Juhan Kivirähk: demokraatia eesmärk on ühiskonna üldine hüve

Sotsioloog Juhan Kivirähk Foto: Mihkel Maripuu

Demokraatia ei tähenda mitte võimu koondumist väikese arvu erakondade kätte ning kodanike rolli piirdumist vaid valimisel osalemisega, vaid üldise hüve väljaselgitamist ja selle realiseerimist, kirjutab sotsioloog Juhan Kivirähk.

Poliitikateemalistes avaliku arvamuse küsitlustes on tavapärane küsida: «Mil määral Te olete rahul demokraatia arenguga riigis?». 2012. aasta sügisel toimunud Eurobaromeetri uuringu andmetel oli Eestis demokraatia arenguga rahul 38 protsenti ja rahulolematud 60 protsenti kodanikest.

Selle tulemusega jääme Euroopa Liidu keskmisele (võrdselt 49 protsenti nii rahulolijaid kui rahulolematuid) selgelt alla. Eestist madalamalt hinnatakse demokraatia arengut vanadest liikmesriikidest Kreekas, Itaalias ja Portugalis ning uutest Bulgaarias, Rumeenias, Leedus, Tšehhis, Slovakkias, Sloveenias ja Ungaris. Seevastu näiteks Taanis on demokraatia arenguga rahul 90 protsenti, Rootsis 86, Luksemburgis 84 ja Soomes 78 protsenti küsitletutest.

Kuidas sellisele küsimusele antud vastuseid õigupoolest tõlgendama peaks? Kui inimene on demokraatia arenguga rahul või rahulolematu, siis millega ta tegelikult rahul või rahulolematu on? Mida erinevad vastajad demokraatia arengut hinnates selle all tegelikult silmas peavad?

Küllap on vastajate hulgas neid, kes annavad hinnangu demokraatiale puhtalt selle põhjal, kui edukalt riigivõim ühiskonna ees seisvaid probleeme lahendada suudab ning kas poliitikud suudavad tagada riigis heaolu ja turvalisuse. Ehk siis hinnatakse sisuliselt riigivõimu tõhusust ja usaldusväärsust.

Kindlasti leidub aga ka selliseid vastajaid, kes lähtuvad riigi demokraatlikkuse hindamisel võimalusest ise otsuste tegemises osaleda, kes ootavad avalikku arutelu, inimeste ärakuulamist ja nende seisukohtadega arvestamist.

Demokraatia kohta antud erinevate definitsioonide ühiseks jooneks on see, et need toonitavad vajadust poliitiliste otsuste vastuvõtmisel järgida ühiskonna üldist hüve.Eriarvamused demokraatia mõistmisel tulenevadki suuresti sellest, kelle rollina nähakse üldise hüve määratlemist. Kas see peaks olema vaid erakondade ja riigivõimu ülesanne või peaks üldise hüve väljaselgitamise protsess olema laiapõhjaline ning võimaldama ka teiste ühiskonna subjektide osalemist.

Aasta tagasi, mil Eurobaromeeter uuris inimeste rahulolu demokraatia arenguga, põrkusid Eesti avalikkuses kaks vastandlikku demokraatiakäsitlust. Kui suur osa poliitilisest establishmendist leidis tollal (ja leiab ka praegu), et Eestis välja kujunenud erakondlik maastik parlamendis esindatud nelja suure erakonna näol tagab valijate huvide igakülgse esindamise ja demokraatliku riigivalitsemise, siis paljud vabakonna aktivistid olid sootuks teist meelt ning käsitlesid sellist stabiilsust pigem stagnatsioonina ja ohuna demokraatiale. «Eesti demokraatia laguneb meie silmade all,» kõlas Harta12 sissejuhatav sõnum.

Tänase vabakonna jaoks ei tähenda demokraatia mitte võimu koondumist väikese arvu erakondade kätte ning kodanike rolli piirdumist vaid valimisel osalemisega, vaid üldise hüve väljaselgitamist ja selle realiseerimist avatud diskussiooni ning huvigruppide vahel sõlmitavate vastastikuste kompromisside kaudu.

