Küsimus sellest, kas Euroopa Liit võiks olla föderatsioon või jääda riikide liiduks, ei taba probleemi südamikku. Ühelt poolt ei ole EL juba praegu pelk riikidevaheline ühendus, vaid teostab mitmes valdkonnas sisuliselt ainuvõimu, millega me kõik oleme nõustunud. Teisest küljest, olemasolevad föderatsiooni näited ei ole EL mõtestamiseks liitriigina samuti sobivad, ei praegu ega tulevikus.
Tegelik küsimus on selles, kas me peaksime liikuma riikideülese juhtimistasandi võimu suurendamise poole Euroopa Liidus, kus toimub erinevate eluvaldkondade edasine harmoneerimine. See tähendaks liikmesriikide pädevuse vähendamist nendes valdkondades. Alternatiiv oleks mitmes valdkonnas pädevuste tagasivõtmine Euroopa Liidu tasandilt liikmesriigi tasandile.
Usun, et praegune eurointegratsiooni seis ei ole jätkusuutlik. Meil on ühisraha, aga ELil puudub tõhus järelevalve eelarvepoliitikate ja panganduse üle. Vastavad meetmed on rakendamisel ning ka oponent on nõustunud nende vajalikkusega isegi sel määral, et ELil võiks olla õigus vetostada demokraatlikult valitud parlamendi otsust, kui see ohustab ELi tervikuna.
Olen samuti sellega põhimõtteliselt nõus, kuid olen veendunud, et sellise järelevalvesüsteemi tõhusaks ja legitiimseks toimimiseks tuleb suurendada demokraatiat EL tasandil. Euroopa Komisjon, mis ei oma mitte ühegi Euroopa kodaniku häält, ei oma ka vastavat legitiimsust, et rahvusparlamendist üle sõita. See aga tähendaks ELi poliitilist reformi föderaliseerumise suunas. Olen oponendiga ühte meelt nii Euroopa Parlamendi õige rolli kui ka Euroopa Komisjoni presidendi valimise süsteemi osas. Tuleb rääkida demokraatlikult legitiimsest tõelisest seadusandjast koos parlamentaarsele järelevalvele alluva poliitiliselt valitud täidesaatva võimuga (Euroopa Komisjon), keda parlament saaks vajadusel tagasi kutsuda. Siin aga ei pääse me ei Euroopa kodaniku mõiste sisustamisest ega ka Euroopa tasandi erakondade tugevdamise küsimusest.