Angelina Jolie FOTO: SCANPIX

Kolumnist Ahto Lobjakas kirjutab vastuseks Ilmar Raagi Postimehes ilmunud arvamus­loole, et endaks jäämises pole midagi silmakirjalikku.

Privaatsusel pole mingit pistmist silmakirjalikkusega. Välja arvatud ses peaaegu juhuslikus mõttes, et igal silmakirjalikul inimesel peaks olema piinlik, eetikakoodeksist sõltumata, teiste ees teatrit teha.

Privaatsusel on sama vähe pistmist ingliskeelse mõistega integrity, mida võib selgituse lisamisel tõlkida «terviklikkuseks», kuid millele tõlget tegelikult veel pole. Inimene on «terviklik» siis, kui tema tõekspidamised ei ole valed ning ta neid keerulistes olukordades maha ei salga. Integrity tähendab üldinimlike reeglite järgi mängimist siis, kui need sulle ei sobi ja kui keegi nende painutamist ka liialt pahaks ei paneks. Hea näide põhimõttest on eilses Guardianis ilmunud lugu kapten Poljakovist, kes üheksa kuud on keeldunud lahkumast ühes Inglise sadamas arestitud laevalt, hoides püsti juba lahkunud meeskonnakaaslaste lootuste lippu väljateenitud lõpparvele.

Integrity eestikeelne vaste pole siinkohal eriti oluline («aus inimene»? «õige mees»?). Kehv klapp soomeugri ja indogermaani abstraktsete mõistete vahel on lõputu masinglik teema. Selle loomuomaduse nüanssidesse süüvis elegantselt ja mõtestatult Ilmar Raag 12. septembri Postimehes («Privaatsus kui silmakirjalikkuse poolvend»). Ja algatas väga a(s)jakohase diskussiooni meie ajastu inimese eetikast. Aga ta tegi seda vales kontekstis. Ja ehk ka torusse valest otsast vaadates.

Edward Snowdenil on kahtlemata suurel määral integrity’t, kui ta üldise hüve nimel, mille vääramist ja väänamist ta väga lähedalt nägi, otsustas riskida omaenese heaoluga. Aga ta ei teinud seda sellepärast, et oleks asjadest kuidagi valesti aru saades kogemata sattunud silmakirjalikkuse kaitsjate leeri. Ta tegi seda sellepärast, et nägi USA luureorganisatsiooni NSA tegevuses elulist ohtu privaatsusele.

Mis on privaatsus? See on enda varjulehoidmine. Mille eest? Raag vastab kaudselt, vastandades mitte-varjulehoidmist silmakirjalikkusele Teiste eest, võiks nii öelda, ühiskonna eest, kõigi eest, avalike eetikanormide eest. Snowdeni kaasus osutab aga mujale. Privaatsus on enda varjulehoidmine võimu eest, kaitse teiste surve eest, pelgupaik endaks jäämiseks. Ta on mõiste, mis tekkis käsikäes meie kaasaegse ühiskonnaga. Õigustega subjektid piirasid samm-sammult suveräänide ainuõigust.

See on maailmas ainulaadne murrang, mis leidis aset üksnes Lääne-Euroopas. Enne indiviidi kui subjekti eraldumist võimust ei olnud privaatsusel mingit tähendust. Enda varjulehoidmine kogukonna eest keskajal tähendas eraldumist staatusehierarhiatest, milleta aga inimese elul ei olnud teiste silmis mingit väärtust, au ega respekti. Privaatne olla tähendas olla lindprii. Sisuliselt sama on olukord tänapäeva islamimaailmas (kuigi koraan iseenesest lubaks palju tolerantsemaid tõlgendusi).

