Katrin Hallik, Katre Kasemets: õigus aru saada

Katrin Hallik Foto: Erakogu

Üheks läänemaailma rahanduskriisi põhjuseks peetakse keerukalt koostatud laenulepinguid, millele paljud Ameerika laenuvõtjad sisusse süvenemata alla kirjutasid. Kui palju meie seadustest ja lepingutest aru saame ja kuidas see meid mõjutab, küsivad Katrin Hallik ja Katre Kasemets Eesti Keele Instituudist.

Saan pangast koos krediitkaardi kasutamise lepinguga ka krediitkaardikindlustuse. Kaart on 30 päeva intressivaba. Kindlustuspoliisil aga on kirjas, et kindlustusmakse eelneva kuu eest tuleb tasuda iga kuu 5. kuupäevaks. Uurin kahe lepingu tingimusi ja selgub, et need on omavahel vastuolus, s.t et kaardi kindlustusleping muudab kaardi kasutamise lepingu tingimused mõttetuks. Helistan mitu korda panka selgituse saamiseks, kuid ka teenindajad ei oska täpselt vastata. Asi jääbki segaseks ja ma loobun kaardikindlustusest.

Tellin ukse. Saan hinnapakkumise ja maksan ettemaksu. Kui uks valmis saab, on hind esialgu kokkulepitust ootamatult kolm korda kallim. Ma ei taha nii kallist ust. Uksetegija sõimab ja ettemakstud raha tagasi ei maksa. Pöördun tarbijakaitseametisse. Saan ametnikult vastuseks poolteist A4 lehekülge viiteid seadustele ja soovituse pöörduda kohtusse. Sisulist abi ma ei saa, aega ja jõudu edasi võidelda mul ei ole ja nii jäängi oma rahast ilma.

Loen veevärgiga liitumise lepingust, et mulle võimaldatakse liitumine «hiljemalt 6. märtsil». Küsin ametnikult, kas siis pärast seda kuupäeva enam ei saagi liituda. Selgub, et mõeldud on «alates sellest kuupäevast», kasutatud on lihtsalt vale sõnastust. Aga millegipärast ei saa lepingu sõnastust muuta. Peale selle leian lepingust veel viite alapunktile, mida selles lepingus üldse pole. Ilmselt on võetud mingi vana lepinguteksti põhi. Kas ma peaksin sellele alla kirjutama ja kas mul on üldse valikut?

Kodukindlustuslepingust loen oma õiguste ja kohustuste kohta: «Kõiki Tingimustes ettenähtud kindlustusvõtja õigusi ja kohustusi kannab Laenusaaja, välja arvatud Tagatise taastamise õigus ilma Panga kirjaliku nõusolekuta juhul, kui hüvitise suurus Tagatise kahjustumise eest ületab 2 000 eurot, samuti välja arvatud Tagatise kindlustushüvitise vastuvõtmise ning kindlustuslepingu lõpetamise õigus.»

Hea teada.

Olen oma töölepingu ülesütlemise vaidlustanud. Töölepinguseadusest loen sellekohast paragrahvi: «Kui kohus või töövaidluskomisjon tuvastab, et töölepingu ülesütlemine on seadusest tuleneva aluse puudumise või seaduse nõuetele mittevastavuse tõttu tühine või vastuolu tõttu hea usu põhimõttega tühistatud, loetakse, et leping ei ole ülesütlemisega lõppenud.»

Esimesel lugemisel ei saa mitte midagi aru, loen veel üks kord ja siis veel. Kellele see seadus on kirjutatud? Kõigile tööl käivatele inimestele ehk?

Üheks läänemaailma rahanduskriisi põhjuseks on peetud keerukalt ja kliendi huve eirates koostatud laenulepinguid, millele paljud heausksed Ameerika laenuvõtjad sisusse süvenemata alla kirjutasid. Kui paljud meist on selliste juhtumitega kokku puutunud? Ei tea, kas Eestis on statistikat selle kohta, kui palju tuleb inimestelt täpsustavaid küsimusi, näiteks kuidas internetis rahvaloenduse küsimustikku täita või endale sobivaimat elektripaketti valida.

Kas kõrgharidusega inimene, olgu ta arst või filoloog, saab alati täielikult aru temale suunatud tarbetekstist? Või riigiametnik laenulepingust, mille tagatiseks on tema enda kodu? Aga keskharidusega inimene, lihttööline või vanem inimene? Muukeelne inimene? Noor, kes oma esimesel töökohal tahab osta liisinguga auto?

Kui kirjaoskajad me tegelikult oleme ja milles kirjaoskus ikkagi seisneb, kas sõnade kokkuluge­mises või sisu mõistmises? Kas meile edastatava sõnumi koostaja teab täpselt, kellele ja mida ta väljendada püüab? Kas ühiskondlik infoedastus täidab oma eesmärki?

Elame paraku tõlkeajastul ja peamiselt inglise keele mõjul tuleb meie keelde pidevalt uudissõnu. Kohmakaid vasteid, aga samuti häid leide, nagu kärg­pere või tundetaip. Meieni jõudvatel uute­l mõistetel on enamasti meie jaoks arusaadav sisu, kuid mõni on meie kultuuriruumis veel õieti olematu. Nimi anda tuleb ka sellele ja vahel väga kiiresti. Nii tekivad keelde toorlaenud ja -tõlked ning seegi lisab segadust.

