalhärra atribuutidega varustatule sujusid igapäevaasjad kohalikest kergemini ja ka rublarestoranidesse pääses hõlpsasti väljaspool järjekorda.

Võib öelda, et järjekord oli omamoodi klassimõõdik. Nomenklatuuri liikmed ja lääne inimesed ei pidanud sabas seisma, see oli rahva eesõigus, rahvast peeti alamaks. Sabas seismine aitas sisustada ka rahva vaba aega, sest kogu vaba aeg kuluski sabas seismise peale.

Taasiseseisvudes riiki tulvavad meelelahutustööstuse viljad rääkisid muu hulgas sellest, et inimestel on aega meelelahutusele. Varem oli see aeg täidetud sabas seismisega ja igapäevaelu seisukohast vältimatu suhtemajanduse käigus hoidmiseks.

Uus Eesti võttis innukalt vastu konsumerismi, milleks enne ei olnud võimalust. Soomes on kulutava inimese ajalugu pikem, aga kulutades kujundatav staatus on erinev Eesti omast, kus välised rikkuse märgid on olulised.

Eestis on rohkem rõhku pandud välisele särale ja uhke auto liisimine on tavaline. Kui soomlane tahab omada korterit, autot ja paati, siis Eestis on omamisest olulisem see, et näeksid välja nii, nagu sa omaksid. See ei ole mingi ime, sest omamistingimused on muutunud pidevalt, omav klass on noor ja vana raha puudub.

See omand, mis peredel oli Soomes, jättis meist Nõukogude Liidus mulje kui rikastest: vana auto, eramu ja Seppälä riided.

Soomes ei olnud ükski neist materiaalsetest elementidest märk kuhugi teatud ühiskonnaklassi kuulumisest. Minu lapsepõlv ja noorus möödus nii kahte ühiskonnaklassi kuuludes: Soomes alamas keskklassis ja sealt vaid mõni samm eemal, üle Nõukogude Liidu piiri astununa, tõus klassiredelil.

Väga kiire tõus. Sarnane nähtus ilmneb tänapäevases Euroopas harva ja minu eluajal ei ole saabunud Soome teise maa kodanikke, kes oleks saanud Soomes kõrgema staatuse, sest Soomes on välismaalane alati teise järgu kodanik.

Nõukogude asjade staatus läänes oli aga madal ja Nõukogude kaupa müüva poe avamine läänes ei oleks tähendanud järjekordi, järjekorras seisjate elukutse sündi ega midagi muud sama metsikut kui see, mis käis kaasas esimeste piiritaguste McDonald’si restoranide avamisega – kuigi olen veendunud, et näiteks korraliku Vene seljanka pärast tasuks mürglit teha küll.

Nõukogude toodete kvaliteet oli sageli vilets, aga ega ka Nõukogude disain välismaalasi tõmmanud. Nõukogude Liidus püsis tootmisesse jõudnud asi seal pikalt, nii pikalt, et tundus täiesti võimatu kas või teistsugust joogiklaasi ette kujutada.

Oli mõeldamatu, et mõnda toodet oleks täiustatud. Ajakohastamise kontseptsioon oli võõras – mis tahes asja kohta. Üks asi või mööblitükk kujundas ümbruskonda aastateks.

Kunstiajaloolane Kai Lobjakas on öelnud, et kui mõni harukordsem toode (näiteks uued Tarbeklaasi klaasid) tuli müüki ning nende pärast võideldi ja rüseleti, said neist asjadest sümbolid igapäevaelus kogetud katsumustest, tõendid võidetud võitlustest. Näiteks Tarbeklaasi 50ndatel loodud suitsuklaas oli tõeline aare ja seda ei saanud kusagilt mujalt Nõukogude Liidust.

Eestis toodetud kaubad olid väga nõutud kogu Nõukogude Liidus, sest Eesti oli Nõukogude Liidu läänepoolseim osa. Soome tooduna kaotasid need kallihinnalised asjad oma staatuse – soomlase riiulil asuv Eesti suitsuklaas oli pigem tõend idanaabri kummalisusest ja millestki veidi naeruväärsest.

Plaanimajanduse tagajärjed toodete loomisel tähendasid persoonitut, ajatut ja ebaisikupärast visuaalset maailma. Nõukogude disain oli anonüümne.

