Erik Männik

FOTO: Erakogu

Kaitseuuringute keskuse vanemteadur Erik Männik kirjutab, et ligi pooled Süüria mässulistest kuuluvad Al-Qaeda või salafistide üksustesse. Vaba Süüria Armee juht Idrisi on lubanud ÜROga koostööd teha, kuid ta ei saa rääkida islamistide nimel, kes talle ei allu. Al-Qaeda võib aga olla ise huvitatud keemiarelva enda kätte saamisest ja kasutamisest mõnes terroriaktis.

Süüria konflikt, mis kujunes küllalt kiiresti välisosalusega kodusõjaks, on kestnud üle kahe aasta. Selle käigus ei ole seni toimunud väga pöördelisi ja otsustavaid arenguid ning vahepeal muutusid seda käsitlevad uudisedki järjest lakoonilisemaks ja napisõnalisemaks. Pidevalt kasvas hukkunute ja oma kodudest lahkunud inimeste arv ning arengud Süürias muutusid viimase kahekümne aasta suurimaks humanitaarkatastroofiks. Käesoleva aasta keskpaigaks hukkus igas kuus juba 5000 ja riigist lahkus 6000 süürlast.

Nelja viimase nädala jooksul on olukord muutunud. Süürias aset leidnud sündmused ja reageeringud neile on hoidnud maailma avalikkust tõsises pinges. Vastuseks

21. augusti ohvriterikkale keemiarünnakule Damaskuses kostsid Washingtonist, Londonist ja Pariisist ähvardused kasutada Bashar al-Assadi režiimi vastu sõjalist jõudu, et vältida selliste intsidentide kordumist. Teokssaamise korral võib selline samm kaasa tuua raskesti prognoositavad arengud nii Süürias kui ka regioonis laiemalt. Praegu on operatsioon edasi lükatud, kuid mitte välistatud, ning Süüria massihävitusrelvi üritatakse esmalt rahvusvahelise kontrolli alla saada ja seejärel hävitada.

Süüria keemia- ja biorelvad on olnud paljudele riikidele tõsine mureallikas kodusõja algusest peale. Neist enamiku moodustab luureteenistuste hinnangul ligikaudu tuhat tonni ipriiti (sinepigaasi), sariini ja VX gaasi ning nende kokku segamata komponendid. Massihävitusrelvade probleemil on kaks tahku, millest esimene seondub nende võimaliku kasutamisega kodusõjas ning teine nende relvade võimaliku sattumisega Al-Qaeda ja muude terrorirühmituste kätte.  

Mõlemad ohud on väga reaalsed ja tõsised, mis tuleneb Süüria konfliktis ususõjale iseloomulike joonte ilmnemisest. Ligi pooled 100 000 mässulisest kuuluvad kas Süürias tegutsevatesse Al-Qaedaga seotud või Süüria salafistide üksustesse. Praegusel ajal koosnevad terved mässuliste brigaadid džihadistidest, kes on tulnud Süüriasse sõdima rohkem kui kümnest riigist. Valitsusvägede poolel võitleb aga kiiresti kasvav arv välisriikidest pärit šiiitidest vabatahtlikke, keda Iraan õpetab välja Teherani lähedal paiknevas Amir al-Momenini väljaõppekeskuses. Al-Qaeda käsitleb Süüriat ja Iraaki sõjatandrina pühas sõjas šiiitide vastu, keda peetakse ketseriteks, ning Iraanis sisendatakse šiiitidest vabatahtlikele, et nad lähevad Süürias võitlema üllasse sõtta oma usu eest.

Ususõdasid iseloomustavat julmust on sõjatandril järjest enam näha. Enne 21. augusti keemiarünnakut panid valitsusväed ÜRO andmeil pooleteise aasta jooksul toime kaheksa ja mässulised ühe massimõrva. Lisaks on mässuliste poolel tegutsevad Al-Qaedaga seotud võitlejad viinud läbi ebaseaduslikke hukkamisi, karistanud kohalikke elanikke väga julmalt jms. ÜRO eksperdid on ka arvamusel, et Süürias kasutati keemiarelva vähemalt 14 korral, kuid ümberlükkamatuid tõendeid neil selle kohta ei ole.