Muidugi võib küsida, kas alati jõuab kõigest aru saada, mida keegi ütles või kirjutas, kas peabki. Eks oleme ka harjunud kuuletuma, riigiasutuste ja eraettevõtete pakutavaga leppima. Isegi siis, kui me päris täpselt ei tea, millega tegu ja millele alla kirjutame. Oleme harjunud olema kannatlikud ja leplikud.

Aga ehk oleks aeg pöörata rohkem tähelepanu sellele, kuidas on koostatud info, mis meid otseselt puudutab. Kas selle koostaja on oma sõnumit kokku pannes sihtrühma silmas pidanud ja seda näiteks potentsiaalse kliendi peal katsetanud? Kas ta on üldse huvitatud, et tarbija õigesti aru saaks? Kas tekst on visuaalselt loetav või võtab ülitiheda liigendamata kirjakujuga silme eest kirjuks? Võrdselt tähtsad on nii sõnakasutus kui ka sisuline arusaadavus ja loogiline ülesehitus. Tekst võib olla grammatiliselt laitmatu, ent kui ta on visuaalselt loetamatu, ei pruugi sõnum kohale jõuda.

Kui ma olen kliendi rollis, tahaksin ma olla teenuse pakkujaga võrdsel tasandil – et minul ostjana ja temal müüjana oleks mõlemal piisavalt informatsiooni õig­e otsuse tegemiseks. Praegu see sageli nii ei ole. Elektripaketi valimise rägastikust ei jõudnud paljud inimesed end läbi närida, aega ja energiat jäi puudu. Aga vähehaaval ehk suureneb veendumus, et kliendina võiks meil olla õigus meiega seotud infost aru saada. Ilma mitmekordse ülelugemiseta. Ilma spetsialisti palkamata. Et me saaksime oma elu korraldamise eest ise rohkem vastutada.

Muidugi ei kao keeruline erialakeel kuhugi. Eriti kui tegu on uue valdkonnaga. Kui aga selle valdkonna asjatundjad tahavad laiemalt oma tegevust tutvustada, võiksid nad püüda leida sõna ja vormi, mis ei tekita võõristust ja eraldatust, vaid muudab ühiskonna terviklikumaks ja turvalisemaks.

Ja võib-olla avastab aina enam ettevõtteid, et neil on kasulik oma infot selgemini ja sõbralikumalt edastada, et see on konkurentsieelis. Läbipaistvad lepingud, selge ja loogiline info hoiavad klienti, kellel ei ole põhjust teist teenusepakkujat otsida. Ehk hakkavad ettevõtted ja riigiasutused rohkem väärtustama ka keelenõustajaid, toimetajaid ja infodisainereid, kes klientidele sõnumeid selgemalt edastada aitaksid.

Muidugi leiab alati argumente, mis toetavad keerulist eriala­slängi, toorlaenude ja -tõlgete kasutamist ühiskondlikus suhtluses: ametlik väljendusviis ongi selline; ametlikus infos tuleb kasutada keerukamat sõnastust ja võõrsõnu, et tagada tõsiseltvõetavus; ametnik peabki kliendile vastates viitama paragrahvipunktidele; erialateksti ei ole võimalik lihtsate sõnadega ümber jutustada. Aga kas see ikka peab nii olema?

Mõnel pool maailmas otsitakse seda selgemat väljendust teadlikult juba õige mitu aastakümmet. Selge keele liikumine, mille algatasid ingliskeelsed juristid üle poole sajandi tagasi, on levinud mujalegi, nagu üks väärt asi ikka teeb.

Ei ole piirdutud ainult õigusloomega: praegu kaasab liikumine maailmas aina enam disainereid, psühholooge, ärikoolitajaid jt, kellele selge väljendusviis südamelähedane ja säästlik tundub. On tekkinud vajadus selge keele nõustamise kui eriala järele, mis ühendab nii keelehoolet, disaini kui ka turunduspsühholoogiat.

Eesti Keele Instituudi väike eurokeelehoolde üksus on mitu aastat kuulunud kahte suuremasse rahvusvahelisse selge keele organisatsiooni Clarity ja PLAIN ning teinud koostööd selge keele asjatundjatega mitmel pool maailmas. Osaleme ka ELi projektis IC Clear, mille eesmärk on koostada selge keele konsultantide magistriõppekava.

26. septembril toimub Eestis esimest korda rahvusvaheline selge keele konverents. Räägime keelest, disainist, sõnumi edastamise tervikust nii rahvusvahelisele kogemusele kui ka Eesti seaduste ja ajakirjanduse näidetele tuginedes.

Tulge konverentsile ja mõelge kaasa!

Õigus endaga seotud infost aru saada võiks ju olla inimõigus.

Selge keele konverents toimub 26. septembril algusega 10.00 Eesti Rahvusraamatukogu suures konverentsisaalis. Lisateave www.selgekeel.ee.