Taavi Rõivas

FOTO: Postimees.ee

Selle asemel et Tallinna tervishoiukorralduses lakkamatult näägelda, tuleks osata näha võimalusi koostööks patsientide huvides – positiivsed näited on ju olemas, kirjutab sotsiaalminister Taavi Rõivas (Reformierakond).

Kui arutelu Tallinna tervishoiu strateegiliste valikute üle on oluline ja kahtlemata vajalik, siis vastastikku süüdistuste pildumine ei ole seda teps mitte. Linna ja riigi vägikaikaveo asemel on Tallinna tervishoiu korralduses vaja keskenduda koostööle patsiendi huvides. Nii nagu ei ole Keskerakonna ainuvõim Tallinnas igavene, ei pea igavene olema ka riigi- ja munitsipaalhaiglate vastandamine. Mõistlik on vaadata suuremat pilti ning hinnata adekvaatselt igaühe rolli selles. Patsiendi jaoks ei ole ju suurt vahet, kas haigla omanik on riik või linn, tähtis on teenuse kvaliteet ja kättesaadavus.

Ei ole mitte midagi imelikku, kui omavalitsus (liiatigi siis veel pealinn) võtab enesele rolli tervishoiu korraldamises. Tallinn on kolme suure haigla (nii Tiit Meren 10. septembri Postimehes kui Merike Martinson 12. septembri lehes millegipärast unustasid Ida-Tallinna (ITK) ja Lääne-Tallinna keskhaigla (LTKH) kõrval mainida Tallinna lastehaiglat) omanik ning seetõttu vastutav töökorralduse eest, sh kuidas nendes haiglates ravijärjekordi juhitakse või kuidas sujub koostöö perearstidega. Rääkimata vastutusest haiglate majandusliku seisu ja investeerimisotsuste eest.

Ka see, millises ulatuses keskhaiglad oma tegevust piirkondlike ehk kõrgema järgu haiglate töömaale nihutavad, on esmajoones haigla omanike vastutus ja valik, kuigi ma näen siin kohati vajadust ka riigi tervishoiupoliitiliseks sekkumiseks. On erialasid, mille dubleerimine kõrgeima taseme haiglast (milleks Tallinnas on Põhja-Eesti regionaalhaigla (PERH)) 6,4 kilomeetri ehk vähem kui veerandtunnise autosõidu kaugusel asuvas keskhaiglas ei ole lihtsalt mõistlik.

Nendel erialadel, mille kompetentsikeskused on keskhaiglas (näiteks silmahaigused, günekoloogia, reumatoloogia ja gastroenteroloogia ITKs või nakkushaigused LTKHs), ei ole ka kõrgema järgu haiglal hädavajalik iga hinna eest konkurentsi (tegelikult dubleerimist) pakkuda.

Avalikud ressursid on alati piiratud ning nende killustamine annab teisal (näiteks järjekorra pikkuses) valusalt tunda. Eriti tuntav on see ööpäev ringi osutatavate teenustega – rusikareegli järgi on ühe ööpäevase valveringi mehitamiseks vaja 4,5 arsti ja õe ametikohta.

Juba aastaid on kuuma kartulina veeretatud mõtteid ühendada linna keskhaiglad kas omavahel või PERHiga, pea sama palju on räägitud sellest, et PERHi ja Tallinna lastehaigla veelgi tihedam koostöö parandaks lastehaigla väljavaateid perinataalkeskuse rajamisel ning aitaks tõsta palgad regionaalhaigla tasemele.

Nii majanduslikult kui tervishoiu-korralduslikult on hulganisti argumente mitmete erinevate liitumiskombinatsioonide toetuseks, aga kõige olulisem on sisuline koostöö ning võimalikult selge tööjaotus iga konkreetse eriala lõikes. Eesti maksumaksja on küll suutnud paari aasta jooksul eriarstiabi eelarvet ligi 20 protsenti kasvatada, kuid asjatu dubleerimine käib meile ilmselgelt üle jõu.

Paljud ütlevad, et kahe linnahaigla nõukogu ja kahe (eri valdkonna, kuid sama erakonna) abilinnapea omavahelist kemplust on kõrvalt koomiline jälgida. Koomilisus asendub millegi märksa kurbloolisemaga sel hetkel, kui mõista, et egode rivaliteeti peetakse patsiendi arvelt.

Kaugelevaatavad otsused tervishoius ei ole lühikeses plaanis populaarsuse võitmisel ilmselt võrreldavad sajameetriste teejuppide või staadionimuru lindilõikamistega, kuid pikas vaates on otsustamatus alati halb valik.

