Tõnis Oja: päevad, mil maailm oli kuristiku serval

Lehman Brothersi juht Richard Fuld 2008. aastal meeleavaldajate protestiplakatite ees. Foto: Reuters/ScanPix

Viie aasta eest septembris varises kokku investeerimispank Lehman Brothers. Sellele järgnes kaos: poliitikud, keskpankurid, ametnikud, kommertspankurid ja fondijuhid töötasid palehigis varahommikust hilisööni, otsides lahendusi, kuidas hoida oma fond, oma pank või kogu finantssüsteem kokku varisemast. Mis siis ikkagi täpselt juhtus? Miks? Ja mis peamine, kas see võib uuesti juhtuda?

USA rahandusminister Henry  Paulson istus oma kabinetis. Oli 2008. aasta september. Talle oli just helistanud New Yorgi Föderaalreservi juht Timothy Geithner. Nelja päeva eest oli pankrotikaitse alla läinud investeerimispank Lehman Brothers.

Selleks ajaks oli USA valitsus juba päästnud poolriiklikud kinnisvaralaenuandjad Fannie Mae ja Freddie Maci ning survestanud Bank of Americat päästma investeerimispanka Merrill Lynch. Kevadel oli läinud õnneks päästa samasuguse skeemi abil investeerimispank Bear Stearns.

Lehmani pankrottilaskmine tähendas krediidituru täielikku seiskumist mitte ainult USAs, vaid pea kogu maailmas.

Spekulatiivsed investorid püüdsid ennustada järgmisi langejaid ning panustasid nende kokkukukkumisele. Löögi alla olid maailma suurim kindlustuskontsern AIG, investeerimispank Morgan Stanley ja bilansimahu poolest USA suuruselt neljas pank Wachovia, aga räägiti ka Goldman Sachsist, General Electricu finantsüksusest GE Capital ja veel mõnest gigandist.

Geithner ütles Paulsonile, et Morgan Stanleyl pole enda päästmiseks muud plaani kui muutuda tavapangaks ning minna keskpanga (Föderaalreserv) järelevalve alla. Ta ei uskunud ka Wachovia ja Goldman Sachsi ühinemist – tehingut, mille poole keskvõim kahte panka püüdis lükata.

«Meie valikud hakkavad otsa saama,» ütles Geithner.

Paulson, kes oli viimasel nädalal saanud magada alla kolme tunni ööpäevas, tundis, et finantsmaailm hakkab tema silme all kokku varisema. Ta tundis iiveldust ning läks näost lubivalgeks.

Ministri meeskond, kes olid parasjagu väljaspool kabinetti, kuulis, kuidas ta oksendas.

Nii kirjeldas viie aasta taguseid sündmusi ajalehe The New York Times majandusajakirjanik Andrew Ross Sorkin oma suurepärases raamatus «Too Big to Fail».

Raamatu pealkiri viitab ühele finantskriisi eripärale – osa panku ja finantsinstitutsioone on muutunud nii suureks, et ühe kokkukukkumine mõjutab finantssüsteemi ja ühiskonda tervikuna. Liiga suured finants­ettevõtted on muutunud ühiskonnale suureks probleemiks, sest neid ei saa rahulikult pankrotti lasta.

Ehkki USA kinnisvarakriisist alanud finantskriis oli kestnud tegelikult juba üle aasta, sai just Lehman Brothersi pankrotiavaldusest 2008. aasta 15. septembril see päästik, mis vallandas kaose, ning kogu maailma finantssüsteem rippus juuksekarva otsas.

««Mis saab siis, kui kogu süsteem kokku kukub?» küsisin ma naiselt,» kirjeldas Paulson memuaarides oma tundeid 14. septembril – päeval, mil sai selgeks, et Lehmani ei ole võimalik päästa, sest Suurbritannia keskpank ei lubanud Briti suurpangal Barclays seda üle võtta. «Kõik vaatavad minu poole, aga mul pole mitte ühtegi vastust. Ma kartsin tõesti,» lisas ta.

