Juhtkiri: Pärnu pankrot

Foto: Caro / Scanpix

Juhtimisvead viivad suvituslinna saneerimisele

Pärnu pole küll ainus kohalik omavalitsus, mis rahaliste raskuste tõttu end valitsuse meelevalla alla heita kavatseb, kuid kindlasti on ta üks tuntumaid näiteid sellest, kuidas magusad ajad mõrusid vilju võivad kanda.

Nii on Pärnul kogunenud selle aasta lõpuks tasumata arveid suurusjärgus 60 miljonit krooni. Olgu võrdluseks märgitud, et Pärnu linna tänavune eelarve on umbes 667 miljonit krooni.

Kui Pärnu oleks ettevõte, oleks ta pankrotis. Seaduse järgi ei saa kohalik omavalitsus pankrotti minna, riik peab ta rahalisest ummikust välja aitama, kuid see ei muuda asja tegelikku sisu. Nii on Pärnu praegune linnapea teinud ainuõige otsuse, paludes riigilt saneerimisabi. Midagi muud poleks tal olnud teha nagunii.

Saneerimisabi tähendab küll iga finantsotsuse andmist rahandusministeeriumi kätte, iga rahandusministeeriumi korralduse vastuvaidlemata täitmist, aga kui see aitab Eesti suuruselt neljanda linna jalgadele tagasi, siis on see ainuvõimalik samm.

Pärnu selline seis sai võimalikuks eelmise linnavalitsuse eelarveliste kalambuuride tõttu, kui nad tänavust eelarvet koostades üksikisiku tulumaksu laekumist reaalsust eirates tunduvalt suuremana näitasid.

See samm oli ajendatud laenuvõtmise kihust. Ent reaalsus oli teine, masu oli juba kohal ning pole ju mõeldav, et Pärnu linnaisad seda ei teadnud.

Niisiis oli tegemist teadliku blufiga ja linnaisade selline käitumine oli leebelt väljendudes vastutustundetu. Millisele imele toona loodeti, on tänini teadmata – pole ju võimalik, et Pärnu jäänuks masust puutumata oaasiks.

Pärnakate eelarveraskusi jälgides tekib aga lisaks kõigele muule ka poliitilise vastutuse küsimus, samuti küsimus, kuidas juhitakse näiteks Tallinna linna. Ei juhtinud ju Pärnu värvikas linnapea, keskerakondlane Mart Viisitamm linna omapead, vaid ikka Keskerakonna juhtide teadmisel ja heakskiidul.

Keskerakond pole aga Pärnu pankroti kohta ühtegi avaldust teinud, võiks isegi öelda, et erakond on ühe oma (endise) linnapea möödalaskmistest täiesti distantseerunud.

Kas see tähendab, et sellised juhtimisvõtted sobivad selle erakonna maailmavaatega? Või tuleks sellest järeldada, et teistegi keskerakondlastest linnajuhtide finantsteadmised on samasugused nagu Viisitammel?

Muidugi võib väita, et ega siis Keskerakond üksi, ka Reformierakond ja Rahvaliit olid eelmises koalitsioonis. Kuid siiski oli just Keskerakond koalitsiooni juhtiv erakond, kellele kuulus ka linnapea tool.

See aga tähendab, et nii nagu õnnestumistelt riisub koore just see erakond, tuleb oma osa tunnistada ka ebaõnnestumiste korral.