Henrik Roonemaa FOTO: Erakogu

Tutvusin ükspäev noore IT-ettevõtja Benjaminiga. Benjamin nägi oma T-särgi ja kulunud teksadega välja nii stereotüüpse nohiku moodi, nagu oleks mõne Hollywoodi teleseriaali režissöör isiklikult ta Eesti ajakirjanike ette rääkima sättinud, aga tema jutt oli kaugel telemaailma lihtsustatud lugudest.


Benjamin nimelt on paljude börsianalüütikute õudusunenägu. Ta teeb veebiteenust, mis analüüsib automaatselt analüütikute soovitusi aktsiate kohta, võrdleb neid aktsiaturgude reaalse liikumisega ning väljastab külmalt kalkuleeritud hinde selle kohta, kui täpsed mõne konkreetse analüütiku soovitused viimase nelja aasta jooksul olnud on. Kui sa maksad Benjaminile 25 dollarit kuus, jagab ta oma loodud tehisintelligentsi tulemusi ka sinuga ja sina omakorda saad aktsiaid osta või müüa just nende analüütikute soovituse järgi, kes ajalooliselt kõige enam täppi on pannud.

Benjamin töötab praegu Helsingis Aalto ülikooli juures olevas AppCampuses ehk idufirmade inkubaatoris, kus tal on tasuta elamine, toit, internetiühendus, töövahendid ja konsultatsioon maailma tippklassi asjatundjatelt erinevates valdkondades. Seal inkubaatoris on temasuguseid veel kümneid ning igaüks neist on saanud kõigele lisaks veel 20 000 – 70 000 eurot, ikka selleks, et nad oma äppi võimalikult mõnusalt arendada saaks.

Ma ei saa midagi parata, et idufirmade inkubaatorites on mul alati natuke selline tunne, nagu oleks sattunud mingisse erihoolekandeasutusse. Värvilised seinad, suured tahvlid, igal pool lühikestes pükstes ja plätudes noored täiskasvanud ja justkui nagu teevad midagi. Alati on kusagil heljumas sööklalõhn ning kõik käib täiskasvanud juhendajate (siin maailmas nimetatakse neid mentoriteks) valvsa silma all.

Raha selleks kõigeks tuleb aga kellegi kolmanda taskust. Katsu sa siis massidele selgitada, et selline ongi töö 21. sajandil ja et vähemalt osa nende kõurikute tegevus pallimeres võib väärt olla miljard dollarit (nagu näiteks Instagram oli) või 200 miljonit dollarit (nagu mõni aeg tagasi ühe joonistamismängu eest maksti).

Jah, muidugi on selle kõige taga suurte firmade ärihuvid. Näiteks Benjamini ja tema kaaslaste töö maksavad kinni Microsoft ja Nokia, kellel on praegu hädasti vaja, et nende maailmas ka tarbijaid köitvaid äppe saadaval oleks. See on nende jaoks miljardite dollarite küsimus, sest kui äppe ei tule, ei osta keegi ka nende telefone.

Võib-olla mitte kunagi varem ajaloos pole olnud nii, et ainus asi, mida inimeselt oodatakse, on see, et tal natuke midagi oleks kõrvade vahel ja et ta viitsiks lihtsalt kohale minna. Nii teadmised kui tootmisvahendid on kas üliodavad või suisa tasuta ning firmad võistlevad omavahel, kes suudab tasuta vahendeid võimalikult palju võimalikult nutikatele inimestele ära anda.

Ja mitte ainult firmad. Euroopas näiteks unistavad nii London kui Berliin sellest, et saada idufirmade arendamise keskuseks ning investeerivad sellesse märkimisväärses koguses raha. Ülikoolid otsivad pingeliselt võimalusi oma teadustööde tulemusi ja patente äris rakendada ja on väga meelsasti valmis kuulama ja aitama kõiki, kes end selles vallas proovile tahavad panna.

Ma päris täpselt ei tea, kuidas asetuvad sellesse pilti meedias igapäevaselt toodavad kurvad arvud noorte töötuse kohta ühes või teises riigis, aga mingi järelduse peab saama siin teha. Kui mitte muu, siis ehk selle kohta, milline on tõeline 21. sajandi mõtte- ja kirjaoskus.