Mihkel Mutt: kliimakonverents kui lakmuspaber

Mihkel Mutt. Foto: .

Kolumnist Mihkel Mutt nendib, et jutt meie ühise koduplaneedi hoidmisest on enamasti suitsukate, mille varjus käib mittesõjaliste vahenditega heitlus vaesemate ja rikkamate vahel.

Äsja lõppenud Kopenhaageni konverents on õpetlik. Kuigi jutt käis kliimast, peegeldusid selles jõujooned maailmas ning laiemad protsessid. Täheldagem, et kuigi  kliimamuutused ei läinud kõikidele osavõtjatele ilmselt võrdselt korda, mängisid kõik siiski samade reeglite järgi, st probleemi avalikke eitajaid ja skeptikuid polnud. Aga kui isegi säärase ühise eelduse tunnistamise korral ei jõutud õieti kuhugi, siis mis veel vastuolulisematest probleemidest rääkida?

Kliima ümber toimuv on muutunud majandusliku võimuvõitluse tallermaaks. Jutt, et tegemist on meie ühise koduplaneedi hoidmisega, on enamasti suitsukate, mille varjus  käib mittesõjaliste vahenditega heitlus vaesemate ja rikkamate vahel.

Vaesed riigid tahavad natukegi oma elujärge parandada, ent nende tootmisviisid on Noa-aegsed. Kui need ära keelata, siis peaksid rikkad neile uued ja säästlikumad võimaldama. Aga selleks ei ole rikkad täiel määral valmis ei psühholoogiliselt ega ka majanduslikult. Kokku ei lepitagi selles, kumb pool peab kui palju ohverdama ja mis järjekorras.

Keskmisele Ameerika töötegijale, kes juhtumisi ei raiu noort metsa ega tilguta päevast päeva mullakamarasse masuuti, kes isegi kustutab enda taga toas tule ega lase vannitoas veel soliseda, on poliitikul raske müüa mõtet, et ta peaks hoobilt langetama oma elutaset selle pärast, et kusagil kaugel on üleujutused.

Inimese universaalseim mõõtühik on tema enese elu. Ja ta vaatab suuri loobumiskohustusi kui oma elu kallale kippumist. Seepärast ei saanudki Obama lubada foorumil midagi rohkemat. Senat poleks tema lubatut kunagi kinnitanud.

Asetame end korraks vaeste maade nahka. Eesti põllumeestele ei mahu pähe, miks nemad saavad vähem toetust kui ELi rikaste maade omad. Üldse, miks me peame paarkümmend aastat ootama, et rikastele lähemale jõuda? Ent maailma mastaabis istume siiski ka meie pidulauas. Mida peaksid ütlema miljardid, kel pole õieti midagi peale muretu meele ja lastekarja, ent kellel faktiliselt tahetakse keelata jõukamaks saada?

Kui arengumaid kohustataks väga palju loodust säästma, ilma et neile antaks loodussõbralikumaid tehnoloogiaid, võib seda tõesti tõlgendada neokolonialismina. Rikkad maad jälle kardavad, et säästlikuks tootmiseks antud raha kaob nagu suur osa muustki abist korruptsiooni musta auku.

Jäme ots on ikkagi rikaste käes, neid ei saa keegi keelata-käskida. Samas saeb  heaolumaailm oksa, millel ise istub. See oks ragiseb järeltulevatele põlvedele kaela. Kliimamuutused annavad paljudele arengumaade inimestele taas ettekäände migreeruda.

Kui rikkad pole piisavalt aidanud vaestel nende oma asukohamaades kliimamuutustega võidelda, pole rikastel ka moraalset õigust keelduda neid oma maadesse lubamast. Juba praegu on näiteks Bangladesh (kui vist kõige ohustatum rahvarohke riik) esitanud idee, et kliimapõgenikud tuleks õigustelt võrdsustada sõjapõgenikega.

Vaestele lubati natuke raha. Hea mees, kes lubabki. Praktika näitab, et mitmesugustel foorumitel tehtud suurejoonelisi abistamislubadusi ei täideta kunagi täiel määral. Ainult üks näide. 2000. aastal võeti vastu kuulsad millenniumi eesmärgid (mis pidi ellu viidama 2015. aastaks).

Neist esimese järgi pidi vaeste inimeste (kes peavad hakkama saama alla dollariga päevas) arv vähenema poole võrra. Selleks hakati koguma raha, seati sisse üks globaalne fond ja teine Aafrika jaoks. Plaanitud summadest jääb igal aastal esimeses fondis vajaka 30 miljardit dollarit, teises 20 miljardit. (Eesmärkideni muidugi ei jõuta.)

Nüüd käidi välja lubadus anda arenguriikidele kolme aasta jooksul 30 miljardit ja aastani 2020 kokku 100 miljardit. Seda pole palju, aga ikkagi, mille arvelt see võetakse, kui ei suudeta täita seniseidki lubadusi?

Õieti olnuks  üllatav, kui Kopenhaagenis oleks kokku lepitud milleski enamas kui praegu. Liiati oleks sellega kaasnenud peatne kimbatus, sest lepingu täitmist tuleb kontrollida. Aga näiteks Hiina ei taha üldse endale kontrolle kaela lubada ja võib arvata, et ka Venemaa ning teised pool- või päris totalitaarsed riigid mitte.

Ja mida oleks üks siduv leping väärt, kui pole ette nähtud sanktsioone selle rikkuja suhtes ja poleks võimalik neid ka rakendada? Viimast saaks teha ainult Maa ühendatud armee, aga kes sihukese teket usuks?

Sellepärast on ka ÜRO-l jututoa maine, et tal puuduvad meetmed, kuidas oma resolutsioone rakendada. Igaüks võib neid rikkuda, ja kui oled vähegi suurem riik ja sul on mõjukas liitlane, ei juhtu midagi. Ja sisuliselt oli Kopenhaagenis «tunnustatud» dokument ÜRO mittesiduva resolutsiooni staatusega. Seetõttu kõlasid eluvõõralt mõnede Kopenhaagenis protestinute loosungid, et ÜRO peaks maailma valitsema hakkama.

Kliima kattevarjus sai suu puhtaks rääkida millest tahes ja teha ka ilget demagoogiat.  Kui Evo Morales kutsus lihtsalt üles kogu maailmas kapitalismi lammutama, siis  Sudaani esindaja, kelle riik on osa oma elanike vastu toime pannud genotsiidi (Darfuris), süüdistas avalikult Euroopa Liitu holokaustis Aafrika vastu (viidates sõna-sõnalt kuuele miljonile tapetud juudile).

Konverents tõestas, et on võimatu, et üks grupp või ka kogu maailma riigipead tulevad kokku ja otsustavad, et soh, nüüdsest hakkame elama teisiti. Elu allub muudele seaduspärasustele. Lootused inimkonna harmoonilisele tulevikule on idealistlikud ja utopistlikud (Doha kaubanduskõnelusi on tabanud sisuliselt samasugune nurjumine). Põhjuseks on üha klaaruv tõde, et riigid käituvad nagu inimesed, kes viimases instantsis lähtuvad esmajoones ainult enda huvidest. 

Võiks öelda, et maailm on pärast Kopenhaagenit tunduvalt rohkem lõhenenud kui enne. Aga pilt on ka kainem ja selginum, loosungite häma on hajunud.