Jüri Maloverjan: Vene valimiste mõistatused ja «Navalnõi tunnistajad»

Jüri Vendik Foto: Erakogu

Aleksei Navalnõist võiks teoreetiliselt saada isegi Venemaa president, aga ülemvõimul sildiga «Putin» on piisavalt kaikaid, mida talle kodaraisse loopida, arutleb Moskva kolumnist Jüri Maloverjan.

Moskva linnapea valimiste järel räägivad Vene opositsionäärid nagu ühest suust, et Aleksei Navalnõi särtsaka ja suhteliselt eduka etteaste tähtsaim tulemus on see, et Navalnõi kasvas tõeliselt suureks ja tõsiseltvõetavaks poliitikuks. Seda küll – vähemalt Kirovi oblastikohtu otsuseni.

Samas aga näitasid nii kampaania kui hääletamise käik ilmekalt, miks pole Vene liberaalne opositsioon ise suutnud olla suur ja tõsiseltvõetav. Põhjuseks on nii opositsionääride suutmatus ühineda isegi taktikaliste eesmärkide saavutamiseks kui ka valijaskonna üldine ükskõiksus.

«Ma olen vaimustuses. Minu silme all sünnib ei millestki miski uus. Ning Putin ei saa selle uuega hakkama. Teisalt… on tunne, et peagi tuleb selle monstrumiga paratamatult võidelda» – nii kirjutas pärast esmaspäevast valimistejärgset Navalnõi miitingut tuntud Vene blogija ja sotsioloog Aleksei Roštšin.

«Juht on võtnud kursi oma­nimelise totalitaarse sekti loomisele,» kirjutas pärast valimisi publitsist ja politoloog Stanislav Belkovski, rääkides talle omase hiilgava huumoriga koguni «Navalnõi tunnistajate» usulahu tekkest.

Umbes samalaadsed süüdistused Navalnõi aadressil kõlasid ka kogu valimiskampaania vältel, kusjuures mitte vaid võimude ja nende toetajate poolt, aga ka paljude opositsionääridest liberaal-intelligentide suust. Navalnõi olevat ksenofoob, fašist, füürer – see uus isikukultus olevat ohtlik ning selle poolt hääletamine tõelise vabadusearmastaja jaoks täiesti välistatud.

See viisakalt öeldes puritaanlus on Vene liberaalset opositsiooni ka varem halvanud – no ei saa inimesed kohe mitte kokku leppida, kes neist on puhtaim vabaduse ja inimõiguste kaitsja. Nüüd aga, kui opositsioon sai üle pika aja võimaluse suhteliselt ausatel valimistel näidata, milleks ta võimeline on, mõjus see haiglane suutmatus end ühte rakkesse panna või vähemalt mõneks ajaks vait jääda eriti eemaletõukavalt.

Mis puutub süüdistuste sisusse, siis mingi tõeiva neis ehk ongi: Navalnõi on tõepoolest üht-teist ütelnud immigrantide või näiteks grusiinide kohta, kui Venemaa nendega parasjagu sõdis, ja paljud tema noorukitest pooldajad on tõepoolest oma ebajumalast veidike liiga vaimustatud. Ja ta ise ütles valimistejärgsel miitingul – seda panid paljud eriti tähele –, et just tema isiklikult teab, mida tegema peab, tulgu kõik just tema, juhi järel.

Aga Moskva linnapea valimistel ei olnud ju ometigi juttu sellest, et kohe valitakse «meie Ljoša» presidendiks ja ta hakkab uut isikukultust rahvale peale suruma. Jutt oli vaid sümboolse tähendusega valimistest – opositsioon pidi iseendale ja rahvale näitama, et ausate valimiste korral on ka temal šansse.

Navalnõi sai muidugi sellega hakkama ka ilma virisejate abita.

Mis puutub Navalnõi (ja teiste Vene uute «natsionalistide») ksenofoobiasse, siis ta näib lihtsalt üritavat olla normaalne mõõdukas rahvuslane, nagu seda olid pea kõik postsovetlikud valitsused igal pool Ida-Euroopas, ka Eestis. Navalnõi on ehk leebemgi.

Navalnõi pooldajad, aga ka paljud oponendid, on nüüd täiesti kindlad, et kunagi saab temast ka Venemaa president. Võib-olla saabki, ja sel juhul on põhiküsimus, mida ta kavatseb ette võtta riigi poliitilise süsteemiga. Ta pole sellest ammu rääkinud, aga kui ta ammune väide, et ta pooldab parlamentaarset vabariiki, jääb ikka jõusse, siis on jutud uuest «füürerist» üsna põhjendamatud. Enneaegsed igatahes.

Esialgu ei pääsenud ta võimule isegi Moskvas, ega saanudki pääseda. Osalt muidugi sellepärast, et valimised, naga väidab ka Navalnõi ise, olid puhtad ja ausad vaid võrreldes kõigi eelmistega. Samas osutus järjekordselt väga tähtsaks teguriks rahva loidus.

Isegi valimistel, kus esimest korda üle pika aja tekkis mingigi intriig, suvatses hääletamas ära käia vaid kolmandik Moskva valijatest. «Minu hääl ei muuda midagi,» on Moskva rahva vaikiva enamuse moto.

Vastuseta jääb veel mõneks ajaks nende valimiste põhiküsimus. See ei olnud muidugi küsimus, kes ometi lõpuks linnapeaks saab. Põhiküsimuseks on ja jääb, mis saab edasi nii Navalnõist, kogu Vene opositsioonist kui ka kogu Venemaa poliitilisest elust.

Paljud opositsionäärid hõiskavad, et nüüd on Aleksei Anatoljevitš vaat et ametlikult muutunud n-ö föderaalse mõõduga poliitikuks, kellega peab võim tahes-tahtmata arvestama. Kuid – kurb, aga tõsi – kõik sõltub endiselt neist samadest ametivõimudest.

Kogu Navalnõi ere valimiskampaania ja tingimusi arvestades fantastiline tulemus – üle 27 protsendi häältest – said võimalikeks tänu täiesti arusaamatule vaibaalusele mängule.

Nagu ka, muide, opositsionäärist Jevgeni Roizmani võit suurlinna Jekaterinburgi linnapea valimistel, mis jäi teatud määral Navalnõi seikluste varju. Roizman on Jekaterinburgis aastaid olnud niivõrd populaarne kuju, et ta võit vähegi ausatel valimistel oli sama hästi kui garanteeritud. Tarvis oli vaid just suhteliselt ausaid valimisi – ning need otsustaski ülemvõim mingitel kummalistel kaalutlustel äkki korraldada, nii Moskvas ja Jekaterinburgis kui ka mõnes teises kohas.

Aga nüüd peaks meelde tuletama, et Navalnõi ees on teine kohtuinstants Kirovis, kus ta juulis mõisteti olematu varguse eest viieks aastaks vangi. Ning veel neli samalaadselt absurdset kriminaalasja.

Ja kui Vene ülemvõim sildiga «Putin» nüüd äkki otsustab, et aitab küll sellest «Navalnõi ja uus Vene demokraatia» etendusest, siis vaevalt opositsioonijuhi kujuteldav «uus föderaalne staatus» talle takistuseks saab olla.

Autor on BBC Vene talituse korrespondent.