Avo-Rein Tereping: helivõimenduse terror on jõudnud pühakotta

Avo-Rein Tereping. Foto: .

Kirikud on kontserdisaalide projekteerijatele ikka eeskujuks olnud, tegelikult ongi need vanimad kontserdisaalid oma võrratu akustikaga. Kirikuruumi akustilisi omadusi võiks ehk võrrelda kontserdiklaveri kõlakorpuse või viiuli kõlakastiga, mis võimendavad tänu resonantsidele pillikeele võnkeid, kujundavad lõplikult pilli heli tämbri, muudavad selle väljendusrikkaks.

Sestap on kirikud kontserdipaikadena au sees. Sarja «Viva Oratorio» tegijate pakutav liturgiline muusika kõlab tõeliselt ehtsalt kohas, mille jaoks see loodi – kirikus.

Kirikuakustika omapära on see, et preestri ja kirikuõpetaja sõnad jõuavad ka viimase rea kirikulisteni ilma helivõimenduseta, muusikast rääkimata. Alles möödunud sajandi keskpaiku sai kombeks panna jumalasõna kuulutaja ette mikrofon ja kirikulöövi alla kõlarid. Küllap on nõnda mugavam, võib häält vähem pingutada, kuid ehk on pastorite hääledki võrreldes eelkäijatega nõrgemaks jäänud.

Helivõimendus on ehk hädavajalik kähisevatele nõrgukese häälega lauljatele, kelle sõnum teiste pillide taustal muidu hoopis kuulmata jääks, sestap siis haaravad mõned  lauljad mikrofoni lausa hammaste vahele, et seegi pisku kuulajani viia. Helivõimendus on abivahend sellele, kel hääl pisike, see on otsekui kark lombakale. Mida vähem on seda karku märgata, seda parem on tulemus.

Tegelikult ei muuda võimendussüsteem heli mitte kunagi paremaks, väljendusrikkamaks, emotsionaalsemaks. Ta teeb selle vaid valjemaks. Igasugune helivõimendus moonutab heli. Ta on omal kohal ehk suures, viletsa akustikaga ruumis või staadionikontserdil, kuid mitte kirikus!

23. detsembril Jaani kirikus mängitud Charles Gounod’ «Missa püha Ceciliale», seekord Urmas Lattikase seades ja tema ansambli osavõtul, oleks küllap kõlanud ideaalselt, kui vaid – parafraseerides Juhan Liivi – seda helivõimendust ees poleks olnud.

Loomulikult oli helivõimendus vältimatu Lattikase ansambli elektripillide tarbeks. Kuid miks oli vaja võimendada ka koorilauljaid ja ooperisoliste, kelle hääl kõlab vabalt üle suure sümfooniaorkestri? Milleks oli vaja võimendada koori selle teose jaoks parima akustikaga ruumis?

Tulemuseks oli läbipaistva, ruumilise heli asemel tasakaalustamata vali heliplärakas, milles ülevõimendatud koori ja solistide hääled maskeerisid Tallinna Kammerorkestri keelpillimängijate pingutused kooripartii ajal kohati osaliselt, kohati täielikult. Koori sopranid ja ka solistid kõlasid tänu helivõimendusele märgatavalt plekise tämbriga. Ometi olid kõik esinejad oma ala profid.

Igasugune helivõimendussüsteem muudab paratamatult esineja või pilli häält. Moondub võimendatava heli tämber, kaob ruumilisus ja läbipaistvus. Kui helivaljus ületab teatud piiri, tekivad moonutused kõrvas endas, sest inimese kuulmissüsteem ei ole lineaarne.

Ma pole kunagi näinud, et kontserdi kavalehele oleks märgitud selle nimi, kes teeb helivõimendust. Otsekui oleks tegemist mingi tähtsusetu torumehega. Ometi muudab helivõimenduse oskamatu või otstarbetu kasutamine kitšiks ka parima muusika ja säravaima kompositsiooni, nagu seda kahtlemata oli Gounod’ missa Urmas Lattikase seades. Kes on need helimehed, kelle ideaaliks näib olevat mitte maksimaalselt loomulik, vaid võimalikult vali heli?

Ei imestaks, kui tulevikus arvab mõni võimendusterrorist, et orel kõlab kirikus liiga vaikselt. Või võtab nõuks Estonia kontserdisaalis panna üürgama võimendussüsteemi sümfooniakontserdi võimenduseks. Näib, et moto «Mida valjem, seda parem» kipub levima kõikjale.