Kristiina Ojuland: kümme aastat hiljem

Kristiina Ojuland. Foto: Mihkel Maripuu

Kristiina Ojuland meenutab Postimehe arvamusportaalis kümne aasta tagust aega, mil Eesti toimus rahvahääletus Euroopa Liiduga liitumise küsimuses.

«Liitriiki ei tule!» Just nii väitsin Eesti välisministrina kümme aastat tagasi enne referendumit, kus Eesti rahvas vastas küsimusele «Kas Teie olete Euroopa Liiduga ühinemise ja Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamise seaduse vastuvõtmise poolt?» Pealtnäha lihtsale küsimusele järgnesid referendumi hääletussedelil kaks lahtrit kahe vastusevariandiga «jah», «ei». Rahvahääletusel osales 554 751 inimest, kellest 66,92 protsenti märkis hääletussedelile «jah», millega lisaks otsusele Eesti liitumisele Euroopa Liiduga võeti vastu Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamise seadus. Sellega kohandati Eesti riigi kõige tähtsaim seadus vastavaks Eesti liikmelisusega Euroopa Liidus.

Kolm kuud enne otsustamist toetas liiduga ühinemist vaid ligi pool valijaskonnast ning valitses kartus, et jah-sõna ei pruugi tulla. Euroopa Liidu vastane kampaania oli osavalt organiseeritud ning seda toetati ka väljastpoolt Eestit, sisepoliitiliselt oli liitumise vastu Keskerakond. Niisiis oli tulemus meeldivaks üllatuseks. Toonase Eesti välisministrina vastutasin referendumi õnnestumise eest. Rahvaküsitlusele eelnenud suve veetsime kolleegide ja vabatahtlike toetajatega selgituskampaaniat tehes. Ei-kampaania oli osavalt üles ehitatud hirmudele ja kõhklustele, kolm levinumat kartust olid iseseisvuse käestlaskmine, hindade tõus ja võõra tööjõu sissevool. Suurima kasuna nähti aga suuremat majanduslikku kindlust Euroopa Liidu siseturule pääsemise näol ning viisavaba liikumise võimalust Euroopa Liidu piires.

Iseseisvus ja rahvuslik uhkusetunne on kaasaegses maailmas sama puu erinevad oksad. Nii tundub pigem, et ilus ja euroopalikult avatud rahvuslik uhkusetunne on justkui uue hingamise saanud. Eesti rahvuslikud uhkused, nii vana klassika kui uued alternatiivsed, on Euroopas hästi tuntud. Meie iseseisvuse tervisele on Euroopa Liit küll hästi mõjunud, kuid maailma ees seisvad probleemid ei ole samad, mis kümme aastat tagasi – lahendust võlakriisist välja tulemiseks pole ühelgi liikmesriigil ega liidul tervikunagi.

Föderalistid ja populistid on tõtanud probleeme lahendama ideega, mille järgi föderatsioon võiks olla võluvits, mis lahendaks kõikvõimalikud majanduslikud probleemid Euroopa Liidus. Minu jaoks jääb taoline lahendusviis segaseks, sest tundub ebareaalne, et otsevalitud Euroopa Komisjoni president või kahekojaline Euroopa Parlament tooks inimestele leiva lauale. Pean pigem Euroopa Liidu föderatsioonist unistamist lihtsalt asendustegevuseks ja võimaluseks tegelike probleemide arutamisest kõrvale hoida.

Samas ma ei välista uue aluslepingu vajadust. Käesoleva aasta alguses Suurbritannia peaministri Cameroni poolt väljakäidud ideed Euroopa Liidu tõhusamast koostoimimisest väärivad igati edasist arutelu. Me ei saa ignoreerida Euroopas ajalooliselt väljakujunenud keskkonda, kus igal riigil on oma rahvuslikud huvid. Ma ei näe võimalust, et Euroopa Liit areneks USA sarnaseks liitriigiks koos ühise valuuta, kaitseväe, haridussüsteemi, keskvalitsuse või rääkimata ühisest riigikeelest. Selleks on Euroopa Liidu riikide vahel liiga suured lõhed ja huvide erinevused. Majanduskriisiga on kaasnenud fragmenteerumine ja solidaarsuse vähenemine liikmesriikide vahel.  Erinevused Põhja ja Lõuna, vaeste ja rikaste, suurte ja väikeste vahel on pigem kasvanud. Natsionalismi levik ei üllata enam kedagi. Seega, olukord Euroopas on muutunud, vaadakem kasvõi Ungarit. Et Euroopa Liit püsiks ka kümne aasta pärast, tuleb arvestada liikmesriikide huvidega. Jõuga ei ole võimalik ühtegi liitu jätkusuutlikult koos hoida.