See positiivne, mida Raag kirjeldab silmakirjalikkuse vastaspoolusena, on aristotellik väärtuseetika (sõnal virtue puudub taas hea eestikeelne vaste, kuigi «väärtus» on pärit samast ladina juurest). Väärikalt, kõlblalt, kombekalt, mõistlikult (kõik need on selle eetika tahud ja neid on enam), elab see, kes teab, mis on õige, ja oskab seda teadmist mõõdutundlikult rakendada. Ühesõnaga õiglane, aus, suuremeelne inimene.

Inglise keeles on selline elu «the good life», kuid meil elab õige mees harva hästi. See on igati õilis visioon ning relevantne tänapäevalgi. Üks tema filosoofilisi apologeete on Alasdair MacIntyre.

Aga ühiskonnaelu edasiliikumine on loonud juba loomulikuna näiva tuum-eetika, mis raamistab aktsepteeritavat mõtiskelu ja võimu teostamist. Me kõik oleme inimesed oma põhiõiguste ja vabadustega, vabalt iseväljenduvad ja valikuid langetavad. Nende protseduuriliste reeglitega peavad arvestama kõik, kes meie elu tahavad mõjutada: filosoofid, valitsused, ligimesed.

Privaatsus ei tõuse silmakirjalikkuse äratõukamisest, tahtejõust teha kahe silma all sama, mida nelja või nelja tuhande silmapaari all. Ta tõuseb sealtsamast, kust põhiõigused. Privaatsus on õigus varjule kogukondliku võimu eest, mille õigus on ikka enamuse õigus. Mida Snowden nägi – väga õigesti ja teravapilguliselt – oli, et NSA absoluutne jälgimisvõime võib lüüa vägeva sügava haava sellesse tuum-eetikasse, mis arenenud maailmas konstitutsiooniliselt ja vajadusel kohtute kaudu kaitseb inimest võimu suva eest.

Jälgimissüsteemid on relv. Ükskõik kui heatahtlikult seda ka ei kasutataks, eitab selle olemasolu meie ajalooliselt väljavõidetud õigust öelda: nii kaugele ja ei sammugi enam.

Privaatsus on klassikaliselt määratletult apoliitiline väärtus. See pole isegi demokraatlik väärtus, sest selles puudub sundus inimese jaoks end kuidagi üldse kellelegi tõestada. Ideaalselt peab inimene soovi korral läbi saama igasuguse poliitika, osaluse ja valimisteta. See on Michael Oakeshotti maailm, kus ühiskond seab inimesele reeglid (kuidas tahta), aga ei kirjuta ette sisulisi eesmärke (mida tahta). Mis võib näida anarhistlikuna, on ajalooliselt väga alahoidlike juurtega. Sellise tolerantse, vaba ja liberaalse visiooni jaoks tekkis hingamisruum anglosaksi vanade demokraatiate universumis, kus on aega olnud mängureegleid – ühiskonna «head elu» – hindama õppida.

Ilmar Raagil vastandub sellele liberaalsele visioonile veel üks liberaalset kõrva kriipiv nüanss: mitte-silmakirjalikkus on ideaalis aktiivne hoiak, kui mitte kangelaslik, siis sinna suunas. See on oakeshotiliku hoiaku vastand. Selle nimi politoloogias on republikanism, samuti antiikne nähtus, mis seab osaluse suurimaks väärtuseks demokraatlikus poliitikas. Prantsusmaa on üks selle tänapäevaseid hälle ja kantse. Kodanik on läbi osaluse ning ülim väärtus ja tõe instants on ühistahe.

Snowden võib olla kangelane mõlema traditsiooni jaoks. Aristotellikult võttes oli tema asi õige, kuigi võib vaielda (nagu USAs üha enam tehaksegi), et tal nappis mõõdutunnet. Klassikalise liberalismi vaatepunktist läheb ta ajalukku kui (veel mitte) märter just privaatsuse altaril. Nende reeglite altaril, mis on – pärast demokraatliku enamiku vahendatud suva – meie ainus kaitse võimu türannia eest. Endaks jäämises pole midagi silmakirjalikku.