Juhtkiri: sotsiaalselt tundlik või fiskaalselt optimistlik?

Foto: Urmas Nemvalts

Päikselisel avamerel täispurjes seilates võivad tormid ja lainete all varitsevad salakarid kergesti meelest minna. Kuid kogenud meremehe silm peaks mõõteriistadest aeg-ajalt ikka üle käima. Selliseid ohte peitub ka tuleva aasta riigieelarves, millega valitsus eilse seisuga põhimõtteliselt ühele poole sai. On valimiste eelõhtu, mõistagi kripeldab poliitiku hinges soov näidata end võimalikult hooliva ja tublina, samas pole makromajanduslik taevas kaugeltki pilvitu.

Peaminister Andrus Ansip nimetas 2014. aasta eelarvet valitsuse eilsel pressikonverentsil sotsiaalselt tundlikuks eelarveks. Tõesti, kõrvalt vaadates võiks, eriti just sotsiaalkulutuste ja palgafondide kasvu osas, pidada parem­erakondade kava selliseks, mida sotsidki kadestaks.

Kuid samas võiks märkimisväärselt paisuvat eelarvet nimetada hoopis fiskaalselt optimistlikuks. Tuludeks planeeritakse 8 ja kuludeks 8,1 miljardit eurot (tänavu vastavalt 7,5 ja 7,7 miljardit eurot). On küllaltki kummastav kuulata sõnumeid palkade kasvust – seda peab vajalikuks rõhutada pea iga kohalikel valimistel kandideeriv võimuerakondlane –, samal ajal kui majanduses toimuv võiks sisendada ettevaatust.

Augusti lõpus tõdes rahandusminister Jürgen Ligi põhjusega, et majandusprognoosid tekitavad temas frustratsiooni: Eesti tänavuse majanduskasvu ootusi on tunduvalt kärpinud nii Eesti Pank kui ka näiteks OECD. Hästi ei lähe ka meie olulistel partneritel. Soome majandus vajus tänavu lausa langusesse, Venemaa majanduskasv aeglustub kiireimas tempos alates aastast 2008. Hõisata ei saa ka euro­ala, mis niigi, vaatamata tõsistele ponnistustele, pole turgude täit usaldust taastanud.

Tõenäoliselt tuleval nädalal eelarvet menetlema hakkavale riigikogule paraku mõõdukusele kutsumise osas suuri lootusi panna ei saa – nii näitab viimaste aastate kogemus. Ühest küljest seepärast, et täidesaatev võim kontrollib kogu eelarveprotsessi üha detailsemalt. Teisalt, mõnevõrra ka eelnevast tulenevalt, kipub riigikogus arutelude aur minema võrdlemisi väikestele nüanssidele, et vähegi oma nime meeldivate arengutega seostada.

Poleks sugugi üllatav, kui tänavu kuuleksime näiteks opositsioonierakondade protesti, et toimetulekutoetused kasvavad liiga vähe. Tõepoolest, miks tõsta 90 euroni, kui võiks olla 100?! Poliitiline kultuur või kultuuritus – põhjust juntida leitakse ikka ja eelarve sellest paremaks ei lähe.

Mullu sündis venitamistaktikast Juku-Kalle Raidi sule läbi lausa kirjandusteos. Valimiste õhustikust kantuna võiks tänavune eelarvemenetlus tulla vaimukamgi, ent parlamendi väärikust see kokkuvõttes ei tõstaks.