Valikuvõimaluste nappus jätkus meedias. Naisteajakirju oli üks – Nõukogude Naine, mille iga numbri ülaservas oli sama lause: «Kõigi maade proletaarlased, ühinege!» Meedia keskendus pajatustele tööliste elust ja proletaarse riigipöörde tähtpäevadest – jõulud ja lihavõtted ja muud kiriklikud, vana ja väikekodanlikuks tembeldatud iseseisva Eesti pidupäevad olid põlu all. Ei ole siis ime, et ka lääne naistelehed olid kõva sõna.

Ka meie Jyväskylä kodu postiluugist maandus järjekindlalt proletariaadi ühinemisele üles kutsuv sõnum, Kodumaa, mis oli ainus kodumaalt väliseestlastele saadetav leht. See oli pakitud pruuni, ilmselgelt Nõukogude päritolu jõupaberist tehtud ümbrikusse, millel aadressisildi tähed olid trükitud alati nii, et nad olid veidi laiali läinud. Ümbriku paber haises nii tugevalt, et lehe saabumisest sai enne teada, kui ümbrikku ennast nägid.

Saladuseks on jäänud, kuidas võisid Nõukogude propagandistid ette kujutada, et see leht võiks läänes toimida meelitavana, kui postiluugist tulvas samal ajal värvilisi Anna-lehe reklaame reisi- ja autoloosimisteks. Katseid seista vastu lääne degeneratsioonile ja kapitalismi külgetõmbele Nõukogude juhtkond siiski tegi.

Kui Nõukogude Liidus saadi aru, et diskotants jõuab maale igal juhul, korraldati kõigile liikumisõpetajatele diskotantsukursus, et nad võiksid õpetada lastele Nõukogude diskot. Eestis meenutatakse veel praegugi neid absurdseid näitemänge, kus ranged Nõukogude kehalise kasvatuse õpetajad juhendasid Nõukogude diskotantsu tunde.

Vesteldes toimetaja Kaja Kunnasega, taipasime, et mõlema eestlase suguvõsas on üks lugu, mis on olulisem kui teised, mis on kõige olemuslikum identiteedilugu: see, kuidas meie esiisad ostsid end vabaks ja said oma nime. Kunnase suguvõsa vabanemine algas sellest, kui perekonnanimi Grünthal anti suguvõsa esiisale pärisorjuse ajal Saaremaal. Nime taga on nime saaja haljas elukoht.

Ehkki perekonnanimi ei tähendanud veel päris vabanemist mõisahärra ikke alt, rääkis see ometi veidi paremast ja vabamast olukorrast kui tavalisel talupojal.

Kunnase esiisa oli saavutanud kokana mõisahärra soosingu ja sai olla jahiretkedel esiratsanik. Kui pärisorjus ametlikult lõppes, sai Kaja vanaisa isa Karl Grünthal kolida Saaremaalt Muhu saarele, Kuivastu kõrtsi, kus ta teenis nii hästi, et ehitas Muhu saare keskele maja ning asutas sinna oma äri.

Minu esiisa, suguvõsa esimene vaba talupoeg, suri aastal 1621. Ta on maetud Kullamaale – rist on Eesti vanim rõngasrist, kus aastaarv on säilinud, ja see on üks vanemaid eestlase haual säilinud hauariste.

Perekonnanime tal ei olnud ja hauakivil seisab Sitt A Kodt Mats, rahvakeeli Sitakoti Mats. Ilmselt oli ta märkimisväärne isik, sest tema haud asub baltisaksa ja rootsi aadlike haudade vahel. Vabaduse sai ta hoolsalt sigu kasvatades ja neid müües, viljale lisaks.

Hüüdnime sai ta koti järgi, mis mehel alati kaasas oli ja kuhu ta päeva jooksul mõisahärra heaks tööd tehes aina hobusepabulaid korjas. Pabulad viis ta koju ja väetas nendega oma põldu, et vili hästi kasvaks. Vilja müüs ta maha ja ostis end nii lõpuks pärisorjusest vabaks.

