L, 10.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Vaesus eluasemeturul süveneb

Vaesus eluasemeturul süveneb
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments

Anneli Kährik
poliitikauuringute keskuse PRAXIS analüütik

Ajal, mil suuremate linnade keskustes ja nende äärealadel elamuehitus silmanähtavalt areneb ja võimalused elamistingimuste parandamiseks oleksid justkui kasvanud, elab valdav enamik inimesi eluasemel, mille kvaliteet pole aastaid paranenud. Suur osa elanikest on makseraskuste tõttu olnud sunnitud oma eluaseme kas kehvema vastu vahetama või sellest sootuks ilma jääma.

Statistiliste hinnangute järgi võib olulise üürivõlaga elanike hulk pealinnas ulatuda kuni 10 protsendini, neist osa ähvardab reaalne oht jääda kodutuks. Kodutuid arvatakse juba täna olevat umbes 3500 (0,3 protsenti elanikkonnast) ning nende arv kasvab pidevalt.

Lõhe süveneb

Tänase seisuga elab ligikaudu 6000 perekonda (1,2 protsenti elanikkonnast) eluasemel, mida ei saa lugeda minimaalse kaasaegse eluasemestandardi vääriliseks - puudub elekter, kütmisvõimalus vms.

Lisaks nimetatud marginaalsetele gruppidele elab ligi kolmandik üle 30 aasta vanustest noortest samal elamispinnal koos vanema põlvkonnaga, kuna enamasti puudub neil võimalus rajada oma kodu. Tänaseni on lahendamata paljude nn sundüürnike eluasemeprobleem.

Selline statistika paneb mõtlema Eesti riigi valitud liberaalsete ja turumajanduslike arengupõhimõtete üle.

Kui teatud tasemest ülespoole võib eluaseme tarbimist võrrelda teiste luksuskaupade tarbimisega, siis juurdepääs minimaalsele eluasemele on osa inimõigustest ja elulistest põhivajadustest (nagu toit ja riided), mille kasutamise võimalus peaks ühes heaoluriigis olema tagatud kõigile elanikele.

Eluaseme puudumine on üks esimesi ja olulisemaid samme isiksuse allakäigu protsessis, moodustades lüli suletud ringist - kui inimene kaotab töö ja ei suuda eluaseme eest maksta, kaotab ta eluaseme, ilma eluasemeta käib alla inimese välimus, eneseusk, tervis, ja võimalused leida püsivat tööd muutuvad nullilähedaseks - seega puudub igasugune võimalus endale ise püsiv eluase soetada.

Nende probleemide taustal uuris sotsiaalministeeriumi tellimusel ja Euroopa Liidu rahastamisel poliitikauuringute keskus PRAXIS juurdepääsu tagatust eluasemele. Uuringus nenditakse, et tänane eluasemepoliitika kaitseb peamiselt jõukama osa elanikkonna huve (KredEx’i laenugarantiid). Ainus meede, mis aitab osal vaesemast elanikkonnast (12 protsendil) senist eluasemekvaliteeti säilitada, on toimetulekutoetused.

Ideaalis peaks eluasemepoliitika keskseks eesmärgiks olema aga normaalse eluaseme tagamine keskmisele leibkonnale, pöörates samas tähelepanu ja andes abi ka marginaalsetele gruppidele.

Võimalike lahenduste hulgas on eriti oluline koostöö era- ja avaliku sektori vahel, samuti eluasemete hinna ja üüritaseme muutmine kättesaadavaks suuremale osale elanikkonnast.

Erinevad maapoliitika, aga ka laenu- ja maksupoliitika võtted võimaldaksid mõjutada pakutavate eluasemete hinnataset. Just maapoliitika on jõuliseks vahendiks, milles maa hinna, infrastruktuuri ja planeerimise soodustuste kaudu mõjutatakse sihtgruppide juurdepääsu eluasemele.

Oluline on paralleelselt täiustada kehtivat toetuste süsteemi, vajadusel luua sihtotstarbelised renoveerimistoetused vaesematele peredele ja laiendada laenugarantiide süsteemi eluasemelaenude väljastamisel.

Heaoluriigi poole

Kui täiendavaid meetmeid ei rakendata, pole vaesuse süvenemist eluasemeturul võimalik peatada. Ühelt poolt kasvab nn jõukate hulk, kes suudavad turuhindade juures üürida, osta või ehitada endale heal tasemel eluaseme, teiselt poolt laieneb nende elanike hulk, kes elavad vaesuses või hoopiski eluasemeta.

Selline arengumudel on tüüpiline liberaalse suunitlusega ühiskondadele, kuid seda ei peeta soovitavaks Euroopa heaoluriikides.

Senisest suurem avaliku sektori roll ja sekkumine ei nõua tingimata ressursside mahu olulist suurenemist, küll aga nende läbimõeldud ümberjaotamist. Sekkumine ei tähenda mitte arengu pärssimist, vaid eluasemevõimaluste laienemist suuremale osale elanikkonnast ning vaesuse levimise pidurdamist.

Tagasi üles