Kokkupõrgetes 3. juulil kukutatud presidendi Muhammad Mursi toetajate ja relvajõudude vahel sai surma pea tuhat inimest. Nagu Egiptuse üleminekuvalitsuse juhi Adli Mansouri kõneisik Mustafa Hijazi, nii jutlustavad ka valitsuse kontrolli all olevad meediakanalid rahva ühtehoidmisest ja armee võitlusest terroristliku Muslimi Vennaskonnaga.
Iidne legend räägib sellest, kuidas fatimiidide dünastia vallutas rohkem kui tuhat aastat tagasi Egiptuse alad ning kindral Al Siqilli sai endale ülesandeks rajada sellele maale uus pealinn. Uue linna ehitamise aja pidi määrama tähtede seis. Selleks pandi juba valmis vaadatud linnamüüride asukohale nöörid kellukestega, sobiva tähtede seisu korral pidid kellukesed helisema hakkama. Ühel päeval kogunesid nööridele linnuparved ja tulevased müürid kõlisesidki Niiluse kaldail. Tähed osutasid sõjakale Marsile (araabia k Al Qahir ’vallutaja, alistaja’) ning Kairo nimi püsib tänaseni.
Kindralite otsustusroll Egiptuse aladel on vaheldava eduga kestnud aegade algusest saadik. Sõjaväe turgutatud natsionalismile paistab alternatiivi pakkuvat vaid islam, mis pärast araabia kevadet sai üle pika aja vabalt levida. Praegust patiseisu võib vaadelda kui järjekordset selle kestva võitlustandri ilmingut. Kumb autokraatia tagab piirkonnas stabiilsuse, see küsimus vaevab ka välisriike.
Paraku on see küsimuseasetus juba eos vale.
Mursi kukutamisega anti hoopis märku sellest, et egiptlastel on demokraatia tuumast selge arusaam. Nimelt et tegu pole kõigest perioodilise käimisega valimiskasti juures, vaid ühiskonda laiemalt puudutava elukorraldusega. Tuntud kolumnist Amar Ezzat kirjutas araabiakeelses päevalehes Al Masri Al Youm, et need, kes jälestavad rahvast, ei saa demokraatia ehitamisel edukad olla, isegi kui nad võidavad valimisi või kui neil on enamuse mandaat – demokraatia toimimine eeldab kogu rahva huvidega arvestamist.
Seda põhiprintsiipi Muhammad Mursi juhitud valitsus järgida ei suutnud, Muslimi Vennaskonna läbi surutud uus põhiseadus ainult süvendas vastuolusid. «Ärge tooge mulle 80 head ja sinna kõrvale 20 halba seadust, mis lasevad riigi põhja,» ütles kohalikule reporterile tabavalt 12-aastane Egiptuse poiss sotsiaalmeedias populaarsust kogunud videos.
Pealesurutud liberalism või valitud fundamentalism – armee või Muslimi Vennaskond – ei pea olema egiptlaste ainsad valikud. Paraku pole alternatiividel veel ühtset nägu ega platvormi. Juuli alguses Mursi-vastaseid proteste vedanud ja noori tänavatele koondanud rohujuuretasandi opositsiooniliikumine Tamarud, kes väidetavalt kogus Mursi tagasiastumise poolt 22 miljonit allkirja, jääb paljude egiptlaste silmis lapselike unistajate kambaks, kellest ei ole riigijuhtimisse asja.
Pärast 3. juulit rääkis El Baradei siiralt, kuidas mitte kedagi ei hakata jõuga võimu juurest tõrjuma, et seetõttu otsustas ta üleminekuvalitsuse asepresidendi ametikoha vastu võtta. Järgnenud sündmused ja sõjaväe jõhker tegutsemine sundisid teda tuulelipuna poolt vahetama. Tuttav Kairo tudeng tõdes, et El Baradei sobib juhtima utoopiat, mitte Egiptust. Kõigele lisaks ootab tagasiastunud El Baradeid septembri keskel ees kohtutee, Heluani Ülikooli juuraprofessor süüdistab teda nende inimeste usalduse reetmises, kes toetasid tema osalemist üleminekuvalitsuse töös. Kuigi maksimaalne karistus ulatuks kuni kolme aastani, on tõenäolisem hoopis rahatrahv, juhul kui ta üldse süüdi mõistetakse. Praegu on El Baradei Egiptusest lahkunud ning tema edasine poliitiline tegevus suure küsimärgi all.
Toimiva demokraatia idee ei ole kellegi omand, märkis kunagi president Ilves. Egiptusel on selleni veel pikk tee käia ja riik on teravalt kaheks lõhestunud. Süüdatakse Mursi võimult tõukamist avalikult toetanud koptikristlaste kirikuid ja visatakse sisse aknaid Muslimi Vennaskonna liikmete poodidel. Kohalik nali räägib mehest, kes ahastuses hüüab rõdult: «Vendade tapmine on patt! See tuleb kohe peatada!» Samal ajal kostab toast kärkiva naise hääl: «Kasi sisse, vanamees, ükskord saate tappa nii sina kui su vennad!»
Tihti rõhutatakse, et Muslimi Vennaskonna ja Mursi selja taga seisab pool riiki, tuues argumendiks presidendivalimised, kus Mursit toetas 52 protsenti valijaist. Tegelikult toetab vennaskonda parimal juhul kolmandik elanikkonnast. Kasvanud rahvustundest, võidurõõmust või hirmust Muslimi Vennaskonna ees annab suurem osa ühiskonnast vähemalt vaikiva heakskiidu kindral El Sisi juhitud sõjaväele. Kohalik anekdoot võtab vennaskonna positsiooni suurepäraselt kokku: Nasser, Sadat ja Mubarak püüdsid Muslimi Vennaskonnast lahti saada – ainult Mursil see õnnestus. Armee on Muslimi Vennaskonna sandistamisega enese positsiooni pikaks ajaks kindlustanud.