Traditsiooniliselt peab ühiskond põhjamaise klassikäsitluse järgi koosnema aadelkonnast, vaimulikkonnast, linnakodanikest ja talupoegadest. Eestis oli olemuslikum jaotus baltisakslastest mõisahärrade ja eestlaste (pärisorjade) vahel. Pärisorjad vabastati alles 1816, pärast seda olid talupojad veel tööorjuse ikkes. Ka mõisahärrade õigus talupoega füüsiliselt karistada säilis, kuni see Balti kubermangust 1865. aastal kaotati.

Kui vaba talupojana surnud Sitakoti Mats on mu sugulane emaema liinis, siis vanaisa vanaisa Mart jäi kadunuks, kui sattus mõisahärra ebasoosingu alla.

Mõisahärra saatis ta erakorraliselt viinavankritega Tallinna. Vankrid jõudsid tagasi, kuid ilma Mardita, Räägitakse, et mõisahärra saatis ta maalt välja. Pärast seda pole Mardist midagi kuulda olnud.

Orjade soost pärinejatel on klassiredelil tõus aeglane – Ühendriikides on mustad vaesemad ja mõned neist on seisukohal, et selle juured on orjuses. Ajaloolane Ants Hein on märkinud, et Euroopas ei ole peale Eesti ja Läti maid, kus aadlikkonna võim oleks olnud säilinud sama tugevana veel ka 19. sajandi keskel. Baltimaade aadelkond, mida esindas pool protsenti elanikkonnast, esindas kindlakäeliselt poliitilist ja majanduslikku kõrgklassi.

Nende positsioon murenes alles Vene impeeriumi kokkulangemise järel ja Eesti iseseisvudes. 1919. aastal kiideti heaks maaseadus, mis tegi lõpu aadelkonna maaomamisele.

Orjuse narratiiv on soome ühiskonnale kauge lugu, ehkki Soomestki viidi Põhjasõja ajal inimesi Venemaale orjadeks, kuid Eestis ei ole orjuse retoorika kõnest kadunud. Eesti identiteet on püsinud suurel määral laulude toel ja orjusele viitab näiteks laulva revolutsiooni aegses Tõnis Mäe laulus «Koit»:

On jälle aeg selg sirgu lüüa ja

heita endalt orjarüü //

Hõik – murrame kõik,

et vabana saaks hingata taas.

Näe – on murdunud jää

ulatagem käed, ühendagem väed. //

Maa, isademaa, on püha see maa,

mis vabaks nüüd saab

Laul, me võidulaul, kõlama see jääb

peagi vaba Eestit näed!

Eesti ajalugu on tulvil orjusest/okupatsioonist/vangipõlvest vabanemise narratiive. See on korduv motiiv nii legendides, riigi ajaloos kui elulugude rääkimises. Ehk seepärast on Eestis vabadus väärtus, mis on teistest kõrgem, ja ka minule on suguvõsa kõigist juttudest olulisim see, kuidas Sitakoti Matsist sai vaba talupoeg.

Ehk seepärast levib jutt võrdõiguslikkusest Eestis aeglaselt, et seda mõjutab Nõukogude propaganda ind kõneleda võrdõiguslikkuse kaitseks. Klassierinevuste ületamise jutt on eestlase vaatenurgast täiesti ebahuvitav – seda propageeriti pool aastasada.

On raske ette kujutada, et ükski neist, kes on läbinud Nõukogude kooli, innustuks teemast, millest ta on pidanud kirjutama lõputult koolitöid. Rääkimata teaduslikust kommunismist – see oli kohustuslik õppeaine.

Teisalt on minult Soomes küsitud, kui palju oli Eestis õigupoolest kommuniste. Parima vastuse sellele küsimusele on andnud Soomes juba pikka aega elanud eestlasest režissöör ja toimetaja Imbi Paju. Ta ütles, et nägi esimest kommunisti siis, kui tuli Soome.

Kui võrrelda seda, kuidas Soomes ja Eestis räägiti töölistest, on erinevus selge. Soomes räägiti tööliste küsimusest tõemeeli. Eestis ei teinud keegi nii. Nõukogude propaganda tegi võimatuks selle, et keegi oleks hoolinud asjadest, mida Nõukogude propaganda ajas – vähemalt mitte siiralt. Selle asemel räägiti anekdoote proletariaadist ja kommunismist. Eestlaste silmade läbi vaadatuna olid tõsimeeli töölisklassi laule laulnud soomlased lihtsalt imelikud.

