Online-väitlus: kas Euroopa Liidu liikumine föderatsiooni suunas on Eesti huvides?

Mart Nutt ja Jevgeni Ossinovski Foto: Pm

Eesti huvides on Euroopa Liidu liikumine föderatsiooni suunas, leiab tänases online-väitluses riigikogu liige (SDE) Jevgeni Ossinovski. Riigikogu liige Mart Nutt (IRL) kaitseb vastupidist seisukohta.

Lugege mõlema osapoole avakõne ning esitage loo kommentaariumisse küsimusi - paremad neist esitatakse väitlejatele debati teises osas ehk ristküsitluses!

JEVGENI OSSINOVSKI AVAKÕNE

Eesti huvides on Euroopa Liidu liikumine föderatsiooni suunas

Usun, et ELi liikumine föderatsiooni suunas on Eestile kasulik. Täpsustan, et Eesti huvides ei ole mitte ELi muutumine föderatsiooniks, kuna me ei suuda tänasel päeval isegi ette kujutada, mida see täpselt tähendaks. Küll aga on meie huvides koostöö tihendamine erinevates poliitikavaldkondades.

Praegune vaidlus selle üle, missugune peaks olema ELi ja liikmesriikide pädevuste vahekord (mida otsustatakse Tallinnas, mida «dikteerib» Brüssel) ei ole kaugeltki ainulaadne. Sarnased arutelud on toimunud alati, kui EL liikmesriigid on astunud sammu suurema föderaliseerumise suunal.  Neil hetkil on alati olnud neid, kes on öelnud, et EL on juba praegu läinud liiga kaugele ning meil tuleks hoopis riikide rolli tugevdada. Eks siis on alati võimalik leida jaburaid näiteid euroregulatsioonidest, et kutsuda inimesi rahvusriikluse barrikaadidele.

Selline sentiment on täiesti mõistetav ning tuleneb ühiskondade loomulikust inertsist. Samas ei tohiks me kunstlikult üritada Euroopa Liidu arengut karpi kinni panna. Pädevuste jaotus liikmesriikide ja EL tasandi vahel muutub ajas koos Euroopa riikide ja ühiskondadega.

Praeguses EL integratsiooni faasis ei ole minu hinnangul võimalik jääda koha peale seisma – tuleb minna kas edasi või tagasi. Võtame lihtsa näite. ELis on üle kümne aasta kasutusel ühisvaluuta, mis lihtsustas turismi ja kaubandust ning maandas valuutariske. Euro kasutuselevõtt oli ELi riikidele ja ka Eestile kasulik. Samas, oleme viimastel aastatel näinud selgelt, et ühine valuuta ei toimi pikaajaliselt, kui seda ei toesta suurem eelarvepoliitikate harmoneerimine ja ühtsed pangandusreeglid.

Seega, me võime minna praegusest hetkest kas edasi, luues ühtsed järelevalvemehhanismid, või astuda sammu tagasi ja loobuda ühtsest valuutast. Vahepealset varianti pole. Euroopa on otsustanud neis küsimustes põhimõtteliselt föderaliseerumise teed minna. Arvan, et Eestil on kasulikum toimiv eurotsoon kui selle lagunemine.

Põhimõtteline argument EL föderaliseerumise poolt on globaalsete arengutrendide mõju Euroopale. Me oleme kontinendina harjunud olema maailma tähtsaimad, rikkaimad ja targimad. 20. sajandi algul see võis tõesti nii olla. Viimaste aastakümnete jooksul oleme aga selgelt näinud maailma majandusliku ja poliitilise keskme ära liikumist Euroopast teistesse, kiiresti arenevatesse piirkondadesse. Euroopa vananeb, mis toob kaasa meie osatähtsuse languse maailmamajanduses lähimatel aastakümnetel veelgi. Meie ainuke võimalus olla kontinendina maailmas tõsiseltvõetav peitub võimes toimida ühtsena nii poliitiliselt kui ka majandusruumina. Langeva rahvaarvuga pisikesel Eestil on võimalus maailmaväljakul kaasa mängida ainult tugeva Euroopa meeskonna ridades.

