Liisa Tagel.

FOTO: MIHKEL MARIPUU/PM/SCANPIX BALTICS

Süüriast on viimastel nädalatel jälle väga palju kirjutatud. Paistab, et Venemaast on saanud maailma rahuarmastavaim riik ning Süüria astub suurel sõbral käest kinni hoides heade poiste sekka ja lubab keelustada keemiarelva. Ilmselt hakkab aga nii mõnelgi lugejal küllastus tekkima: ei ole ju enam õieti uudiski, et keegi seal hukkus või et kõik vähegi mõistlikud riigid mõistavad hukka keemiarelvade kasutamise, pealegi juhtub mujal maailmas ehk veel palju põnevamatki, mida võiks Postimehe napilt kahel välisküljel kajastada.

Meil siin on selline privileeg, et võime küllastuda uudistest või «uudistest». Miljonid süürlased elavad aga juba üle kahe aasta selles mitte-uudises – lahingud ja pommitamised, keemiarelvaoht, vinduv ja lõputu konflikt on nende argipäev. ÜRO andmetel on hukkunud üle 100 000 inimese, Süüria 22 miljonist elanikust 1,7 miljonit on sõjapõgenikena maalt lahkunud ning kuus kuni kaheksa miljonit sunnitud hülgama oma kodud ja elama sisepagulastena.

Mitmete riikide liidrid mainisid keemiarünnakutest rääkides, et see on punane joon, mille ületamise järel peab reageerima. Need häiritud elud on aga veel üks punane joon – lõpmatusse ulatuv punane joon eludest, mis kulgevad meie jaoks justkui paralleelmaailmas. Paralleelsed sirged ei lõiku, ega ju?

Kõige enam on Süüria sõjapõgenikke Liibanonis, Jordaanias, Türgis, Iraagis ja Egiptuses, ent kümned tuhanded on suundunud ka näiteks Kreekasse. Neist riikidest liiguvad põgenikud sageli edasi, ka näiteks Rootsi ja Soome, ja see on meile juba väga lähedal. Meie aga elame vaeses ja õnnetus riigis, siia ei taha ometigi keegi tulla?

Tegelikult on meil midagi sellist, mida ihaldab iga sõjapõgenik – rahu. Meieni jõuab siiski vaid kaduvväike hulk põgenikest. Ka minu eesmärk ei ole kedagi süürlaste hordidega hirmutada, vaid meenutada, et maailm on ümmargune ja väike ning meie elame siiski selle üpris privilegeeritud osas. Me ei pea kellelegi pommidega demokraatiat viima, küll aga on meil võimalus toetada humanitaarabiga.

Eestis tegeleb Istanbuli põgenikelaagris elavatele Süüria pagulastele nii rahaliste kui esemeliste annetuste kogumisega MTÜ Kultuuriselts Iqra. Loomulikult on see vaid piisk merre – pagulasi on oluliselt rohkem kui Eestis elanikke –, ent siiski on see võimalus isiklikult kellegi elu õige pisut paremaks teha. Samuti on paslik meenutada, et põgenik pole hirmus aferist, kes tuleb sinu töökohta röövima, ta otsib lihtsalt paika inimväärseks eluks.

Süüria humanitaarkriis ei saa kuidagi lõppeda enne, kui lõpeb konflikt ise ning riik taas üles ehitatakse. Ehk saabub kunagi ka aeg, kust Süüriast tuleb uudiseid harva ja need on igavad seetõttu, et elu on seal lihtsalt rahulik.