Paraku on aga parteid ühiste huvide väljaselgitamise ja kompromisside otsimise asemel keskendunud erakonna poolt kokku pandud programmide rahvale «mahamüümisele» suurejooneliste reklaamikampaaniate abil (mille nende «ostja» ehk valija ise suuremeelselt kinni maksab). Valitseb «võitja võtab kõik»-mentaliteet, kus kogu riiklikku tarkust nähakse koonduvat vaid võimukoalitsiooni kuuluvate erakondade kätte, kõikide teiste arusaamad ja ettepanekud lükatakse otsustamisel kõrvale.

Kui Siim Kallas Paide arvamusfestivalil ütles, et valija peaks erakondade asjatundlikkust usaldama nii, nagu me usaldame koju kutsutud torulukksepa pädevust, siis ainult iseenese tarkusest tegutsedes ei suuda poliitikud küll kodanikes sellist usaldust tekitada. Ühiskonnaelu probleemid on siiski pisut keerulisem fenomen kui tilkuv kraan, pealegi ei ole mingit põhjust arvata, et poliitikud nende mõistmisel teistest haritud kodanikest võimekamad on.

Infotehnoloogia edusammud, mis tagavad informatsiooni kiire kättesaadavuse ning hõlbustavad arvamustevahetust, kodanikuühiskonna areng ja inimeste harituse kasv on loonud poliitika tegemiseks sootuks teised tingimused kui veel kümmekond aastat tagasi. Erakonnad ei ole selle arenguga ilmselgelt suutnud kaasas käia. Jääb üle vaid nõustuda riigikogu liikme Andres Herkeli seisukohaga, et «etableerunud struktuurid, mille kaudu ühiskonda vanaviisi juhtida püütakse, jäävad ... üha enam arengule jalgu». (Kuidas saavutada sidusam Eesti? Sirp 5.09.2013)

Inimeste loodud institutsioonide jalgujäämist pidevalt muutuvale elule nimetatakse võõrandumiseks. Kui aga ühiskonnaelu suunavad võõrandunud riigistruktuurid, viib see omakorda kodanike võõrdumisele riigielus osalemisest. Nii võõrandumise kui ka võõrdumise näol ei ole tegemist mingi inimestele ootamatult kaelasadanud õnnetusega, vaid ühiskonna arengu paratamatu protsessiga, mida tuleb osata ära tunda ning püüda seda ületada. Selle üheks eelduseks on valijate poolne surve, kuid loomulikult läheb vaja ka erakondade endi valmisolekut muutuda.

Kui mõne aja eest tegid poliitikud ettepaneku luua erakondade juurde riigieelarvest rahastatavad Demokraatia Arendamise Sihtasutused, siis pälvis see vabakonna poolt teravat kriitikat. Ometi oli selles mõttes isegi teatud jumet -  välja arvatud muidugi see, et küsiti maksumaksja käest täiendavat raha. Erakonnad peaksidki olema demokraatiat arendavateks organisatsioonideks, mille liikmed teevad aktiivselt oma maailmavaatest lähtuvat mõttetööd ning hoiavad käigus ühiskondlikke arutelusid riigi arengu teemal. Just selleks, mitte aga mõttetute valimisplakatite trükkimiseks, eraldatakse neile juba praegu riigieelarvest üsna märkimisväärsed summad.

Erakondadest peaks saama ühiskondliku debati käigushoidmise mootorid, mis seaksid oma eesmärgiks kogu riigis olemasoleva tarkuse koondamise ühiskonna üldise hüve leidmiseks ja teostamiseks.

Artikkel ilmub seoses 15. septembril toimunud demokraatiapäevaga, mille tähistamiseks korraldavad Avatud Eesti Fond, MTÜ Tegusad Eesti Noored, Eesti Noorteühenduste Liit (ENL), Avatud Vabariik ja Eesti Väitlusselts üritusi terve nädala jooksul.