Kokkuvõttes, Euroopa Liit võib liikuda kas edasi föderaliseerumise suunas või siis teha kannapöörde ning tõmmata rahvusriigi ja EL tasandi vahele tugevama piiri. Arvan, et väikesel avatud majandusega Euroopa perifeerias asuval Eestil on palju kaotada Euroopa killustumisest. Seda eriti olukorras, kus Euroopa tähtsus tervikuna maailmas niikuinii juba väheneb.

MART NUTI AVAKÕNE

Euroliidu muutumine föderatsiooniks ei ole Eesti huvides

Jevgeni pidi kaitsma seisukohta, et EL-i huvides on muutumine  föderatsiooniks ja mina sellele vastu väitlema. Täpsustan selguse mõttes, et mina ei ole mingil juhul EL-i vastane, vaid esindan seisukohta, mis uuringu järgi on enamuse Eesti elanike seisukoht: EL peab jääma riikide ühenduseks, kuid mõningaid valdkondi peaks ka edaspidi delegeerima EL-i tasandile. Kui nüüd Jevgeni väidab, et Eesti huvides ei ole EL-i muutumine föderatsiooniks, siis tekib mul küsimus, kas meil on millegi üle väidelda, kuna meie seisukohad on eeldatavasti samasugused. Sõnastan siiski oma põhiväited ja püüame väitluse kaudu selgust saada.

Föderatsiooni saame defineerida olemasolevate föderatsioonide läbi ja ei saa sellele anda sisu, mida föderatsioonil ei ole seni kunagi olnud. Seega on föderatsioon rahvusvahelises kontekstis üks ja terviklik riik (ja mitte riikide liit) kõige sellega kaasnevaga. Erinevalt unitaarriigist on föderatsiooni osariikidel või liidumaadel siseriiklikes küsimustes teatav autonoomia, föderatsiooniti erinev, kuid osariigil ei ole õigust föderatsioonist lahkuda, teha iseseisvaid välis- ja julgeolekupoliitilisi otsuseid ega omada iseseisvat välissuhtlust riigina. Tüüpilised föderatsioonid on USA, Saksamaa, Austria, India, Brasiilia jmt. Venemaad ja kunagist NSV Liitu ma sellesse ritta ei paiguta, kuna need on olnud föderatsioonid üksnes nime poolest ja mitte riigi ülesehituslikus mõttes.

Valdavalt omavad föderatsiooni osad pigem administratiivset omavalitsust kui riikide tunnuseid ja föderatsioon on tervikuna homogeenne, kuigi rahvastik võib iga osariigi sees olla heterogeenne (erandiks on mõnel määral India).   Näiteks ei erine USA osariigid ja Saksa liidumaad teineteisest ei asjaajamiskeele ega üldise kultuuritausta poolest ja riigitasandi-identiteet on neis tugevam kui osariigi identiteet.

Euroopas see nii ei ole. Euroopa riigid on ajalooliselt rahvusriigid, kelle identiteet on ja jääb sõltumata EL-i arengusuunast tugevamaks kui EL- kui terviku identiteet. EL-i liikmetel on vaatamata retoorikale piisavalt erihuvisid, sh suhtluses naabritega väljaspool EL-i (näiteks Rootsi ja Norra või Horvaatia ja Bosnia), mida ei ole otstarbekas tsentraliseerida Brüsseli monopoliks. EL-i liikmed on piisavalt erinevad, mistõttu pädevamaid otsuseid osatakse teha liikmesriigi tasandil kui Brüsseli administratsiooni poolt.

Mõistetavalt lisandub emotsionaalne moment, mis ilmneb oma riigi tajumises ja avaldub kasvõi asjaolus, et riigisisestel valimistel on valimisaktiivsus kordades kõrgem kui Euroopa Parlamendi valimistel.  Väited, et EL-i on tsentraliseeritult ja ühe riigi raames (kuigi föderatsiooni) efektiivsem juhtida, et ole kuidagi tõestatud. Alati on lihtsam oma riiki kaotada, kui seda tagasi saada ja uisapäisa ei ole mõtet sellega riskida. Pigem näitab paljurahvuseliste suurriikide lagunemine XX sajandil vastupidist, kuna väiksemad rahvad on tundnud end ahistatuna ja nende huvid on jäänud kaitsmata.