Šiiitide-sunniitide vastasseisu taustaks Süürias on Saudi Araabia juhitud sunniitlike araabia maade vastasseis šiiitliku Iraaniga. Tegemist on võitlusega mõjusfääri pärast regioonis ning araabia maade katsega muuta Süüria sunniitlikuks riigiks. See tähendaks Iraani isoleerimist Liibanonist ja Hezbollah’st ning võimaldaks tasakaalustada Iraani mõju Iraagis.

Regiooni tasandil on mässuliste peamisteks rahastajateks ja relvastajateks Saudi Araabia ja Katar, kusjuures viimast on süüdistatud just mässuliste konservatiivsema ja radikaalsema osa toetamises. Lisaks neile on mässuliste toetamises aktiivselt osalenud Türgi ja Jordaania. USA Luure Keskagentuuri abiga on nimetatud riigid mässulisi möödunud aasta algusest pidevalt relvastanud. Teadaolevalt tarniti mässulistele 2012. aastal 3600 tonni relvi ja laskemoona, kuid see kogus võib olla palju suurem, arvestades, et Vaba Süüria Armee juhi kindral Idrisi sõnul vajavad mässulised 500–600 tonni laskemoona nädalas.

Iraan on osutanud Bashar al-Assadi režiimile isegi ulatuslikumat toetust kui araabia maad mässulistele. Iraani Islamirevolutsiooni Valvurite Korpuse liikmed osalevad otseselt sõjategevuses, koordineerivad koostööd Hezbollah’ga ning aita­sid välja õpetada 50 000 võitlejast koosnevad valitsusmeelsed omakaitseüksused, et korvata valitsusvägede kaotusi. Iraan varustab Süüria üksusi pidevalt relvade ja laskemoonaga ning sisuliselt hoiab Süüria riiki püsti, kulutades selleks igakuiselt 600–700 miljonit dollarit.

Rahvusvahelisel tasandil on Süüria mässuliste aktiivseimad toetajad USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa. Süüria valitsust on toetanud eelkõige Vene Föderatsioon ja Hiina. Lääneriigid on püüdnud toetada ilmalikumat/demokraatlikumat osa Süüria opositsioonist ja deklareerinud, et Bashar al-Assad peab riigi eesotsast lahkuma. Vene Föderatsioon ja Hiina on olnud pidevalt vastu vägivaldsele režiimivahetusele Süürias.

Lääneriigid on küll rääkinud Süüria mässuliste relvastamise vajadusest, kuid olnud väga kõhklevad selle teokstegemisel, kartes relvade sattumist džihadistide kätte. Teiselt poolt on Venemaa pidevalt tarninud Süüriale relvi. Moskva on korduvalt väitnud, et tegemist on eelkõige varem sõlmitud lepete täitmisega ja al-Assadi vägedele ei anta selliseid relvi, mis on kasutatavad kodusõjas. Samas on Süüria Vene Föderatsiooniga sõlminud lepinguid ka lennukite ostmiseks, mida saab kasutada mässuliste vastu.

Nagu näha, on Süüria konflikt, mis algas elanikkonna demokraatlikest protestidest valitsuse vastu, läbi teinud sügava muutuse ja arenenud järjest enam usulise vastasseisu suunas. Süüria riik balansseerib kaosesse langemise äärel ning sõda toidab mõlemale poolele osutatav toetus. Lääneriikide jaoks on väga suur probleem ilmalike mässuliste nõrgenemine islamistide suhtes. Kujunenud on paradoksaalne olukord, kus vägivalla kasv on kallutamas demokraatiat toetavaid lääneriike sõjalise abi osutamise suunas, kuid mässuliste seas kasvab islamiriigi loomise toetajate osakaal. Samuti tuleb meeles pidada, et sõdivaid pooli reaalselt toetavad regiooni riigid mõjutavad sõja käiku tõenäoliselt enam kui lääneriigid.

Sellisesse konteksti langes

21. augustil Damaskuse eeslinnades aset leidnud keemiarünnak. ÜRO eksperdid tõestasid, et kasutati sariini, mille kvaliteet oli isegi kõrgem kui Saddam Husseini kasutatud gaasil Halabjas. Sariin toimetati kohale reaktiivmiinipildujate abil, mida mässulistel kordagi nähtud ei ole ja mille rakettide hinnangulised lennutrajektoorid lähtuvad valitsusvägede positsioonidelt. Rünnak pandi toime väga soodsates ilmastikutingimustes. Lisades ÜRO andmetele USA, Briti ja Prantsuse luureinformatsiooni, muutub väide, et rünnaku panid toime valitsusväed, järjest põhjendatumaks.

