Ettevõtja Viktor Siilats kirjeldab, kuidas ametnike riigis seadusandjaid tasalülitatakse.
Viktor Siilats: hüvasti, kummitempel!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Naantalist Turu linna viiv lühim laevatee ehk väylä suundub kõigepealt silla alla, kus tugipostide vahe on vaevalt viis meetrit lai. Oma 4,88-meetrist laeva sellesse vahesse juhtides vaatan murelikult neid parda värvijälgi, mida vana reisiaurik Ukkopekka on nendele sammastele aegade jooksul jätnud, ning püüan mõistatada, on see betoon või betooni puitümbris, kus laevajäljed peal. On siiski puitümbris, mis jääb minu laevast õnneks puutumata.
Soomekeelse väylä vasteks ingliskeelsetel merekaartidel on recommended route ehk eesti keeles «soovitatav (laeva)tee». Niisiis, soovitatav veetee, mida nii Soome kui ka Inglise merekaardid Turu saarestikus seilajaile soovitavad, on vaevalt viis meetrit lai ning selliseid veeteid on seal sadu.
Ometigi ütlevad Soome laevateede soovitusliku iseloomuga projekteerimisjuhised, et selliste laevateede laius võiks olla vähemalt 20 meetrit. Või vähemalt 10 meetrit. Sõltub sügavusest. Näib, et Soome riik ei pea oma soovitusliku iseloomuga laevateede rajamisel kinni oma soovitusliku iseloomuga projekteerimisjuhenditest!
Eestis, aga ka Euroopa Liidus puuduvad seadused, mis reguleeriksid veeteede, sh laevateede parameetreid. Mis aga ei takista meie veeteede ametit koostamast ettekirjutust, kus üks äriühing peab rajama teise ehk veeteede ametile ja majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumile meelepärase äriühingu kasuks laevatee, mis oleks vähemalt 20 meetrit lai.
Nõuet põhjendatakse Soome soovitusliku iseloomuga laevateede soovitusliku iseloomuga projekteerimisjuhendiga. Mille kohta pole isegi teada, on see ametlik dokument või mitte, kuna selle koostanud Soome veeteede amet ehk Merenkulkulaitos on likvideeritud.
Veeteede ametil on näiteks vaja mõnda, vaid selle ameti ametnike geniaalsetes peades ringlevat ideed tagantjärele seadustada. Seks puhuks koostatakse mõne olemasoleva seaduse muutmise seaduse muutmise seaduse muutmise seaduse või siis juba päris uue seaduse projekt.
Sellesse protsessi «kaasatakse» vastavad huvigrupid. Kui viimased oma suures naiivsuses esitavadki mõne ettepaneku, siis neid ettepanekuid ignoreeritakse kas ministeeriumitevahelisel kooskõlastusringil või pigem isegi enne seda. Järgmisel ringil ehk riigikogu lugemistel, aga ka vastavate komisjonide aruteludel ignoreeritakse juba ministeeriumite endi ettepanekuid.
Tegelikult sokutatakse vajaminevad ettepanekud ja muudatused seadustesse enne kolmandat lugemist riigikogus, kus keegi, ka mitte riigikogu liige ise ei jaga enam, mida siis täpselt muudetakse või mis seadust vastu võetakse. Mitte keegi, peale selle ametniku enda, kelle peas sündinud ebaseaduslik otsus tagantjärele seadustamist vajab.
Sellest protsessist tingituna ongi riigikogulased saanud endale külge kummitempli tiitli, kuna võtavad sellisel moel sündinud seadusparandusi lõppkokkuvõttes automaatselt vastu, täpselt sellisena nagu ametnikul tarvis. Tagasiulatuvalt jõustab sellise seaduse lõpuks kas riigikogu ise või siis kohus.
Mõistagi on see liiga keeruline ja aeganõudev protsess. Nagu demokraatia ikka. Ametnik on aga oma loomuses ju laisk! Mistõttu lihtsaimaks vildaka seadusloome viisiks näibki kujunevat tavaline riigiameti ettekirjutus, mille saanu ehk vastaspool peab kohtus vaidlustama. Või siis sellega nõustuma.
Kuna kohtunikud tunnetavad end pigem riigialamatena, siis vaidlustes äriühing versus riigiamet kipub õigus jääma pigem ametile. Kui aga ameti ettekirjutus ei tulene seadusest, vaid hoopis «kommunisti südametunnistusest», «avalikust huvist», «Soome soovitusliku iseloomuga projekteerimisjuhendist soovitusliku iseloomuga teele» vms ning kui Eesti kohus selle heaks kiidab, ongi uus seadus sisuliselt sündinud. Kohtupraktika kaudu.
Nüüd jääb vaid oodata, millal ka teised ministeeriumid ja nende ametid sedasorti seadusloomega seadusandjatelt viimasegi võimu võtavad.
Nii näiteks võib ühel kenal päeval ilmuda kultuuriministeeriumi ametnik Äripäeva ukse taha ning nõuda peatoimetajalt ajalehe tegevusloa olemasolu, ähvardades selle puudumisel lehe sulgeda. Kusjuures loa peab esitama ainult Äripäev ja teised lehed mitte.
Nördinud peatoimetaja kaebab ettekirjutuse küll kohtusse, sest seadustes tegevusloa nõuet ju pole, kuid ministeerium toob kohtuistungil raudse argumendiga välja asjaolu, et näiteks Slovakkias on ajakirjanduse ohjamist ja tegevuslubade väljastamist juba korra kõrgemal tasemel arutatud.
Ning ehkki need arutelud ei viinud Slovakkias toona kuhugi, võib tubli Eesti kohtunik vabalt leida, et «see ei tähenda sugugi, et Eestis ei tasuks niisuguse olukorra poole püüelda». Sellega ongi ametniku ja kohtuniku vahelises koostöös sisuliselt sündinud ajakirjanduse suukorvistamise seadus, ilma mingisugusegi riigikogupoolse osavõtuta.
Seega: hüvasti, kummitempel!