Juhtkiri: eluaegsed vallavanemad

Foto: Urmas Nemvalts

Tänases lehes ilmuvast loost selgub, et Eestis on vallavanemaid, kes on võimul olnud juba Andropovi ajast. Igas kuuendas-seitsmendas omavalitsuses pole pea kogu Eesti uue vabaduseaja jooksul vallavanem või linnapea vahetunud. Kolmandik ehk 73 Eesti vallavanemat ja linnapead on ametit pidanud vähemalt kümme aastat, neist pooled vähemalt 15 aastat.

Võiks ju arvata, et oskajate jätkamine samal ametikohal toob linnadesse-valdadesse edukaks tegutsemiseks vajaliku stabiilsuse. Ehk võikski see nii olla, kuid arvud näitavad muud. Suurem osa ülistaažikate juhtidega omavalitsusi on kohalike omavalitsuste võimekuse edetabelis keskmisest viletsamal positsioonil või suisa tabeli lõpus. Süüdistatakse olusid, väljarännet, riigi vähest toetust. Kuid ehk on küsimus ka muus.

Näib, et siin on põhimõtteline erinevus kahe arusaama vahel, kuidas võimu suhtuda. Ühe järgi nähakse omavalitsuse juhtimist just kui teenust, mida võimul olijatelt ostetakse. Umbes nii, nagu see muude asjade puhul toimub. Kui pagar teeb head leiba, ostetakse leiba tema käest. Kui leivategu untsu läheb, ei tõtata kohe uut pagarit otsima, vaid oodatakse ära järgmine partii – äkki oli süüdi vilets jahu või oli ahi veaga. Isegi mitu aastat viletsat leiba ei pruugi sel juhul midagi muuta, sest küsimus on efektiivsuses – kas parem leib ikka kaalub üles uue pagari otsimise vaeva. Kui kaalub, siis valitaksegi uus – teisisõnu, vahetatakse koduvalda. Too arusaam, et iga kingsepp jäägu ikka oma liistude juurde, põhineb just sellisest võimu ja inimese suhte nägemisel.

Teine arusaam näeb valla- või linnaelu korraldamist mitte teenuse ostmisena, vaid otsustamises osalemisena. See tähendab, et leiba ei küpseta mitte üksnes pagar, vaid seda saavad teha (või sellele kaasa aidata) kõik, kel tahtmist. Kui vallas elu ei meeldi, ei valita uut paika elamiseks, vaid püütakse seda ise paremaks muuta.

Kuid kohalikke asju tulebki otsustada kohapeal, ja kui ühe valla või linna elanikud otsustavad ühe või teise kasuks, ei ole kellelgi õigust öelda, et nad on teinud valesti. Kui miski aga halb on, siis see, kui aastakümneid võimu küljes kinni olnud omavalitsusjuhid inimeste käest isegi ei küsi, kas leib ikka sama hea maitseb, ja selle asemel et pakkuda inimestele proovida, kas tainategu välja tuleb, neile kaude kinnitavad, et nood nagunii võimu juures hakkama ei saaks. Arusaam, et rahvas on rumal ja vajab kogenud juhte, on just sellest maailmavaatest tulenev arusaam.

Sel puhul on mõneti tegu nõiaringiga. Mida kauem on omavalitsusjuht olnud ametis, seda lähemal on pensioniiga, seda raskem on leida uut töökohta ja seda raskem on tal võimust loobuda. See võimust loobumise raskus väljendub nii valimistel kui ka omavalitsuste ühinemisest rääkides, ehkki just ühinemine võiks mõne valla viletsusest päästa. Probleemid algavad sealt, kus enese huvid omavalitsuse omad üles kaaluvad. Täna Postimehes ilmuvat lugu vaadates on tunne, et mitmes paigas on see nii juba ka juhtunud.