Täna on Euroopa Liidus 26 miljonit töötut. Noorte tööpuuduse määr on enneolematult kõrge. Leian, et  Euroopa Liit peab tegelema reaalmajanduse arendamisega. Toetustele ja võlgadele ehitatud süsteem pole jätkusuutlik ning tirib liikmesriikide konkurentsivõime aina madalamale. Komisjoni nõudmisel on siiski liikmesriikides hakatud struktuurireforme läbi viima. Iirimaa, Kreeka, Portugal ja Küpros on sügavaimast august väljas. Kuid majanduskriis pole kaugeltki möödas.  ELi sisene ettevõtluskeskkond tuleb muuta  investeeringutele võimalikult atraktiivseks – nii on võimalik tagada liikmesriikide majanduslik areng. Euroopas tuleb tõsiselt mõtlema hakata sellele, kuidas alandada energia hinda. Kuni USAs on see pea kaks korda madalam, siis ei saa loota, et Euroopa tööstus suudab konkurentsivõimelisena püsida. Olukorra parandamiseks ei ole tarvis vastu võtta mahukaid direktiive, sest iga liikmesriigi valitsus saab ise oma seadusandluse ja maksupoliitika ettevõtjasõbralikuks muuta. Sellest tulenevalt tekiks liikmesriikide vahel konkurents, mis baseerub maksupoliitikal, mis omakorda annab võimaluse tekkida uutel väike ja keskmise suurusega ettevõtetel, mis aitaksid terviklikuna Euroopa Liidul majanduskriisist välja tulla.

Järgmisel kümnel aastal seisavad meie ees ehk juba vältimatuks kujunenud kõrgete maksude alandamise temaatika, aga kindlasti ka majanduspiirangute ja liigse bürokraatia vähendamine. Euroopa Liidu julgeoleku- ja kaitsepoliitikale aspektist on meil uskumatult suur, paraku kasutamata potentsiaal, Euroopa kaitsetööstuse väljaarendamiseks. See pakuks võimalusi nii teadusarenduseks, kõrge kvalifikatsiooniga töökohtadeks kui ka annaks alust koordineerida ja tugevdada meie kaitsevõimet. See on ka Euroopa Liidu võimalus astuda välja USA varjust.

Referendumile eelnenud perioodil oli Euroopa Liidu jaoks suureks väljakutseks just laienemine, Euroopa taasühendamine. Tänapäeval on selleks majanduslik, aga ka moraalne probleem, mis põhineb Lääne ja Ida-Euroopa erinevusel. Elatustaseme erinevus tekitab inimestes tuska. Sama töö eest madalam palk paneb paljusid idaeurooplasi asju pakkima, et kodumaalt lahkuda ning tagada Läänes endale parem elujärg. Samas on noorte ja «ajude» äravool kogu ELi jaoks probleemiks,  minnakse  nii USAsse, Austraaliasse kui Uus- Meremaale uusi võimalusi otsima. Sel suvel algasid vabakaubanduslepingu läbirääkimised ELi ja USA vahel, samas suunas liigutakse edasi Jaapaniga. Nende kolme suure turu ühendamisel konkureerimaks BRICiga on oluline just majanduspoliitiline tähendus, et mitte nimetada seda protsessi ELi päästerõngaks.

Uuel kümnendil jälitab Euroopat  rahvastiku vananemise probleem. Praegu on keskmise eurooplase vanus 40 aastat. Põhja-Aafrikas on see näitaja 16 aastat. 2012. aastal avaldatud Euroopa Komisjoni aruandes prognoositakse, et aastaks 2060 on Euroopa Liidu 517 miljonist elanikust peaaegu kolmandik 65-aastased ja vanemad. Kuidas tagada nende inimeste ülalpidamine ja samas tööhõive? See küsimus ei saa olla enam liikmesriigi pädevuses. Selle probleemi lahendamiseks tuleb leida ühtne parim süsteem, mis tagab eakamatele pensioni, aga kindlustab ka toimiva hooldussüsteemi. Tänane vanadekodude süsteem ja nende olukord on liidusiseselt väga erinev. Eestis on asi rahulolevast olukorrast kaugel - pelgalt hooldustasu tõstmine ei taga jätkusuutlikku süsteemi kujunemist. Meil peaks olema juba vähemalt 40-aastastele inimestele valikuvõimalus investeerida oma vanaduspõlve veetmisele inimlikes ja kaasaegsetes tingimustes.

Ülaltoodu pole sugugi kõikehõlmav loetelu Euroopa Liidu ees lahendamist vajavatest probleemidest. E-Euroopast kuuleme üha rohkem: ühine digiturg, e-allkirja, e-tervise, e-valitsemise jmt. See vähendaks oluliselt bürokraatiat ja valitsemiskulusid, aitaks võidelda küberkuritegevusega. Nende eesmärkide elluviimiseks peavad kõik Euroopa Liitu kuuluvad liikmesriigid ühiselt pingutama, niisamuti ka Eesti. Lennart Meri on öelnud, tegelikult mängivad väikeriigid Euroopa Unioonis samasugust rolli nagu hea õli auto mootoris. Minu arvates on Eestil just e-Euroopa arenemisel väga suured võimalused olla liidri rollis.