Keemiarelva ilmne kasutamine ja sõjalise sekkumise oht aitas USA-l ja Venemaal sõlmida leppe Süüria massihävitusrelvade kontrolli alla võtmiseks ja hävitamiseks. Kokkulepe rahuldab mõlemaid, sest Venemaa saavutas sõjalise operatsiooni edasilükkamise vähemalt mõneks ajaks ja USA-le on see võimalus vabaneda mittesõjaliste vahenditega Süüria massihävitusrelvadest.

Ent leppe elluviimine on lahtine. Jonathan Eyal Royal United Services Institute’ist on seda lepet juba võrrelnud kakskümmend aastat tagasi Jugoslaavias möllanud kodusõja ajal Moskvas ja Washingtonis diplomaatide poolt ridamisi sõlmitud desarmeerimislepetega, mis kõik läbi kukkusid.

Mässuliste esmane reageering Genfi kokkuleppele oli negatiivne – leiti, et kokkulepe on al-Assadile kasulik. Pisut hiljem teatas kindral Idris siiski, et mässulised teevad ÜROga koostööd. Samas ei saa Idris rääkida Al-Qaeda ja teiste islamistide nimel, kes talle ei allu. Veelgi enam, Al-Qaeda võib olla ise huvitatud keemiarelva enda kätte saamisest ja kasutamisest mõnes terroriaktis. Samuti pole Venemaa ja lääneriikide vahel endiselt üksmeelt selles, kas leppe jõustamine peaks sisaldama sõjalisi meetmeid. Sõjaline löök Süüria pihta – sõltumata sellest, kas seda nimetatakse al-Assadi karistamiseks või kuidagi teisiti – on igal juhul kasulik mässulistele ja selle pikaajalisemad tagajärjed on väga küsitavad.

Lääneriigid suudavad Bashar al-Assadi režiimi sõjaliste vahenditega kiiresti ja mõjusalt nõrgestada, kuid on ebaselge, kas nad suudavad kuidagi ära hoida islamistide võimuletuleku Süürias ja riigi langemise kaosesse.

Siinkohal tasub meeles pidada Liibüas toimunut, kus kodusõja lõpuks oli riigis 100 000 – 120 000 relvastatud mässulist, kes kellelegi alluda ei tahtnud. Liibüa muutus kiiresti Põhja-Aafrika suurimaks relvaturuks ja endised Gaddafi armee ohvitserid aitasid kaasa tuareegide relvastamisele ja ülestõusu puhkemisele Malis. Süüria, kus valitseb kaos ja keegi ei kontrolli riigi väga suurt tavarelvastuse arsenali ja massihävitusrelvi, võib kaasa tuua palju ulatuslikumaid tagajärgi.

Eeltoodust võib jääda mulje, et Iraani, Venemaa ja Hiina poliitika Bashar al-Assadi toetamisel on konstruktiivsem. Nii see paraku ei ole. Süüria praeguse juhtkonna puhul on tegemist usulise vähemuse valitsusega, kes püüab ulatusliku ja kohati lausa piiramatu vägivalla abil taaskehtestada oma võimu suurema osa elanikkonna üle. Peale rohkem kui 100 000 süürlase hukkumist ja seitsme miljoni elaniku lahkumist oma kodudest on naasmine autoritaarse Süüria juurde, kus domineerisid alaviidid, muutunud võimatuks.

Süüria kodusõja lõpplahendus on alles kujunemas ning seda mõjutavad mitmed asjaolud. 21. augusti keemiarünnak näitas maailmale, et vägivald Süürias on jõudmas uuele tasandile, kus lastakse ulatuslikult käiku ka massihävitusrelvad. Tahaks loota, et toimunu jääb viimaseks selliseks rünnakuks Süürias ning rahvusvaheliste jõupingutustega õnnestub neist relvadest vabaneda, et siis panna piir tavarelvadega peetavale võitlusele. Seni aga jätkub kõik endistviisi ja pärast 21. augustit on Süürias taas hukkunud juba vähemalt 1600 inimest.