Sigrid Kõiv: pseudosoovid

Sigrid Kõiv Foto: Mihkel Maripuu

Üleeile õhtul, pärast viiepäevast arvutist eemal viibimist, olin mõnevõrra hädas oma e-postkastiga. Avasin selle ja jäin ootama, millal kirjavahetus alla laaditud saab.

See kestis ja kestis. «Ju siis on palju kirju,» arvasin ma ja hakkasin pesu sorteerima. Laadimine kestis. «Mingi jama vist, tuleb oodata,» oletasin ja toppisin pesu masinasse. Pesumasin hakkas tööle, e-postkast mitte. Olin juba valmis ettevõtmisest loobuma, kuid siis tuli kirjakastile pilt ette. Ühtlasi nägin ka raskust, mis arvutit teosammul töötama sundis – massipostitatud jõulukaardid.

Südamlikke pühad­esoove on armas saada, ükskõik kuidas need saajani jõuavad. Kuid mida peaks tähendama see, kui hulk saatjaid lihtsalt läkitab ühe e-postkaardi korraga tervele nimekirjale inimestele? Pühadevälisel ajal nimetatakse seda spämmiks ning sellist tegevust peetaks pahatahtlikuks.

Saajal veab, kui säärane kiri sisaldab vaid aadressi ja soovitust vaadata sealt, mida pühadeks öelda tahetakse. Saaja teab, et seal on midagi sellist nagu «Rahulikke jõule ja rõõmurohket uut aastat». Ja et saajana on nagunii silmas peetud vaid mingit anonüümset punti, siis pole mõtet oma energiat selle aadressi klikkimisele kulutada.

Hoopis hulluks läheb aga asi siis, kui elektrooniline kaart on kirjas endas. Pildifail on üsna suur nagunii, aga kui lisatud on veel animatsioon ja taustamuusika, siis jõuabki saaja vahepeal pesu pesta, lõunat valmistada ja koeraga väljas käia, kuni see ummistus e-postkastis lahenema hakkab.

Vaevalt et need hulgipostitused tegelikult kuigi paljudeni jõuavad – kogenud inimene lihtsalt kustutab sellised kirjad avamata ära. Sest igal asjal on vähemalt minimaalne raha- ja/või töö- ning ajakulu, ilma milleta see ei suuda täita oma eesmärki.

Paberist jõulukaardi puhul on see kulu hõlbus tekkima: valitud kaardile kirjutatakse parima käekirjaga (või parima allkirjatempliga) vähemalt oma nimi, otsitakse aadress, kleebitakse, margistatakse, postitatakse. Saaja õhkab tänutundest – temale on mõeldud.

Elektrooniline jõulukaart on terake lahjem, aga mis teha – ajad on vaesed ja kiired ning ilmselt on tänapäeval inimese e-posti aadress elukoha aadressist kättesaadavam. Ent isegi elektroonilise kaardi saatmine nõuab vähemalt mõtisklushetke, et kellele saata ja kellele mitte. Seegi väike panus teeb soovi soojemaks.

Kuid massipostitatud superkiri sunnib soovide siiruses kahtlema. Sest säärane edastamisviis laseb arvata, et ainus, mida saatja taotleb, on, et ta saaks öelda: «Tehtud!» Et pühadesoovide mõte on kasutusmugavuses kaduma läinud, polegi oluline.