Maailma suurima võlakirjafondi PIMCO kaasjuht Mohamed El-Erian tunnistas ajakirjale Fortune, et helistas paar päeva pärast Lehmani pankrotiavalduse teatavaks saamist abikaasale ning palus automaatidest välja võtta nii palju raha kui võimalik. Kui abikaasa küsis, miks, vastas El-Erian, et ta pole päris kindel, kas pangad ka järgmisel päeval lahti on.

«Tõsiselt või?» küsis abikaasa. «Jah,» vastas El-Erian.

El-Erian polnud muidugi ainus. Sularaha palus oma abikaasal välja võtta nii mõnigi sündmuste keskel olnu. Neil endil kodustele asjadele mõtlemiseks aega ei jagunud. Poliitikud, keskpankurid, ametnikud, kommertspankurid, fondijuhid töötasid palehigis varahommikust hilisööni, otsides lahendusi, kuidas hoida oma fond, oma pank või kogu finantssüsteem kokku varisemast.

Üks mälestusväärsemaid hetki nende tormiliste sündmuste keerises oli arutelu 700 miljardi dollari suuruse pankade abipaketi (mille nimeks sai TARP (Troubled Asset Relief Program)) üle esindajatekojas 25. septembril. Henry Paulson laskus esindajatekoja demokraadist spiikri Nancy Pelosi ees ühele põlvele ja palus, et opositsioon eelnõu põhja ei laseks.

«Mitte mina ei lase seda põhja. Vabariiklased teevad seda,» ütles Pelosi ning tal oli õigus. Esimene hääletus kukutas päästepaketi läbi ning ehkki selle poolt kutsusid hääletama mõlema partei liidrid, nii vabariiklasest president George W. Bush kui ka demokraatide presidendikandidaat Barack Obama, oli vastuhääletajate seas nii demokraate kui ka vabariiklasi. Väikeste muudatustega päästeplaan võeti vastu mõni päev hiljem ja 3. oktoobril vormistati see seaduseks.

Nagu teada, loodi TARPi eeskujul ka Euroopa päästefondid EFSF ja ESM. Kui meie parlamendis arutati ESMi ratifitseerimist, tekkis mul mitmel korral vallatu küsimus, kas ka rahandusminister Jürgen Ligi oleks kriitilisel momendil olnud valmis näiteks Kadri Simsoni ees ESMi ratifitseerimise nimel põlvele laskuma. Kardan, et vist mitte.

Nagu nimi ütleb, oli TARP mõeldud eelkõige nn toksiliste varade ostmiseks. Toksilisteks varadeks nimetatakse investeerimispankade välja mõeldud keerulisi väärtpabereid, mida enamasti tähistati mitmetäheliste tähekombinatsioonidega, mistõttu hakati neid nimetama alfabeetideks. Kuna tegemist oli tavaliselt  tuletisväärtpaberitega ning nendega kaubeldi börsivälisel turul, olid need väga ebalikviidsed ja nende väärtust oli keeruline hinnata.

Üks selliseid väärtpabereid on näiteks CDS (Credit Default Swaps), mis on sisuliselt kindlustus võlakirjaemitentide maksejõuetuse vastu. Ehkki Eestil riiklikke võlakirju polnud, ei takistanud see investeerimispanku loomast ka Eesti CDSe ja nendega kauplemast. See tähendab, et leidus investoreid, kes olid nõus panustama sellele, et Eesti ei suuda oma võlakirju (mida meil ei olnud) lunastada. Raha loodeti teenida väärtpaberi hinna tõusult.

Toksiliste varade tagasiostmise kõrval sai TARPist siiski rahaallikas, mille kaudu valitsus sundrahastas suuremaid pankasid.

