Kertu Bramanis: sügav kummardus Barutole

Kertu Bramanis. Foto: Erakogu

Kuigi jaapanlasi häirib välis­maalaste domi­neerimine sumos, hindavad nad kõrgelt neid, kes alaga seostuvaid väärtusi kanda oskavad – ozeki Baruto on olnud üks neist, kirjutab Kertu Bramanis.

Heasüdamlik hiiglane, Jaapani naisfännide seas sumolavade Leonardo DiCaprioks kutsutud Baruto (kodanikunimega Kaido Höövelson) teatas 28 aasta vanuselt oma sumokarjääri lõpetamisest. Väga paljudele sumosõpradele oli see väga kurb, ent mitte päris ootamatu teade.

Pressikonverentsil pisaratega võideldes tõi Baruto karjääri lõpe­tamise põhjusena välja vigastatud vasaku põlve, mis kuidagi ei paranevat. Enne sügisest suurt sumoturniiri langes Baruto kõrgemast sumoliigast makuuchi’st madalamasse juryo liigasse. (Kõrgemast sumoliigast kukkumine on otseselt seotud kevadise sumoturniiri katkestamise ning juulikuisest Nagoya turniirist kõrvalejäämisega.)

Baruto teab, millal ja kuidas on sumomaailmas õige areenilt lahkuda. Sügavalt kummardades, silmis pisarad, tänas Kaido oma perekonda, klubiliikmeid ja kõiki poolehoidjaid.

Baruto on läinud sumoajalukku teise eurooplasena, kes on jõudnud kõige kõrgemasse sumoliigasse, ning seda rekordilise kiirusega. Meie lemmikust oodati ka yokozuna’ks tõusmist, kuid ala kõrgeim tipp jäi eestlasele püüdmatuks.

Tema vallutused ei piirdunud vaid sumoliigaga, ta suutis vallutada ka paljude jaapanlaste südame. Teda on Jaapanis kirjeldatud kui ideaalset ozeki’t. Sumomaadlejatelt oodatakse, et nad on alati meelekindlad, väljendavad vaid aupaklikkust ning väljapeetust, pärast võite rõõmustades ei eputa ning kaotades ei väljenda ka pettumust.

Pirtsakus on vastuvõetamatu. Barutost on saanud jaapanlike vooruste kehastus: oma olekuga demonstreerib ta mehelikku väärikust, ausust, jõulisust ning distsiplineeritust. Ta oskab hoiduda tagaplaanile, olla õigel ajal tagasihoidlik ning mahehäälne. Selle kohta on nii mõnigi jaapanlane öelnud: «Ta kannab kimonot paremini kui jaapanlane.»

Legendi kohaselt oli Jaapani esimene keiser otsene päikesejumala järglane, kelle järeltulijad järkjärgult said inimesteks. Kõige paremad sumomaadlejad aga liiguvad vastupidises suunas. Inimesest jumalaks.

Kaido oli Eestis lihtsurelik, Jaapanis sai temast justkui Kurrunurruvuti saare hiiglaslik valgenahaline Eefraim Pikksukk ehk pooljumalus.

Sumotallis käib elu kui mingis suletud ususektis. Kõrvalistel isikutel sinna asja pole. Erakliku kuningriigi saladused ei peagi olema kõikidele kättesaadavad. Seega võin vaid oletada, mis tegelikult toimub raudse eesriide taga. Tõdetakse, et kõiki vastvärvatud noori sumomaadlejaid koheldakse rangeid hierarhiareegleid järgivates sumoklubides sametkinnasteta.

Algaja sumomaadlejaks pürgija on kui sulane, kes peab ennast magamisasemelt üles ajama enne kukke ja koitu, valmistama teistele hiiglastest klubikaaslastele tohututes kogustes hommikusööki, lõunasööki ja õhtusööki (ühe sumomaadleja päevanorm on vähemalt 8000 kilokalorit).

Samuti on noore kohuseks valmistada treeninguteks ette dohyo (sumoring), käia poes, pesta pesu ning olla trennis sparringupartneriks vanematele maadlejatele – lasta ennast heita, visata ja tõugata (butsukari-geiko). Noorele võib see olla põrgulikult raske aeg.

