Argo Ideon

FOTO: Toomas Huik

Postimehe ajakirjanik Argo Ideon loetleb 2009. aasta märgilisi nähtusi Eesti sisepoliitikas. Kümme märki, mis jäävad meelde lõppevast aastast.

Mure
IRLi kuuluv kaitseminister Jaak Aaviksoo kirjutas augustis «usaldusliku märgukirja» valitsuse kolleegidele, milles kahetses, et valitsuses peaaegu puudub erakondlikust poliitikast vaba arutelu Eesti riigi väljakutsete ja nende lahenduste üle. Ka märkis ta, et riigi kulud on kasvanud tasemele, millega ei saa enam jätkata ainuüksi taktikalisi kärpeid tehes.

Aaviksoo kiri langeb ühte patta mitmete sarnaste sõnavõttudega, kus mõni poliitik või ametnik katsub tõstatada päevateemadest veidi kaugemale minevaid probleeme. 1997. aastal pakkusid kolm ministrit välja halduskulude külmutamise. Regionaalminister Toivo Asmer käis kolm aastat hiljem pauguga välja haldusreformi idee «maakonnad valdadeks». Näiteid on veel.

Kuigi sähvatusi esineb, kulub Eesti sisepoliitika aur jätkuvalt konkurendile jala taha panemisele.

Uus väljend
«Meeleheiterünnak» kõlab justkui midagi sellist, mida oleks võinud korraldada Wehrmacht Stalingradi all Teise maailmasõja päevil. Eesti uuemas poliitilises leksikas tähistab «meeleheiterünnak» poliitiliste vastaste aktsioone, mis ei lase oma erakonna edusammudel silma paista.

Võimalik, et väljendit on pruugitud ka varem, kuid kõrgtaseme poliitväitlusse tõi selle peaminister Ansip oma kirjas valitsuse liikmetele tänavu 28. septembril: «Eesti majandusele on saabumas paremad ajad. Paradoksaalsel kombel tähendab see meeleheiterünnakute hoogustumist valitsuse kukutamiseks.»

Sama terminoloogiat rakendas ka Edgar Savisaar oma kõnes 5. detsembri parteikongressil: «Eesti parempoolsetel pole võimul jätkates enam midagi võita ja nad on asunud meeleheiterünnakule omaenda riigi ja rahva huvide vastu.»

Väikevend
Sotsiaaldemokraatlik Erakond pani enda tegemistest lõppeval aastal kõnelema märksa sagedamini, kui see partei mõjujõu järgi põhjendatud oleks. Selle nähtavuse tekitas parteile liikumine paremerakondade kiiluveest opositsioonilise Keskerakonna rüppe, alates sotside lahkumisest Ansipi valitsusest tänavu kevadel, kuni järelmini, mis viis parteijuht Jüri Pihli asumiseni Tallinna abilinnapeaks. Arvestades, et Pihli ja Reformierakonna juhtide suhted näivad olevat nn Pihlgate’i ajendil mõneks ajaks madalseisu löödud, on sotside triivimine poliitikailma ühelt servalt teisele tänaseks tõsiasi.

Sotside rivis pole need sündmused ühtsust lisanud, ent vähemalt ei kiusata seal eriarvamuste pärast kedagi otseselt taga. Kui mitte muu, siis positsioon pealinnas annab põhjust Pihlist ja sotsiaaldemokraatidest kõnelda ka järgmisel aastal.

Tagasiastumine
Aasta kõnekaim ametist lahkumine leidis aset veebruaris, kui Reformierakonna sotsiaalminister Maret Maripuu tagasi astus.

Maripuu juhtum on Eesti poliitikas üks harvu näiteid, kus minister peab lahkuma omaenda töiste äparduste tõttu, aga mitte «võttes poliitilise vastutuse» teiste tehtud jama eest. Vormiliselt oli tagasiastumine vabatahtlik, tegelikult aga muutus Maripuu jätkamine võimatuks, sest minister ei saanud oma ülesannetega hakkama.

Hädad said alguse puuetega inimestele toetuste maksmise süsteemi ümberkorraldamisest, mis jättis toetuse saajad mõneks ajaks rahata. Edasi keerles skandaal selle ümber, kuidas oleks pidanud muutusi kooskõlastama ja mida minister sellest teadis või mitte. Maripuud aitasid ametist kangutada ka segadused pensionide kojukande korralduses. 

Bluff
Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare ennustus krooni devalveerimisest kohe pärast 18. oktoobri kohalikke valimisi ilmus aprillis Äripäevas ning lõi parajalt laineid.

«Andrus Ansip võib küll rikkis plaadi kombel korrata, et devalveerimist ei tule, kuid tegelikult ei paista tal ju olevat ka alternatiive. Võtmepäev on 18. oktoober. Ansipi positiivne stsenaarium on devalveerida kohe pärast kohalike omavalitsuste valimisi,» kirjutas Savisaar toonases arvamusartiklis.

Nüüd, detsembris, on Savisaar Äripäeva usutluses leidnud, et oht devalveerimiseks oli reaalne, kuna aga Keskerakond juhtis sellele tähelepanu, muutus Reformierakonnal raskemaks seda käiku teha.