Märkimisväärne rahva toetus pole ainuke, mis kindral El Sisil praegu on. Värsked liitlased eeskätt laheriikide näol on samuti uut režiimi abistamas. Ühtekokku toetati Egiptust 12 miljardi dollariga, et aidata laostunud majandust tagasi jalgele.
Sellest neljandiku andnud Ühendemiraadid mõistsid kodus vangikongi kümneid kohaliku Muslimi Vennaskonna liikmeid. Samamoodi käitunud Jordaania kuningas oli esimene välisriigipea, kes revolutsioonijärgset Egiptust väisas. Egiptuse sündmused legitimeerisid Muslimi Vennaskonna ja laiemalt poliitilise islami tõrjumise ka teistes araabia riikides.
Radikaalsed islamistid Siinai poolsaare põhjaosas on pärast Mursi kukutamist taas aktiveerunud. Nii näiteks hukati Rafah’ linnas järjekordse kättemaksuaktsiooni käigus jõhkralt 25 politseinikku. Vahetult Iisraeliga piirneval alal on sõjaväe tegutsemisvõimalused olnud alati piiratud. Seetõttu peavad äärmusvõitlejate tule all, kus inimröövid ja rünnakud kontrollpunktidele toimuvad regulaarselt, hakkama saama nii kohalikud inimesed kui politsei. Iisraeli ja Egiptus on Siinai ebastabiilsuse kõrvaldamises leidnud ühishuvi ning teevad vähemalt eriteenistuste tasemel selle nimel koostööd.
Seejuures on oluline tähele panna armee retoorikat, mille järgi nii Siinai kui muude vägivallaaktide taga seisab Muslimi Vennaskond. Ametlikes meediakanalites levis kulutulena Muhammad Beltagy, ühe vennaskonna juhtfiguuri intervjuu, milles ta väitis, et Siinail toimuv lõppeb kohe, kui Mursi naaseb võimule. Välja jäeti see osa, kus ta ütles, et Mursi naasmine tooks tagasi stabiilsuse, mille puudumine olevat praegused rahutused tekitanud. Hiljutised teravad vastuolud tipnesid atentaadikatsega Egiptuse siseministrile, mille eest seni pole keegi vastutust võtnud. Muslimi Vennaskonna esindajad on kõiksugu vägivalla hukka mõistnud ning end nendest distantseerinud.
Vaatamata tupikseisule ja vastuoludele on selge, et reaalset kodusõjaohtu Egiptuses pole. Vennaskonna toetus ja sõjaväe jõuvahekorrad pole lihtsalt võrreldavad ning ühiskonna vaikiv enamus on pigem äraootav kui valmis oma verd valama. Mõni tundlik nina on kodusõjahõngu tundnud tänavail juba aastapäevi, kuid ainuke lõhn, mis Kairos Damaskust meenutab, on šaurma (kebabiroog), mida riiki põgenenud süürlased oma tuntud headuses laialdaselt valmistavad. Hinnanguliselt 70 000 pagulasest paljud on leidnud endale elatusallika just restoraniäris.
Kuhu läheb Egiptus edasi, pole veel selge. Üks versioon räägib võimalusest, et kindralid otsivad järgmise aasta algusesse määratud valimisteks endale sobivat kandidaati, kellele siis kogu oma toetus anda. Võttes arvesse egiptlaste kannatamatust riigiasjades, revolutsioonilembust ja tõsiasja, et riigi struktuursed probleemid (ülerahvastatus, eelarvedefitsiit jne) ei leia kiiret lahendust, on selge et armeel puudub igasugune huvi riiki ise ametlikult juhtida. Ebaõnnestumise puhul saaks neid ju panna ka vastutama. Võimalik, et tulevane hüpiknukk kerkib esile juba selle aasta lõpus.
Politoloog Dia’a Rashuan pidas kuu aega tagasi võimalikuks, et riigi sisejulgeoleku tagamiseks võib armee sõlmida kardinate taga kokkuleppe Muslimi Vennaskonnaga. Kuigi meile meeldib Muslimi Vennaskonna liikmeid kujutada kui radikaalseid pikkades valgetes rüüdes jutlustajaid, on eeskätt tegu lihtsalt konservatiivsete keskklassi inimeste ja äriomanikega. Pikka aega oli vendadel sõlmitud vaherahu ka Mubaraki režiimiga. Majandusvabaduste andmisega lõpetati kaua kestnud vägivald ja põrandaalune elu. Pragmaatiline kaalutlus võiks selgi korral vendadele sobida. Põranda alt välja tulla on kergem kui sinna tagasi pageda.
Praegused sündmused viitavad aga armeejuhtide soovile Muslimi Vennaskonda enne rahu sobitamist veel nõrgestada. Organisatsiooni varad on järgemööda külmutatud ning liikmeid arreteeritakse pidevalt. Sõjaväejuhid lasevad protestimarssidel toimuda ja hoiavad sellega minimaalset kaost riigis üleval, süvendades inimeste hukkamõistu vennaskonna suhtes ning õigustades seeläbi oma jõukasutamist. «See on küll populistlik ja külmavereline lähenemine, kuid praegusel hetkel paratamatult vajalik,» märkis üks mu egiptlasest tuttav, kes Mursi kukutamist toetas.
Mubaraki-järgses Egiptuses pole ükski poliitiline mängija näidanud üles valmidust võimu jagada ja «kõigi huvidega» arvestada. Vaevalt on selleks tahet ning võimalustki ka armeejuhtide väljavalituil. Seetõttu ei jää tulemata ka järjekordsed revolutsioonilised armid.