Marti Aavik: kirveke seinal

Marti Aavik Foto: Peeter Langovits

Oleme elanud rohkem kui poolteist aastat koos mõistega «eelarvekärbe».

Ajalehepealkirjadesse ilmus mitmesuguseid müütilisi kärpe-tööriistu ning üks ja teine ekspert seletas, et selle või teise järgmise sammuga Eesti küll hakkama ei saa. Ja isegi kui saab, siis mingist kaugemate eesmärkide saavutamisest küll unistada ei maksa.

Tegelikkus on osutunud meie kõigi rõõmuks märkimisväärselt teistsuguseks.

Sisuliselt ju arvati, et vajalik eelarve kohandamine on nii suur, et Eesti poliitikud ei suuda selleks vajalikke kokkuleppeid sõlmida. Kõik võimalikud kombinatsioonid kombati aasta jooksul läbi. Tulemus on lõppkokkuvõttes õnnestunud.

Arvati, et kärped toovad kindlasti kaasa nii massilisi protestimeeleavaldusi, mille survele poliitikud vastu ei pea. Mõni mees ju lausa lootis seda. Aga massilisi proteste ei tulnud. Küllap siis on kärbete ja maksutõusude kompott osutunud selliseks, et inimesi pole aetud meeleheitele.

Võib-olla on kardetust rahulikumalt kulgenud kärpimiste jmt taga tõepoolest olnud sügavama arusaama levik, et sisukaid alternatiive polnud. Ent tasub ka meenutada, et eelarvekulude tegelike tuludega ligilähedaselt ühe joone peale ajamine on käinud etapi kaupa. Kogu sahmakat pole korraga välja jagatud. Kui keegi küsib, miks meil on nii läinud, tundub arukam otsida vastuseid protsessi kulust ja kommunikatsioonist kui mingist Eesti inimestele eriliselt omasest kannatlikkusest.

Aasta otsa oleme näinud püüdu mängida eelarveküsimustega tegelemist ja majanduse elavdamist avalikkusele välja kui mingeid alternatiivseid poliitikaid. Sisuliselt need seda ju pole, kui jätta äärmuslikult karikatuursed kujuteldavad käitumisvariandid kõrvale.

Selge on see, et teha tuleb ja ongi tehtud mõlemat, aga Eesti-sugusel pisiriigil pole kahjuks sisukat võimalust valida, mis järjekorras need sammud käivad. Piltlikult öeldes tuleb keris enne kuumaks kütta ja alles siis leili visata.

Kui Ühendkuningriigi valitsus Londonis otsustab laenata, siis talle antakse laenu. Väikeriigil ei pruugi kõik nii libedalt minna. Tahate elavdada? Võib-olla koguni meetmeid rakendada? Mida ütleb teie kohta peeglike seina peal?

See on PR-kampaaniaid piirav tegelikkuse raamiserv.

On hea, kui Eestis on suudetud endale aru anda, kes me oleme, kus me asume ja mis tegelikult on meie võimuses. Kindlasti vähem kui me unistame, aga õnneks ka rohkem kui karta võisime.

Praegu saame eelarve faktidele tuginedes loetleda, millised on Eesti riigi valikud. Aasta tagasi säärast selgust polnud.

Eesti poliitikud suudavad teha koostööd küll, kui häda käes. Üpris hästi seejuures, kui iluvead ära unustada.