Rahva üksmeelne tänu kuulugu seega taas Edgar Savisaarele, kes on päästnud meid kurja devalveerimise küüsist.

Kõige püham ikoon
See pole mõni kirikualtarist välja ilmunud pühapilt, vaid Euroopa ühisraha euro. Eurotsooni pääsemisele on Eesti valitsus tänavu allutanud suure osa muid eesmärke.

Kui peaminister Ansip kevadel euroeesmärgi valitsuse pressikonverentsil välja ütles, kohtas see avalikkuses suuresti skepsist.

Kuid euroeesmärk osutus piisavalt elujõuliseks, et riigivanker selle ette rakendada. Müüt päästvast eurost aitas järjest läbi suruda väga valusaid eelarvekärpeid, mis tehti küll suurte poliitvaidluste saatel ning viisid ka ühe partei valitsusest, ent otsused siiski sündisid.

Aasta lõpuks – ja mida reaalsemana euro saamine tundub, seda enam – on ka oponendid asunud euro kasutuselevõttu Eestis vähemalt poole hambaga toetama. 2010. aastal jääb euro tulek kindlasti avaliku tähelepanu fookusse.

Pirtsutaja
Sellise tiitli võiks kinkida Rahvaliidule, kes kevadel ei läinud Ansipi valitsusse, sügisel keeldus ühinemisest Keskerakonnaga. Iseseisvalt jätkates pole ta aga suutnud kergitada oma reitingut tasemele, mis lubaks kõnelda 2011. aastal riigikogu valimiskünnise ületamisest.

Tõsi, ka võimalike partnerite suhtumine ei räägi aumehelikkusest. Kui Reformierakond kevadel neid valitsusse üritas saada, käis jutt lihtsalt «sotside asendajast». IRL mõtles välja, et Rahvaliit neile ikka ei sobi. Sügisel tegi Keskerakond liitumispakkumise meedia kaudu, mille mõte oli näidata, kui kõva valimisvõitjaga on tegemist. Lisaks hakati rahvaliitlasi üle meelitama tükikaupa.

Küsimust Rahvaliidu tulevikust need torked aga maha ei võta. Ehkki esimees Karel Rüütli sai kohalikel valimistel Tartus vaid 200 häält, ei valinud partei ikkagi uut liidrit.

Meistertaktik
Osavaim sisepoliitikas tegutseja on tänavu olnud IRLi esimees Mart Laar. Ta on asju manööverdanud nii, et omab mugavat positsiooni nii kuluaariintriigidest kui tähtsatest riiklikest otsustest osa saamiseks.

Parlamendisaadikuna on Laaril võtmekoht vähemusvalitsusele toetuse tagamiseks ning sisuliselt saab Ansipi valitsus hingata ainult siis, kui Laar seda tahab. Lisaks on tal valitsusest väljaspool püsides alati võimalik kõrvalseisjana sõna võtta ja kutsuda üles riigimehelikkusele – šanss, mida Laar mitte kasutamata ei jäta. Hulk skandaale on lõppeval aastal miskipärast räsinud ja kummitanud küll oravaid, keskerakondlasi ja sotse, IRLi mustaks plekiks jääb seotus pedofiil Kaur Hansoniga – sellist juhtumit on aga poliitika­tegemisega keeruline haakida ja see käib rohkem rubriiki «juhtub parimateski peredes».

Loom
Tegu pole ei orava ega ninasarvikuga, vaid juba eelmisest aastast kõigile hästi tuntud kärpekrokodilliga. Ta on tänavu oma ablaste lõugade vahele ahmanud nii palju eelarvesse varem kirjutatud kulutusi, et on selle eest lausa peaministrilt kiita saanud.

Terve lõppev aasta on Eestis möödunud eelarvekärbete tegemise ja kulude kokkuhoiu tähe all. Tegu on niivõrd jätkusuutliku nähtusega, et kärpimisest on erakorralise probleemi asemel saanud pigem normaal­ne seisund, ning kui üks lõige on parajasti ära tehtud, algab juba uus kärpimistsükkel.

Aasta esimesel poolel tõmbas kärpimiskrokodilli ohje sots Ivari Padar, teisel poolel aga võttis need veelgi tugevamini pihku Reformierakonna veteranpoliitik Jürgen Ligi. Optimistlikumad loodavad, et järgmisel aastal krokodill puhkab.

Segaseim skandaal
Reformierakondlaste, julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni juhi Jaanus Rahumägi ja endise politseipeadirektor Robert Antropovi konflikt nende riigikogu valimiskampaania korraldanud firmaga tuli avalikkusse, kuid hääbus enne selget lahendust.

Prokuratuur keeldus kriminaalasju algatamast, loo üles tõstnud Äripäev pühendas sellele hulgaliselt lehepinda, peaminister Ansip aga soovitas Postimehe usutluses hageda parteikaaslasi kohtus, kui kellelgi nende vastu mingeid nõudeid peaks olema. Igatahes ei jätnud see lugu, millest tegelikult oli Eesti Ekspress kirjutanud juba mullu, Eesti parteirahastamise kontrollitavusest läbipaistvat muljet.

Võimalik, et see juhtum jätab oma pitseri uue erakonnaseaduse aruteludele parlamendis, kuhu värske eelnõu peatselt jõuab.