Justiitsministeerium peab loote kahjustamise puhul oluliseks just tahtlikkuse aspekti. Ent iga teismelinegi teab, et raseduse ajal suitsetamine kahjustab veel sündimata last, vastav hoiatus on ka üks neist, mis kleebitakse sigaretipakile, ning nii on suitsetava raseda puhul tahtmatust raske tõestada. Võib-olla ehk ainult siis, kui ta suitsetades nutab ja tal on tunnistajad, kes seda kinnitavad.
Seadusemuudatuse eesmärk on kaitsta loodet, kes end ise kaitsta ei saa ja kellel puuduvad ka võimalused kuhugi kaebama minna. See on mõjuv argument. Seejuures on huvitav, et protesti selle seadusemuudatuse suhtes tekitas just võimalus rasedana suitsetamise eest karistatud saada, mitte näiteks alkoholi või narkootikumide tarvitamise eest. Ilmselt näitab see üht olulist suunda ja sihtgruppi, kus rahvatervise teavitustöö on väga poolik.
Umbes kümme aastat tagasi, kui HIV Eestis kiiresti levis, tegi keegi kodanik valitsuse portaalis TOM («täna otsustan mina») ettepaneku, et inimestele, kes on selle nakkuse kandjad, tuleks vastav märge tätoveerida suguelunditele. Sotsiaalministeeriumi juristid ahmisid toona selle peale õhku ja seletasid kannatlikult, kui suur kehalise puutumatuse rikkumine see on.
Võimalik, et sotsiaalministeeriumis ahmitaks sellise ettepaneku peale õhku tänagi, kuid kas ka justiitsministeeriumis? Nii saaks ju kaitsta pahaaimamatuid juhupartnereid, tõsta isiklike kokkupuudete najal üldist teadlikkust ja propageerida kondoomi kasutamist. See mõttekäik võib näida absurdne, kuid pole võimatu.