«See oli võta-või-võta-pakkumine,» kirjeldas olukorda üks kaheksast USA suurema panga juhist, keda abipalvele alla kirjutama survestati. Kaheksat suuremat (hiljem 42 veidi väiksemat) panka sunniti valitsusele müüma eelisaktsiaid (mille eest maksid pangad riigile ka korralikke dividende). Muuhulgas pandi sundpäästetud pankades piirid ka juhtide kompensatsioonipakettidele ning lihtaktsionäridele makstavate dividendide tõusule.

TARPi kasutati ka laenuandmiseks pankrotistunud autotootjatele General Motors ja Chrysler.

Ajakirjanduses ilmunud artiklite pealkirjad oli siis väga mustades toonides ning tulevikuennustajad võistlesid selles, kes suudab välja tulla süngeima stsenaariumiga. «Lõpp», «Nädalavahetus, mil Wall Street suri», «Wall Streeti epohhi lõpp. Hüvasti kõigele» – see on vaid väike valik tolleaegseid pealkirju maailma juhtivatelt majanduslehtedelt ja -ajakirjadelt. Sama sünged olid ka makromajandusennustused – kõik tõid paralleele sajanditaguse Suure Depressiooniga.

Üks realistlikemaid ning paistab, et ka enam-vähem täpne oli võlakirjafond PIMCO, kelle kaasjuhid Mohamed El-Erian ning võlakirjakuningaks kutsutav Bill Gross ennustasid, et ees ootab seitse-kaheksa aastat kestev nn uus normaalsus, mida iseloomustab väike majanduskasv.

Muidugi, finantskriisi tagajärjed olid rängad: pea kõikides riikides läks majandus suurde langusesse, töökoha kaotasid miljonid inimesed.

Kuid kaosest finantsturgudel saadi jagu vähem kui poole aastaga. Suurem osa maailma aktsiaturge saavutas oma põhja 2009. aasta 9. märtsil, millele järgnes maruline tõus. Majanduskasvu taastumine võttis aega umbes aasta, aga tööpuudusega võideldakse tänaseni.

Kaks aastat pärast kriisi hindas Rahvusvaheline Valuutafond (IMF), et finantskriis läks maksma kokku 11,9 triljonit dollarit, mis on viiendik kogu maailma majandusest. Tänaseks on summad ilmselt märkimisväärselt kasvanud, sest Dallase Föderaalreservi värske analüüsi järgi läks see ainuüksi USA-le maksma 6–14 triljonit dollarit ning seni mitte teada olevate kulude tõttu võib see arv isegi kahekordistuda. Ühe pere kohta on kaotus 50 000 – 120 000 dollarit ehk keskmise leibkonna aastase sissetuleku jagu.

Finantskriisi põhjused on tänaseni ühemõtteliselt lahti seletamata. Kõige üldsõnalisemalt on räägitud globaalsest ebastabiilsusest – arenenud riikidel eesotsas USAga oli hiiglaslik eelarvedefitsiit ning arenevatel riikidel eesotsas Hiinaga suur ülejääk.

Kui minna spetsiifilisemaks, siis on üks peamisi põhjusi intressimäärade langetamine ülimadalale pärast internetimulli lõhkemist sajandivahetusel, samuti terrorirünnak New Yorgi kaksiktornidele 2001. aasta 11. septembril, mis tõi kaasa laenubuumi nii USAs kui ka mitmel pool mujal. Seetõttu näitavadki paljud näpuga Föderaalreservi endisele juhile Alan Greenspanile. Madalad intressimäärad muutsid kinnisvaralaenud näiliselt väheriskantseks ning tekkis illusioon, et kinnisvarahinnad kerkivad igavesti. Illusioon oli ühesugune nii Eestis kui ka USAs. Ainus vahe oli selles, et meil oli hinnatõus kestnud mõni aasta, Ühendriikides mitukümmend aastat.