Selleks et arstiabi oleks pealinnas kiiresti kättesaadav, tuleb eriarstiabi kõrval vaadata võimalusi ka perearstide toetamiseks. Aasta alguses loodud võimalus kuni kahe pereõe rahastamiseks arsti kohta on samm edasi, kuid tõi ilmekalt välja järgmise pudelikaela: sugugi mitte kõik perearstikeskused ei tegutse lisapersonali palkamiseks piisavalt suurtes (ja kvaliteetsetes) ruumides.

Pean mõistlikuks rajada igasse Tallinna linnaossa vähemalt üks korralik nüüdisaegne esmatasandi tervisekeskus, kuhu linnaosa perearstidel (aga ka teistel esmatasandi tervishoiuteenuse osutajatel) oleks võimalik koonduda ning lisaks kvaliteetsetele ruumidele ka töökorraldust parandada.

Ma ei pea sugugi silmas ettevõtetena toimivate praksiste muutmist munitsipaalasutusteks, sarnaselt Eesti Perearstide Seltsiga toetab ka sotsiaalministeerium keskuste loomist praksiste senist toimimismudelit lõhkumata.

Haabersti Tervisekeskus (endise Õismäe polikliiniku krundil tegutseb ühes keskuses mitu perearstipraksist) on kahtlemata õnnestunud näide ning selliste keskuste loomist tuleks toetada nii Mustamäel, Põhja-Tallinnas, Lasnamäel, Pirital kui kesklinnas.

Oleme selleks valitsuse otsusega planeerinud toetust Euroopa Liidu struktuurifondidest ning loodan, et pärast valimisi võimule tulev linnavalitsus on valmis keskuste rajamisele kaasa aitama.

Patsiendi jaoks tähendab perearstipraksiste nüüdisaegsetesse tervisekeskustesse koondumine nii labori- kui radioloogiauuringute võimalust sama katuse all ning suure tõenäosusega ka mõni tund kauem avatud uksi. Kui esmatasandi vastuvõtuaeg on pikem, väheneb tuntavalt ka koormus erakorralise meditsiini osakondadele ning patsient saab abi kõige õigemast kohast.

Keskmise eluea tõus ei ole pelgalt arv statistikatabelites, vaid reaalsus. Iseenesest ju väga positiivne, kuid arvestamist ja reageerimist vajav reaalsus. Kõige teravamalt tunnetab seda muutust õendushoolduse, endise nimega hooldusravi valdkonnas. Nii nagu kogu Eestis, on ka Tallinnas rajatud sadu uusi nüüdisaegseid hooldusravi statsionaarseid kohti ja renoveeritud olemasolevaid. Ka koduõenduse võimekus kasvab kiiresti, et suurenenud nõudlusega sammu pidada.

Ka siin aitas meid suuresti Euroopa Liidu maksumaksja (nii Õismäel kui Hiiul), kuid ka haigekassa eraldistes on õendushoolduse maht kasvanud kahe-kolme aastaga pea poole võrra ning jätkab ennaktempos kasvamist. Eeldan ka selles küsimuses koostööd omavalitsusega ning loodetavasti leiame ühiselt lahenduse, et Tallinna tugi oleks linnaelanikele tuntav. Viimaste aastate munitsipaaleraldise enam kui viiekordne vähendamine on väga raskesti mõistetav ning patsientidele ravi kättesaadavust parandava toetuse absoluutnumbris allajäämine mitu korda väiksematele linnadele ei tee pealinnale au.

Et mitte lõpetada liiga minoorsel noodil, toon paar positiivset näidet, kuidas koostöö linna ja riigi vahel on toonud tulemusi patsiendi huvides. Nii näiteks on praegu paralleelselt töös laste vaimse tervise keskuse rajamine Tallinna lastehaigla juurde ning uhiuue proteesikeskuse loomine ITK Magdaleena haiglahoonesse. Need projektid on sündinud riigi ja linna tihedas koostöös ning väljapääs on suudetud leida ka esmapilgul lootusetutest olukordadest.

Patt oleks öelda, et Tallinna tervishoiuga on asjad tervikuna halvasti, pigem on tõde vastupidine. Kuid seda enam peab meie tähelepanu olema ergas selleks, et näha võimalusi teha asju tulevikus veel paremini. Tüliga tulemust ei saavuta, koostööga seevastu küll.