Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2016/04/05/5232811t1he164.jpg)
/nginx/o/2011/12/16/879526t1hef6a.jpg)
Asjaarmastajad-günekoloogid justiitsministeeriumist on asunud muutma karistusseadustikku ning loote teadliku kahjustamise eest võib tulevast ema peatselt karistada rahatrahvi või vangistusega. Professionaalsed naistearstid seda ei poolda, nende hinnangul on harva võimalik leida otsest seost teo ja tervisehäire vahel, sest tegureid on tavaliselt mitu.
Justiitsministeerium peab loote kahjustamise puhul oluliseks just tahtlikkuse aspekti. Ent iga teismelinegi teab, et raseduse ajal suitsetamine kahjustab veel sündimata last, vastav hoiatus on ka üks neist, mis kleebitakse sigaretipakile, ning nii on suitsetava raseda puhul tahtmatust raske tõestada. Võib-olla ehk ainult siis, kui ta suitsetades nutab ja tal on tunnistajad, kes seda kinnitavad.
Seadusemuudatuse eesmärk on kaitsta loodet, kes end ise kaitsta ei saa ja kellel puuduvad ka võimalused kuhugi kaebama minna. See on mõjuv argument. Seejuures on huvitav, et protesti selle seadusemuudatuse suhtes tekitas just võimalus rasedana suitsetamise eest karistatud saada, mitte näiteks alkoholi või narkootikumide tarvitamise eest. Ilmselt näitab see üht olulist suunda ja sihtgruppi, kus rahvatervise teavitustöö on väga poolik.
Umbes kümme aastat tagasi, kui HIV Eestis kiiresti levis, tegi keegi kodanik valitsuse portaalis TOM («täna otsustan mina») ettepaneku, et inimestele, kes on selle nakkuse kandjad, tuleks vastav märge tätoveerida suguelunditele. Sotsiaalministeeriumi juristid ahmisid toona selle peale õhku ja seletasid kannatlikult, kui suur kehalise puutumatuse rikkumine see on.
Võimalik, et sotsiaalministeeriumis ahmitaks sellise ettepaneku peale õhku tänagi, kuid kas ka justiitsministeeriumis? Nii saaks ju kaitsta pahaaimamatuid juhupartnereid, tõsta isiklike kokkupuudete najal üldist teadlikkust ja propageerida kondoomi kasutamist. See mõttekäik võib näida absurdne, kuid pole võimatu.
Rasedate suunas näppu vibutav seadusepügal muidugi rõhutab olukorra tõsidust, kuid on üsna raske ette kujutada naistearsti, kes vaatab vastuvõtule tulnud rasedat ja otsustab, et siin ei aita muu, kui asjadele ametliku käigu andmine. Enamik lapseootel naisi väldib oma tervise kahjustamist nagunii. Kuid naiste puhul, kes rasedusele vaatamata jätkavad elustiiliga, nagu ei plaaniks nad eales sünnitada ega ka enam kuigi kaua elada, on probleemid sageli hoopis sügavamad ning nad vajavad abi, mitte hirmutamist ja karistamist.
Nii jääks see seadusesäte puhtalt deklaratiivseks ja näeks välja nagu riiklik seksism. Lõpuks mõjutab vastsündinu tervist ka see, kuidas ema sööb ja palju magab. Ehk tuleks ka siin mõelda riikliku järelevalve juurutamisele – ikka sündivate laste aina parema tervise nimel.
Meil ei oleks ühtegi probleemi, kui kõik elu üksikasjad alluksid seadusele. Aga reguleeri, kuidas tahad, mõned ei allu ja sündimise ime on üks neist.