Juhtkiri: riigi rahavankri kurve ei tasu ohtlikumaks vaielda

Kuidas riigieelarve (kasvu osa) järgmisel aastal jaguneb? Kas me arutleme avalikult nende asjade üle, mis on tõepoolest määravad ning vaidlemist väärt? Vägisi jääb mulje, et nii koalitsiooni kui opositsiooni PR-nõustajad suunavad arutelu ahvatlevatele, ent suures plaanis väheolulistele või niigi selgetele radadele. Paraku tundub, et ajakirjanikud on ka pakutud konksu alla neelanud.

Vähegi arvutades on päevselge, et tulumaksuvaba miinimumi pole võimalik tõsta nii palju, et sel oleks Eesti perede hakkamasaamisele tuntav mõju. Kui nende palgad, kes saavad oma töö eest tasu riigieelarvest, tõusevad samas tempos riigi tulude kasvuga, pole suures plaanis vaidlemisruumi ei vasakult ega paremalt poolelt.

Kuna valitsus on nii pea- kui rahandusministri suu läbi kinnitanud, et palgakasv on selektiivne ja eelkõige saavad juurde need, kes siiani on väikest palka saanud, võiks see kõlada hästi nii kultuuritöötajatele kui ettevõtjatele. Viimased kardavad koos kõigi ausate maksumaksjatega, et üleüldine ühtlane palgatõus röövib neilt raamatupidajad ja ärijuhid, on sisuliselt põhjendamatu ning vähendab Eesti konkurentsivõimet. Reformierakond ja IRL on aga lubanud, et valitsussektor ei taha olla vabaturul palgavedur. Kellega siis neis asjus üldse vaieldakse?

Väidame siinkohal, et avalik arutelu riigieelarve valikute üle on sel aastal kiiva kiskunud. Veelgi enam: siiani see peaaegu puudub. Pole ju mõtet vaielda selle üle, mis on ilmselgelt võimalik ning kõigi soovidele vastav ja ka teostub, või siis püüda seletada, et hädasti oleks vaja teha midagi, mida küll kõik tahaksid, ent mis paraku kuulub vähemalt antud hetkel ulme valda.

Küsimus on, mis on järgmise aasta eelarve tõelised suured poliitilised valikud. Mis saab Eestis suuremaks, mis kaotab tähtsust? Paraku pole meil praeguseni selgelt sõnastatud vastust valitsuselt ega alternatiivset pakkumist opositsioonilt. Eile oskas peaminister pärast valitsuse kabinetiistungit öelda avaliku sektori maksimaalse keskmise palgafondi kasvu ning hoiatada, et kulurallisid ei tasu valitsusasutustel plaanida.

Tõsi, suur osa eelarvekasvust on juba varasemate otsustega ette ära «kulutatud», ent nii valitsusel kui riigikogul on valikuid. Selle valikuruumi üle tulekski avalikku arutelu pidada ning mitte hägustada seda liialt üldiste või liialt spetsiifiliste küsimustega. Mis siis võiks olla veel rohkem poliitika objekt kui ühise panuse kulutamine?

Eesti peamistel kaubanduspartneritel läheb ... halvasti ja meile endilegi on langus kohale jõudnud. Seda enam on vaja ausust enda vastu ja julgust öelda välja usutav plaan, mille järgi kurssi seada. Uduses maailmas pole Eestile udutamisest mingit kasu.