Hanno Tomberg: rahvusringhäälingu väljakutsed

Hanno Tomberg Foto: Pm

Meelelahutusliku sisu suurenemine ETVs on uue põlvkonna teleri ette toomiseks paratamatu, kirjutab ERRi juhatuse liige Hanno Tomberg.

Sügisel uuendas rahvusringhäälingu suurim telekanal ETV 1 oma programmi tuntavalt. Uue näo sai uudistesaade «Aktuaalne kaamera», programmi lisandus igaõhtune magasinitüüpi meelelahutuslik «Ringvaade» ja ka ühiskondlikel teemadel kõnelev jutusaade «Kahekõne». «Terevisioon» omandas klassikalisema hommikusaate formaadi ja edukalt alustasid nii kadunud lähedasi otsiv «Sind otsides» kui ka meelelahutussaade «Mida teie arvate?».

Muudatusi kannustas soov pakkuda Eesti televaatajale tänapäevast programmi, kus on kõrvuti nii ühiskondlik-poliitilised kui ka meelelahutussaated. Selles osas ei erine me teistest avalik-õiguslikest telekanalitest. Euroopa tuntuima avalik-õigusliku meediaorganisatsiooni BBC missioon ütleb, et BBC eesmärk on rikastada inimeste elu programmide ja teenustega, mis informeerivad, harivad ja lahutavad vaatajate meelt. Seda viimast ehk meelelahutust pole väärikas Briti meediaorganisatsioon unustanud ja põhimõtet «to inform, educate and entertain» peetakse klassikalise avalik-õigusliku televisiooni definitsiooniks juba rohkem kui viis aastakümmet.

Meelelahutus saab eksisteerida kõrvuti tõsiste uudistesaadete, teravate debattide ja õpetliku haridusprogrammiga. Need kõik on tänapäevase avalik-õigusliku teleprogrammi lahutamatud osad. Näidetena võib tuua BBC «Tantsud tähtedega», Soome YLE sellesügisese tõsielusarja «Küla ilma naisteta» ja ETV toodetud formaadid «Laululahing», «Sind otsides» ning otsapidi ka «Tööotsija».

Avalik-õiguslikes programmides eetris olevad meelelahutussarjad liidavad peresid, tõstavad ausse ühiseid väärtusi ja aitavad koos rõõmu tunda. Lahutamatu koht avalik-õiguslikes programmides on ka kodumaisel huumoril, mille parimateks näideteks on ETVs eelolevalgi aastavahetusel eetris olev «Tujurikkuja» ja «Erisaade», varasematest aastatest «Kreisiraadio» igihaljad naljad. Kodumaiste huumorisaadete edendamine on kirjas ka rahvusringhäälingu arengukavas.

Mitme arvamusliidri ja kriitiku meelest murendab meelelahutussaadete tootmine aga rahvusringhäälingu identiteeti (vt Margot Visnap, Sirp 18.12). Kriitikute meelest tuleks praegust avalik-õiguslikku teleprogrammi hinnata ainult tõsise ja kahjuks vaid ühiskonna haritumat osa köitva ühiskondlik-poliitilise programmi ning rahvuskultuuri edendava programmi alusel.

ETV ei ole ka neid ülesandeid unustanud. Täismahus kandsime üle üldlaulu- ja tantsupeo kontserdid, salvestasime Birgitta festivali kontserdi ja kanname uuel aastal Estonia kontserdisaalist üle nii uusaastakontserdi kui rahvusooperist «Armastus kolme apelsini vastu» esietenduse. Ainsa meediakanalina salvestab rahvusringhääling igal aastal kuni kümme teatrilavastust, millest enamikku on Eesti televaatajad nüüdseks ka näinud.

Märkimisväärseim neist oli sellel sügisel kindlasti «Wargamäe Wabariigi» etendus. Vaatamata eelarvepiirangutele jätkame ka uuel aastal Eesti dokumentaalfilmide kaastootmist ja toome lähema kuu aja jooksul eetrisse kaks värsket Eesti mängufilmi – «Taarka» ja «Detsembrikuumuse». 

Kas seda on vähe? Kindlasti võiks rohkem, samas pole ühelgi Põhjamaade avalik-õiguslikul põhikanalil võimalust tuua nädalas parimal vaatamisajal või selle lähedal eetrisse kahte kultuurisaadet, nagu ETV-l on «OP!» ja «MI». Vaatamata meil kuulda olnud kriitikale imestavad ka soomlased, et oleme julgenud igal õhtul pärast «Aktuaalset kaamerat» eetrisse anda ühe luuletuse. Kõike seda plaanime uuel aastal jätkata.