Nii mõnigi noor on proovinud sumoklubist põgeneda. Kõige drastilisem juhtum leidis aset ligi kaks aastat tagasi, kui noor sumomaadleja Takashi Saito suri pärast seda, kui treener andis pärast põgenemiskatset vanematele sumomaadlejatele käsu teda distsiplineerida.

Ärajooksmist peetakse sumomaailmas tabuks. Oma talli ei sob­i ärajooksmisega häbistada. Sumo­juhid põhjendavad karmust sõnadega: «Kui kaotame oma ranguse, siis on see sumo lõpp.»

Ka ligi kahemeetrine, sumomaadlejate hulgaski hiiglaseks peetud Kaido on olnud noor, keda on heidetud, lükatud ja tõugatud. Tema suutis vastu pidada tänu oma visadusele, töökusele ja tahtele. Ta õppis austama sumomaailmas valitsevaid loendamatuid reegleid ning mõistis, et vaid reegleid austades saab jõuda tippu. Ta ei jooksnud minema, kui oli raske. Jaapanis ei võeta kedagi tõsiselt, kes pole õppinud oma kunsti puutuvat algaja tasemest alates läbi raskuste karastudes. Baruto on seda teinud ning tänu sellele saadab teda igavesti kuulsus ja aupaiste.

Tippsumomaadlejate elu ei ole samas üldsegi sant: igal hetkel hoolitsevad nende vajaduste eest sulased, nad saavad juua nii palju õlut kui jaksavad, süüa nii palju kui jaksavad, nautida naissoost poolehoidjate tähelepanu ning pikki lõuna­uinakuid. Tipus olles sai Barutost endast konarlike noorte heitja ja tõukaja. Ta oli karm treeningutes ja lahingutes, ent samas pärast lahinguid jätkus temas alati inimlikkust, et ulatada käsi kukkujale. Naeratus ja avatud olek said tema kaubamärgiks.

Sumomaadluse tipus on viimased kümme aastat domineerinud välismaalased. On ütlematagi selge, et jaapanlased ei tunne ennast tegelikult mugavalt, kui terve faalanks muulasi nende iidsel alal domineerib. Teatud hulga jaapanlaste jaoks on Baruto üks mitmest välismaalasest, kes mürgitab iidseid Jaapani traditsioone. Kõigele lisaks on viimase paari aasta jooksul sumomaadlust raputanud välismaalastest sumomaadlejatega seotud skandaalid. Kaks venelast visati marihuaana omamise eest sumost üldse välja.

Mongolist suurmeistrit Asashoryut süüdistati sumo väärikuse rüvetamises. Selleks piisas mongolil vaid liiga innukalt turniirivõidu üle rõõmustada. Välismaalaste valitsemine, kokkuleppematšid, skandaalid ja tänapäeva noorte mugavus ning tahtmatus raskustega silmitsi seista on oluliselt vähendanud sumo populaarsust Jaapanis. Jaapani Sumo Assotsiatsioon sai tänavu rekordiliselt vähe avaldusi (50). Sumo kõrgaegadel laekus ligi 200 avaldust aastas. Loodan siiralt, et sumo ei lase ennast skandaalidel edaspidi räsida ning võidab taas paljude pöidlahoidjate südame.

Kehtib reegel: kord sumomaadleja, igavesti sumomaadleja. Sumo elustiili keskmeks on paljuski aupaklikkuse ning alandlikkuse väljendamine. Ka pärast sumokarjääri lõppu eeldatakse, et sumomaadleja jätkab tagasihoidlikku elu treeneri või sumoareenide valvuri/uksehoidjana ehk jätkaks oma edevusest vaba eluviisiga jaapanlike vooruste kehastamist. Baruto lõpetas oma intervjuu naeratusega – väljendades tagasihoidlikult lootust, et ta saab naasta oma armastatud kodumaale Eestisse ning elada lihtsat Eesti elu. Väga sumo!

Kertu Bramanis on õpetaja, koolitaja ja giid. Kirjutanud koos abikaasa Riho-Bruno Bramanisega raamatu «Õhk riisiterade vahel. Kaheksa aastat Jaapanis» (2010).