Mart Kadastik

FOTO: A.Peegel

Olen ligi poole oma elust olnud seotud Postimehega, töötanud kõigi iseseisvusaja peatoimetajate käe all. Käekirju on erinevaid. Ent alati on olnud ka Mart Kadastik (58). Pole tähtsust, kas juhatuses või nõukogus või väljaandjana.


Tunne, et «kusagil on veel Kadastik», on Postimehe ajakirjanikule niisiis tuttav. Üsna kindlasti on sel tundel pistmist Postimehe (vaimse) selgrooga. Kui augusti keskel sai avalikuks, et Norra börsiettevõte Schibs­ted müüb meediaäri Baltimaades ja tõenäoliseks ostjaks on siinse meediagrupi Eesti Meedia tegevjuhtkond, hakkas, nagu suurtehingute puhul ikka, levima igasugu mõttekäike. Suur osa neist olid sulaselged udujutud, sest eirasid olulist aspekti: ajakirjandusäri pole päris tavaline äri ja need, kes sellega tegelevad, pole päris tavalised ärimehed.

«Usu, Neeme, midagi paremat lihtsalt ei saa praegu juhtuda,» rääkis mulle silmade särades üks aastaid Kadastikule lähedal seisnud kolleeg meie meediamajast vahetult pärast Eesti Meedia müügiläbirääkimiste avalikuks tulekut. Päev hiljem kordas sama mõtet sama rõõmsas toonis teine, samuti kauane kaasvõitleja.

On näiteid, kus ajakirjandus­ärisse astub juhuslikke tegijaid, kuid enamasti nad (peamiselt valede ootuste tõttu) pettuvad peagi kibedalt. Seevastu 1990. aastate alguse Heldur Tõnissoni, sama kümnendi lõpus norralaste Schibstedi või nüüd Margus Linnamäe tulek – neis valikuis, igaühes omas ajas, ei ole midagi juhuslikku. Ja kõigi nende tulemiste juures on olnud Kadastik.

Kadastiku puhul on möödapääsmatu märksõna «ajakirjanik». Just seda ta on. Mitte ainult kultuuritaju, empaatia, analüüsivõime ja kirjutamisoskuse pärast.

Maailmakirjanik Sergei Dovlatov kirjutas satiiri võtmes kompromissidest, mida tegid ajakirjanikud siinpool raudset eesriiet. Kuid kompromissikunst on alati ajakirjanduse pärisosa. Kadastik on pidanud meediaäris valikuid tehes teatud lõivu maksma, ent ikka selleks, et Postimehel säiliks oma positsioon ja tugevus, mina ja nägu.

Kaalukaim Kadastiku strateegilisest otsustest on Postimehe kolimine Tallinna 1990. aastate lõpus. See oli otsustav Postimehe üleriigilist mõjukust arvestades, kuid Kadastik ise tartlase ja Tartu patrioodina pidi lahendama iseeneses keeruka ja valusa dilemma. Isaac Asimovi positronrobotid põleksid sel momendil läbi, ent inimene...

Seda, kui palju kulutas end Kadastik toonasest vastasseisust läbi murdes, teab vaid ta ise. Kuid ta oli veendunud, et Postimehe huvides tuleb seda teha, nii nagu ta praegu ütleb, et Eestis tugev olemiseks peab Eesti Meedia edaspidi olema veel aktiivsem teistes Balti riikides. Tallinnas Postimees võitis.

Hingelt ajakirjanikuna on Kadastik olnud ka rollikonfliktis. Kujutlege korvpallitreenerit platsi ääres – no kuidas, jumala pärast, on võimalik sellisest kohast mööda visata! Möödaviskajal võib riietusruumis olla leebelt öeldes ebamugav.

Kui Kadastik iseennast 2004. aastal peatoimetaja kohusetäitjana platsile vahetas, oli see tema valik toonases olukorras; nagu seegi, et ta mõne aja pärast jälle ametist lahkus – ikka sinna, kus ta on toimetusest kaugel, ent samas tajutavalt kohal. Samas, lehel läks ju hästi.

Mõne kolleegi arvates oli see toimetuses loomingulises plaanis nullindate kuldaeg ja mis olnuks loogilisem, kui lühend «kt» kustutada... Kadastik otsustas teisiti.

Lehelugusid pole Kadastik viimasel ajal suurt kirjutanud, romaani see-eest küll ja järgki tulemas. Kui ta kirjutaks kunagi raamatu «Minu Postimees», oleks see kindlasti haarav, lihvitud stiili ja keelega, tabavate metafooride ja loogilise argumentatsiooniga.

Kuid niisama kindlasti leiduks kaasteelisi, kes kirjeldaksid juhtunut hoopis teistmoodi, ja vigu, jah, küllap neidki. Ükski ajakirjanik pole ilmeksimatu. Ühes essees tsiteerib Kadastik Jaan Tõnissoni ajakirjandustõde: «Ajakirjanik peab asjast alati rohkem teadma, kui ajalehte kirja paneb.» See sobib ka käesoleva loo lõpetuseks.