Sellest on küll vähe räägitud, aga tundub, et kriisile pandi alus juba 1980. aastatel. Tollane majanduse liberaliseerimine tõi endaga kaasa ka finantsturgude globaliseerimise. Samal ajal algas ka revolutsioon arvutitööstuses, tänu millele on nüüd võimalik teha imelihtsalt arvutusi väärtpaberite väärtuse hindamisel. See põhjustas uute ja keeruliste, tuletisväärtpaberitel põhinevate finantstoodete ja peamiselt neisse investeerivate riskifondide plahvatusliku kasvu. Tänapäeval ei ole pankades ja investeerimisfirmades kõige nõutavam töötajaskond mitte majandusteaduskonna lõpetanud, vaid matemaatikud ja füüsikud.

Mullid ja nende lõhkemised on olnud alati meie ühiskonna osa.

Üks esimesi finantsmulle oli Hollandi tulbimaania, mis lõhkes 17. sajandi keskel, ning viimase tagajärgedega võitleme veel tänaseni. Võib aga kindel olla, et tulevikuski näeme uusi mulle ja nende lõhkemist.

«Garanteerin, et kõik juhtub uuesti, ehkki ma küll ei tea, millal,» ütles Postimehele kevadel SEB varahalduse investeerimismeeskondade globaalne juht Peter Branner.

Väike kronoloogia

2001–2003 USA keskpank alandab baasintressi 13 korda, 6,5 protsendilt 40 aasta madalaimale tasemele 1 protsendile

8.02.2007 Suurbritannia suurpank HSCB teatab, et sai USA kinnisvaralaenude ärist 10,5 miljardit dollarit kahjumit

märts 2007 USA madalakvaliteediliste kinnisvaralaenude turg kukub kokku. Mitu firmat lähevad pankrotti, panevad ennast müüki või teatavad märkimisväärsest kahjumist

2.04.2007 USA suurim madalakvaliteediliste kinnisvaralaenude andja New Century Financial läheb pankrotti

7.06.2007 Bear Stearns teatab, et panga kaks riskifondi peatavad osakute tagasiostu

9.08.2007 Prantsusmaa suurpank BNP Paribas teatab kolme investeerimisfondi likviidsusprobleemidest. EKP süstib Euroopa pangandussüsteemi 95 miljonit eurot

14.09.2007 Suurbritannia keskmise suurusega pangal Nortern Rock on likviidsus­probleemid ning hakkas pangajooks

11.01.2008 Bank of America päästab USA suurima kinnisvaralaenuandja Countrywide

16.03.2008 JP Morgan päästab Föderaalreservi ja rahandus­ministeeriumi toetusel  investeerimispanga Bear Stearns

7.09.2008 USA valitsus võtab täieliku kontrolli alla kinnisvara­laenude pakkujad Fannie Mae ja Freddie Mac

14.09.2008 Bank of America on nõus päästma 50 miljardi dollari eest investeerimispanga Merrill Lynch

15.09.2008 Lehman Brother läheb pankrotti

17.09.2008 USA valitsus päästab kindlustuskontserni AIG, laenates ettevõttele 85 miljardit dollarit

29.09.2008 Esindajatekoda lükkas valitsuse esitatud päästeplaani (TARP) tagasi

3.10.2008 TARP võetakse vastu

8.10.2008 USA valitsus päästab teist korda AIG, süstides ettevõttesse 37,8 miljardit dollarit

12.10.2008 Wells Fargo päästab valitsuse survel USA suuruselt neljanda panga Wachovia

19.01.2009 Royal Bank of Scotland teatas 28 miljardi naela suurusest kahjumist, mis oli suurim kahjum riigi ettevõtlusajaloos. Riik suurendas oma osaluse pangas 70 protsendini

17.02.2009 President Barack Obama kuulutab välja majanduse stimuleerimise programmi

9.03.2009 Peaaegu kõik maailma börsid saavutavad kriisiaegse madalaima taseme

9.06.2009 Neli suuremat panka maksavad riigipoolse rahasüsti tagasi