Mikk Salu

FOTO: Toomas Huik / Postimees

Üleeile esitles regionaalminister kohalike omavalitsusüksuste võimekuse indeksit. Uut oli seal vähe, eesotsas on ikka linnad ja linnaümbruse vallad, tagapool väiksemad, enamasti ka kaugemates kohtades asuvad vallakesed. Kuigi üldpilt pole muutunud, toodi positiivse asjaoluna siiski esile, et tugevate ja nõrkade vahe on kriipsukese võrra vähenenud.

On aga veel üks silmatorkav nüanss, nimelt Valgamaa. See on ka varem kuulunud Eesti nõrgimate piirkondade sekka, aga seekord on peaaegu kogu Valgamaa n-ö punases. On küll paar erandit, nagu Otepää (mis on aga Tartu tagamaa ja millel vähe sidet Valgamaaga) või Tõrva, aga see vaatab pigem Viljandi ja Mulgimaa kui Valga poole.

Eilses Postimehes ilmus intervjuu geograaf Rein Ahasega. Tema on koos kolleegidega uurinud mobiiliandmete põhjal inimeste liikumist Eestis. Ühe olulise asjana tõi Ahas esile, et Eestis on väga maakonnakeskne struktuur. Mobiilipõhised liikumisuuringud näitavad selget sidet maakonnakeskuse ja ülejäänud maakonna vahel, keskus on oma maakonna tõeline tõmbekeskus, inimesed liiguvad, töötavad, õpivad, elavad ja puhkavad maakonnakeskuse ja ülejäänud maakonna trajektooril. On aga üks erand. Nimelt Valga. Valga ei tõmba ülejäänud maakonna inimesi, liikumist ja suhtlemist Valga ning ülejäänud maakonna vahel on väga vähe või pole seda peaaegu üldse. Võiks isegi öelda, et Eestis on küll 15 maakonda, aga ainult 14 maakonnakeskust.

See ei ole otsene etteheide Valgale. Tegemist on ajaloolise linnaga, tal on oma spetsiifika, seal on toimunud Eesti jaoks tähtsaid sündmusi. Aga Valga ei ole maakonnakeskus. Valga pole seda kunagi ka olnud. Tänapäeva Valgamaa on kokku pandud vana Tartumaa, Võrumaa ja Viljandimaa tükkidest ja need tükid vaatavad ka praegu pigem oma ajalooliste keskuste kui Valga poole. Kõik see kokku on aga taust, mis ei muuda karvavõrragi praegust probleemi – Valga ei toimi maakonnakeskusena.

Arvestades seda, et Eesti regionaalpoliitika on muutunud või muutumas tõmbekeskustepõhiseks (nagu see on enamikus Euroopa riikides), on Valga eriseisund igal juhul halb. Kui Rakvere, Kuressaare ja Võru ning nende taga olevate maakondade puhul kehtib loogika, et iga Rakverre, Kuressaarde või Võrru paigutatud euro, riiklik investeering või muu regionaalmeede toetab tänu tihedale sidemele kogu maakonda, siis Valga ja Valga maakonna vahel sellist efekti ei ole. Iga riigi poolt Valka paigutatud euro on maakonnatasandit vaadates ebaefektiivsem rahapaigutus kui mis tahes teise maakonna puhul.

Kokkuvõttes. Valgamaa on muutunud selgelt Eesti kõige mahajäänumaks piirkonnaks. See ei toimi maakonnana ega Valga linn maakonnakeskusena. Kõrvalseisjal ei ole ehk õigust Valgamaa tulevikku määrata,  ilmselt peavad siin valgamaalased ise kaaluma, kas olla edasi eraldi maakond või minna tagasi naabermaakondade rüppe. See ei tähenda mingit automaatset paranemist, aga hetkeseis on tume ja valgust ka eriti ei paista.