Eiki Berg
Riigikogu liige (Res Publica)

Referendum on tänaseks möödanik. Jagub neid, kes õnne tipul, ja ka neid, kes kaotusvalus virelemas.

Nädal pärast hääletust võiks ju arvata, et keegi lakub haavu ja kogub allesjäänud usuvennad kokku viimseks vastupanuks.

Ei tea küll kus, sest eitajate sõnavõtte jälgides võib igaüks veenduda, et lahingut ei toimunudki.

Mida arvata näiteks Ivar Raigist, kes referendumi eel rääkis Euroopa Liidust kui föderaalriigist, kuhu Eestil asja ei ole, pärast rahvahääletust oli aga valmis Euroopa Parlamenti kandideerima, takistamaks ELi föderatsiooniks muutumist.

Või Martin Helme, kes norraliku «ei» vahetab kergekäeliselt taanlasliku «ei-no-jah» ja britiliku «võib-olla» vastu? Rääkimata Vilja Savisaarest, kelle eurotülgastus lahtus europarlamendi valimisteks valmistudes. No on vast keemia - eurovastaste ninamehed on järsult kurssi muutnud ja tahavad pudrumägede juurde saada.

Ma ei kirjuta neid ridu selleks, et tagantjärele rusikatega vehelda, ega selleks, et iga kolmanda eestimaalase kallal «vale» otsuse pärast tänitada. Vastupidi, ma leian, et aeg on taas kord leppida ja asuda üheskoos Eesti rahvuslike huvide eest seisma. Seda enam, et päevakorda on tõusmas Euroopa Liidu põhiseaduse küsimus, milles väikeriigid peaksid oma jõuvarud kaine pilguga üle vaatama.

Aga mulle lihtsalt ei mahu pähe, kuidas eilne poriprits võib kibekähku hakata piparkooke kaunistama. Ega ka see, kuivõrd vähe maksab vastaspoole põhimõttekindlus.

Millest siis ikkagi selline pooltevalimine ja sõnademäng? Eks ikka tulenevalt Euroopa Liidu olemusest ja Eesti huvidest seal. Res Publica jaoks on olulisem Euroopa Liiduga liitumine ning seal oma huvide eest võrdse partnerina seismine. Res Publica toetab Euroopa Liidu ühtsust, tasakaaluotsinguid ning liikmesriikide võrdset kohtlemist, unustamata sealjuures, et riikidevaheline solidaarsus ei tohi muutuda takistuseks liidu demokratiseerumisel. Seda on aga üüratult kergem teha koos mõttekaaslastega ja mitte ihuüksi hundi kombel ulgudes.

Aga lahingut just nagu ei toimunudki, sest vaatamata uurimiskeskuse Vaba Euroopa selgitustööle euroskleroosist näib nende tänane poliitiline liin ühtivat konservatiivsema Res Publica vaatega Euroopa Liidu tulevikule.

Kui nii, siis milleks oli vaja kulutada tunde sõnavahule, kütta üles inimeste emotsioone, lunida brittidelt raha ja süüdistada valitsust erapoolikuses? Ei jäta just usaldusväärset muljet. See sunnib mõtlema, et kogu eurovastasus oli üksnes iseendale poliitilise kapitali kogumise aktsioon ja sellisena täiesti häbiväärne ja moraalilage.