Eestlaste ja baltisakslastest härrade jagatud minevik on Eestis ometi visuaalselt lähedal üsna eri viisil kui mineviku klassiühiskond Soomes. Eestis ei ole sellist külakohta, kus ei oleks olnud mõisamaad ja kus oleks saanud kasvada üles mõisa nägemata, aga Soomes on.

Nõukogude aeg võttis need sümbolid, mõisad ja massiivsed keskaegsed kirikud oma kasutusse ja mõisahoonetest said koolid, psühhoneuroloogiahaiglad, vanadekodud või muud ühiskasutusse sobivad asutused. Kirik, ülemklass ja keskklass hävitati nende sümbolite ülevõtmisega ja neid asendas uus ülemklass, partei.

Uut härrasklassi ei igatsetud Eestis taasiseseisvudes taga ja seetõttu näiteks baltisakslastele ei tagastatud nende esimese Nõukogude okupatsiooniga kaotatud omandit. Soomlased proovisid alguses innukalt metsa osta, kuid ka sellele näidati punast tuld.

Ehkki nomenklatuur ja partei kaotasid võimu, olid neisse kuulunud inimesed kohtadel, kust oli kerge edasi minna. Ja kerge luua uus omand. Ehkki värskes ühiskonnas avanes uusi võimalusi paljudele, ei olnud tavalisele inimesele tänavalt teavet selle kohta, kus ärandatavat omandit leida.

Klassirevolutsiooni ei toimunud, kui selleks mitte pidada partei kaudu saadava eelisõiguse kaotamist. Pigem on Nõukogude Liidu varemetelt ehitatud taas uut laadi klassiühiskond, kus rahal on võim. Tulemuseks on ühiskond, kus on äärmiselt rikkaid ja äärmiselt vaeseid.

Osa läänemaisest uuest klassijaotusest on randunud majanduslangusega ka Eestisse: töötud. Olukord on selles mõttes uus, et Nõukogude Liidus töötuid ei olnud ja taasiseseisvudes oli Eestis olukord tööturul hea.

Kuna Nõukogude Liidus töötuid ei olnud, oli eestlastel raske mõista soomlaste 90ndate aastate lama või üleüldse töötuse probleemi. See ei ole muidugi ime – soomlasest töötugi elatustase on kõrgem kui eestlase oma.

Mäletan hästi, kuidas tööpuuduseteemalised arutelud ei tekitanud mingisugust äratundmist Nõukogude Eestis ega ka mitte iseseisvumise alguses. Soome rikkuse tagatisena toimis tegutsev kaubamaja, mille riiulitel jätkus kaupa ja leti alt ei olnud vaja midagi hankida.

Kuna Nõukogude Liidu defitsiidimajanduses ei olnud rahal just suurt tähendust, oli selle korraldusega riigis elavatel inimestel raske mõista, et töötul ei pruugi olla raha osta seda kõike, mida leidub Stockmanni riiulitel.

Mõned uurijad leiavad, et Eestis toibuvad inimesed 2009. aasta majanduskriisist hästi, sest Nõukogude aeg õpetas asju taaskasutama ja oma põllulapi eest hoolitsema. Puudusetundmise kogemus ei ole eestlastele täiesti tundmatu.

Selles on palju tõtt, iseseisvumine ei hävitanud Eestist põllulappe ja kasvuhooneid. Eestis ei ole seda elatustaseme probleemi, et oleks vaja välismaiseid marjakorjajaid, sest iga pere või suguvõsa kasvatab oma õunad ja kurgid ise, korjab ise seened ja marjad.

Ja needki, kes jõudsid harjuda väljas söömisega, on jälle hakanud kasvatama sibulaid ja porgandeid. Või kui seda ei osata, saadakse nõu ja abi vanematelt ja vanavanematelt.

Minu sugulane oli 90ndatel tark, kui ei tahtnud kolida uude majja, kus oli vaid elektripliit. Korter, kus on nii elektri- kui puupliit, on praegusel ajal tark valik.

Eestis mõjutab eluasemeid Nõukogude ajast päranduseks saadud ehitusplaneerimine, kus energiatarbimise määrale ei tulnud pöörata mingit tähelepanu. Energia hind koduturul oli madal ja energiat oli piisavalt. Küttekuludel ei olnud mingit tähtsust. Nüüd on olukord teine.