Reaalsus on see, et viimasel paaril aastal on kõigis avalik-õiguslikes teleprogrammides märgata elamusliku programmi osatähtsuse kasvu. See on paratamatu, sest uue põlvkonna teleri ette toomiseks on vaja olulisi ühiskondlikke ja sotsiaalseid teemasid visuaalsemalt ja mängulisemas vormis esitada.

Kanadas läks hiljuti edukalt noorte poliitiline väitlussari, sarnaseid avaliku esinemise formaate on ka BBC-l ja teistel Euroopa avalik-õiguslikel kanalitel. Meil peetakse seda meelelahutuseks, nagu ka väga sotsiaalse sisuga saate «Sind otsides» formaadi puhul on juhtunud.

Vaieldamatult mõjutavad kõiki neid arenguid kommertskanalid, kes on atraktiivsemad formaadid leidnud ja neist kohalikud versioonid teinud. «Eesti otsib superstaari» finaalsaadet vaatas eelmisel pühapäeval keskmiselt 292 000 vaatajat, ETVs üle-eelmisel aastal eetris olnud «Kaks takti ette» ei suutnud koguda palju rohkem kui 100 000 – 130 000 vaatajat.

Kuidas saab rahvusringhääling täita oma ülesannet avaliku mõtteruumi hoidja ja arendajana, kui meie vaatajaid jääb järjest vähemaks? Tõsi, seda kompenseerib veidi digitaaltelevisioonile üleminekuga kaasnev uute sõsarkanalite loomine (ETV 2), kuid ka kahe kanaliga kokku on ETVga nädalas kontaktis vähem vaatajaid kui neli-viis aastat tagasi.

Rahvusringhäälingul pole õigustust jääda neid arenguid kõrvalt vaatama. TNS Emori teleauditooriumi uuringud näitavad, et alates 2003. aastast on kõige enam vähenenud alla 25-aastaste traditsioonilise (vana) meedia tarbimine. Kui 2003. aastal vaatas televiisorit vähemalt korra päevas 71 protsenti alla 25-aastastest, siis tänavu tuleb see 59 protsenti. See tähendab, et lähema kümne aasta jooksul ei tea rohkem kui pooled Eesti noortest, mis asi on televisioon.

Kuidas kaasata neid noori avalikku diskussiooni, kuidas tutvustada Eesti kultuuri praeguseid olulisemaid tegijaid, kuidas selgitada neile rahvuslikke väärtusi, see on lähiajal rahvusringhäälingu suur väljakutse. See on lõppude lõpuks traditsioonilise telekanali ellujäämise või väljasuremise küsimus.

Rahvusringhääling on pööranud palju tähelepanu oma saadete järelvaadatavaks tegemisele internetis. Avalikkuselt riigieelarve kaudu saadud raha on paigutatud uudiste- ja spordiportaali arengusse. Portaalide kasutajate arv kasvab kiiremini, kui väheneb teleprogrammide vaatajaskond, mis annab lootust, et saame osa kaotatud noortest tagasi uue meedia abil. Ka teised avalik-õiguslikud meediaorganisatsioonid on valinud samasuguse tee, kulutades mitu korda rohkem raha, et toota veebikanalitele originaalset sisu. 

Samas ei tohi unustada ka traditsioonilist televisiooni. Hea teleprogramm koosneb erinevatest osadest, millest rahvusringhäälingule on ja jäävad tähtsaimaks uudised ja ühiskondlik-poliitilised saated. Auditooriumivoo (audience flow) telekanalile toob uudistesaateid siduv programm, mis eeldab vaataja köitmist juba enne ja teistsuguste vahenditega kui kümme või kakskümmend aastat tagasi.

Paljuräägitud «Ringvaade» on kindlustanud ETV põhikanalile positiivse auditooriumivoo juba enne õhtuste uudiste algust. «Ringvaade» on olnud samas ajavööndis kaks-kolm korda edukam kui varem seal paiknenud ETV saated. Samas ei tohi unustada, et ootused saatele on suured ja see peab rahuldama võrdlemisi suure osa Eesti elanike avalikke huvisid.

Rahvusringhäälingu olulisim väärtus on sisukas programm. Saated peavad vahendama ja tõlgendama tegelikkust, kuid pakkuma ka elamusi ja meelelahutust. Need kaks, tõsine ja kergem pool saavad eksisteerida avalik-õiguslikus teleprogrammis kõrvuti, niikaua kui me teame, et teenime avalikkust.