Kui EL oleks föderatiivne riik, siis olukorras, kus suured (osa)riigid lepiksid omavahel kokku (Saksa, Suurbritannia, Itaalia, Prantsusmaa, Hispaania, ehk ka Poola), oleks neil võimalus kujundada EL-i ümber ükskõik milliseks, ilma, et teistega peaks üldse arvestama, rääkimata oma tahte ja nägemuse pealesurumisest. Väikeriikide ja –rahvaste huvides selline olukord kindlasti ei oleks.  Praeguses olukorras Euroopa Komisjon tasakaalustab suurriikide ühishuve ja tagab väikeriikidele suurema kaasarääkimisvõimaluse.

Olen kindlasti nõus seisukohaga, et mitmes valdkonnas oleks otstarbekas delegeerida otsuste tegemist EL-i keskinstitutsioonidele. Näiteks eelarvepoliitika, rahandus ja pangandus. Mõnedes valdkondades on EL aga juba praegu ülereguleeritud ja paindlikum juhtimismudel parandaks EL-i konkurentsivõimet rohkem kui jäik.

Kokkuvõttes olen seisukohal, et EL-i muutumine föderatiivseks riigiks ei ole ei Eesti ega ühegi teise liikmeriigi huvides.

JEVGENI OSSINOVSKI VASTUREPLIIK (lisatud kell 10:45)

1.      Täpsustan oma avakõnes esitatud väidet. Eesti ja teiste liikmesriikide huvides on EL liikumine föderaliseerumise suunas, mille all ma mõistan riikideülese otsustusprotsessi tasandi (Euroopa Parlament, Euroopa Komisjon) tugevdamist riikidevaheliste komponentide (Ministrite Nõukogu) arvel. See eeldab harmoniseerimist ka muudes valdkondades (institutsionaalne muutus demokraatliku legitiimsuse suurendamiseks, laiem Euroopa maksubaas ja eelarve, Euroopa kodaniku mõiste sisustamine jne).

2.      Ma ei ütle, et EL peaks muutuma föderatsiooniks kahel põhjusel: 1) see ei ole nähtavas tulevikus poliitilise kokkuleppe kaudu kuidagi tehtav, mistõttu pole sellest ka mõtet rääkida; 2) me ei oska ette kujutada, mida tähendaks föderatiivne Euroopa Liit – nagu Mart Nutt ka osundas, suudame me seda mõistet käsitleda olemasolevate föderatsioonide näitel, aga neist ükski ei ole EL jaoks adekvaatne. Ehkki Hispaania, Šveits ja Kanada ei ole kindlasti kultuurilis-poliitiliselt sama homogeensed kui USA ja Saksamaa.

3.      Optimist Mart arvab, et liikmesriigis osatakse teha pädevamaid otsuseid kui EL tasandil. Julgeks selles väites kahelda päris mitmes aspektis – Kreeka laenude suurendamine järjestikuste valitsuste poolt oli kindlasti populaarne (selle eest osteti valijale kommi), aga kas see oli riigi tuleviku mõttes pädev? Prantsusmaa sotsiaalkindlustussüsteemi jätkusuutlikus on tõsise küsimuse all, aga järjestikused presidendid ei ole suutnud tõsta pensioniiga kasvavale elueale vastavaks. Ma arvan, et populaarsus ja pädevus on erinevad asjad.

4.      Mart ütleb, et föderatsioonis lepiksid Saksamaa ja Prantsusmaa kokku ning kujundaksid ELi enda järgi ümber. Vaadates, kuidas viimaste aastate EL reformid on edenenud ainult siis, kui Angela Merkeli head käed on sellele heakskiidu andnud, siis väidan vastupidist – riikideülese komponendi tugevdamine suurendab mõistliku Euroopaülese poliitika ajamist, mis on mõistliku Eesti huvides. Me oleme Saksamaa mõjuvõimu kasvu ELis pidanud positiivseks ainult seetõttu, et nende vaated on suurel määral meie omadega ühtinud. Aga ühel hetkel, kui nad seda ei tee, kas oleme praeguse süsteemiga enam rahul?

Debatt valmib Postimehe, Eesti Väitlusseltsi ja Euroopa Komisjoni Eesti esinduse koostöös, olles neljas pikemast euroliidu-teemaliste väitluste sarjast.