Meretagune asi

Küllike Rooväli
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Pilkane pimedus, tormituul ja sügiseselt külm meri võtsid mõnetunnise vahega lootuse kahelt mehelt, kes ei näinud muud võimalust «üksikult saarelt» pääseda, kui märgutuli süüdata. Tuli, mis tappis suure tüki kaitsealust loodust.

Kui ümber läinud paadi juurest külmast veest Tauksi saare randa ujunud Ennot (63) võib mõista - surm silme ees, kaks sõpra merre jäänud ja ise külmumas -, siis tundmatule Maardu mehele, kel oli Aksi saarel isegi katus pea kohal, ei oska küll kaasa tunda. Kerge on torgata tikk samblikupuhmasse ja põletada paljaks veerand saarest, mille liivasel pinnal ei suuda iial ükski puu päris suureks kasvada ja isegi saja-aastased kadakad roomavad üksteise ümber keerdudes kangekaelselt mööda maad.

Pärast laupäevase merehädalise külaskäiku läheb Aksil aastakümneid, enne kui hävinud kadakate asemele uued kasvama hakkavad. Nagu kõrvalasuval õrnal kaitsealusel Pranglilgi, kus isegi jalgratturi jälg jääb mereäärsetele õrna samblikuvaibaga kaetud liivikutele maha aastateks.

Kas igaühel on ikka õigus minna, hambad ristis, kala taga ajama - kuigi paat ei vasta ilmale, päästevarustus on olematu ning sidevahendeid pole kaasas? Enesetappu ei saa keelata, kuid hea on vabandada pärast looduse rüüstamist ja riigi raha eest päästmist - ma olin merehädas! Tundub veidi kõrge hind laupäevaõhtuse sakummi eest.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles