Tanel Ots: 300 aasta taguse masu õnnistus
Vana muistendi järgi, millel on tuhandeid teisendeid, keetnud Jumal inimestele keeled ühes suures katlas. Esimesena jõudnud kohale eestlased ja saanud seepärast kõige parema keele, alles õhtul tulid venelased, sakslased ja kõige viimasena lätlased, kes seetõttu peavad leppima kõige viletsamate keeltega.
On teisendeid, mille järgi lätlastele polevatki oma keelt jätkunud – kaabiti poti põhja ja sealt tuli siis killukesi kõikidest keeltest. Teatakse ka, et soomlased tahtsid ise esimest keelt saada, tulid aga liiga vara ja nende keel jäi liiga vahtu täis.
Maailmas on ligi 7000 keelt, see arv muutub kiiresti, mõni väikene keel leitakse juurde, kuid igal aastal vaikib maailmas keskmiselt 50 keele viimane kõneleja. Elame murrangulisel perioodil.
Tagasi vaadates näeme, et pooled maailma keeled on kadunud viimase poole tuhande aasta jooksul. Ja ettepoole vaadates võiksime tunda end päris kuristiku serval – vähemalt üle poolte olemasolevate keelte viimased kõnelejad elavad meie kaasaegsetena.
Kas peaksime olema meie armsa emakeele püsimise pärast mures? Keeleasjatundjad lohutavad, et meil on olnud targad esivanemad, sest just selle viimase poole tuhande aasta jooksul on meie emakeel saanud püsivuseks vajalikud tugipunktid – seda on võõraste vallutajate risttulele vaatamata kõneldud, kirjutatud, trükitud.
Ta on olnud ühtviisi rahva ja kiriku, riigi ja kultuuri kõige igapäevasemaks töövahendiks.
Tallinna Ülikooli professor Mart Rannut tõi hiljuti Eesti Piibli 270. aastapäeva konverentsil peetud ettekandes välja mõned arvud: maailma raamatuturul on erinevaid publikatsioone 800 keeles – meie oma nende hulgas.
Põhiharidust antakse 250–400 keeles. Kusjuures UNESCO andmetel ei jõua kolmandik meie planeedi lastest üldse kooli ja viiendik täiskasvanutest ei tunne tähti. Meie keeleharidus on väga kõrgel tasemel.
347 ehk ainult viis protsenti kõigist maailma keeltest saavad oma püsimiseks toetuda enam kui miljonile kõnelejale. Seega on koguni 95 protsenti keeltest kõnelejate arvult eesti keelest väiksemad. Pooltes maailma keeltes on aga vähem kui 8000 kõnelejat.
Armsad sõbrad, Euroopa viie rikkama riigi hulka jõudmine on meie rahva jaoks liiga madal latt, me oleme juba ammu hüpanud kõrgemale. Kohatu oleks hakata selles kontekstis kõnelema, mida tõeliseks rikkuseks pidada.
Me oleme tõepoolest ka riigina suurte seas, sest riigikeeli on maailmas kõigest 104, eesti keel nende hulgas. Kui tahame veel i-le täpi peale panna, võime eelnevale lisada, et Windowsi operatsioonisüsteemi eelmine õnnestunud versioon XP on igas maailma punktis kasutatav kõigest 29 keeles – sealhulgas loomulikult ka eesti keeles.
Seega on täidetud meie esimese rahvusliku ärkamise suurkuju, kirikuõpetaja Jakob Hurda programm, mis ütleb, et eesti rahvas ei pea saama suureks hulga, vaid just vaimu poolest.
Ja me oleme päris suur rahvas! Eesti keel kuulub maailma keelte absoluutsesse eliiti. Sellisel puhul küsib vist ajakirjanik nagu saja-aastaseks elanud juubilarile mikrofoni nina alla pistes: mis on sinu edu ja hea tervise saladus?
Kui Martin Luther tõlkis Saksamaal maakeelse Piibli, siis sai see ka riigikorralduse, postisüsteemi, sõjaväe formeerimise ja muu kogu maad katva ja eri paikkondi ühendava võrgustiku aluseks. Piibel on modernse ajastu alus, see on standard rahvuse ja industriaalühiskonna jaoks.
Ta jäi veel pikaks ajaks oma sisu ja sõnumiga rahvaid hoidma ja saatma ja see mõju tänapäeval taas pigem kasvab.
Kuid maakeelse Piibli otsene mõju ühtse keeleruumi kujundamise kaudu on kiire majandusliku arengu alusena järgmistel sajanditel asendamatu.
Samasugune võnge jõudis Eestimaale paarisaja-aastase hilinemisega, 1739, kui trükist ilmus Anton Thor Helle ja tema kaastööliste esimene eestikeelne Piibli-tõlge.
Ühelt poolt on meil õigus kurta, et selle tagajärjel olid hääbumisele määratud paljud Eestimaa keelemurded ja võidutsema tõstetud Põhja-Eesti keel. Teisalt aga määrati selle, tartu- või võrumaalase jaoks ebaõiglase otsusega meie rahva suurus ja püsimine.
Esimene Piibli-tõlge jäi püsima ligi paarisajaks aastaks ja määras suuresti meie keele grammatika. Meie rahval oli kogu läänemaailmaga sama lektüür ja tuhanded pühakirjas sisalduvad lood kujundasid meie mõttelugu.
Sellessamas keeles ja meeles kirjutab nii Postimees kui ka Andrus Kivirähk.
Ateistlikul maailmavaatel on tänapäeva moodsas maailmas oma koht, kuid tal pole kasutada teist keelt.
Piibli kujundatud keelt kaitseb Eestis keeleamet, sellega arvestavad maailma suured arvuti- ja mobiiltelefonide tootjad ja see on üks ametlikke töökeeli Brüsselis.
Ma ei väidagi, nagu poleks Piibli kõrval teisi tegureid meie keele kujunemisel, ega hakka järeldusi tegema faktist, et enamik tuhandetest väljasurevatest keeltest on ilma omakeelse Piibli-tõlketa. Pigem kutsun üles imestama, kui näiliselt ebasobival ajal, võib öelda, et tõelise masu sügavaimas põhjas meie pühakiri sündis.
Kui Põhjasõda Eesti alal 300 aastat tagasi lõppes, oli meie rahvast alles vaid kolmandik. Nii nagu kriisiga meie päevil, kus kiirele langusele alles järgnevad rasked tagajärjed, mida langusfaasi kiires kukkumises veel tunda pole, järgnesid ka suurele sõjale näljahäda, katk ja rüüstamised, millest toibumine võttis aastakümneid.
Jüri koguduse õpetaja Thor Helle alustas oma Piibli-tõlkega ajal, kus revideerimise tulemusel oli selgunud, et kogu suures kihelkonnas (praegune Rae, Kiili, osaliselt ka Raasiku ja Saku valla territoorium) on ellu jäänud vaid kaheksa kirjaoskajat.
Meie oma moodsa ratsionaalsusega oleksime soovinud teda peatada: no kellele seda seninägemata mahukusega trükisõna ometi vaja peaks minema? Ajal, kui puudu on kõige elementaarsemast toidust ja riidest ja... kuid just seepärast on maailm kriise vajanud, et leida sootuks uus väljund liikide ja koosluste edasieksisteerimiseks.
Meie planeedi kujunemisest teame, et miljardite aastate jooksul on planeedi jaoks äärmiselt lühikese ajaga, mõne miljoni aastaga sündinud suured muutused, millele on eelnenud plahvatusohtlik kriis.
Nagu siis, kui ainuraksed hakkasid üksteise hävitamise asemel klorofülli tootma, või siis, kui nad hakkasid hapnikku tarvitama, sest muidu oleks kogu planeet hapnikureostusest ise süttinud.
Ka praegust aega tunnetab inimene kriisina. Kui see on nõnda, siis on meile antud aeg millegi uue jaoks. See ei pea tulenema eelnenust, vaid peab olema just hullumeelselt irratsionaalne. See ei pea näiliselt aitama tänaseid puudujääke katta, vaid sillutama teed homsesse ja tagama meie püsimajäämise.
5000 aastat tagasi tekkis Sumeris kirjakeel, üle 500 aasta tagasi alustas tööd Gutenbergi trükipress. Need on vahendid sõnumi edastamiseks. Meie ajal on lisandunud täiesti uued meediumid, miljarditele inimestele kättesaadavast eestikeelsest Windowsist me juba rääkisime. Aga kas meil on sõnumit, mida edastada?
Kas suurte rahvaste peres säilib ka meie kultuur? Kas pole moodne ilm selle vahetamist sama lihtsaks muutnud, nagu käib mõne arvutiprogrammi suhtluskeele valimine? Estonian ja english (U.S) seisavad meile tuttavates rippmenüüdes tavaliselt ohtlikult kõrvuti.
Aga kas Sa oma lähedastele pühadekaardi oled juba saatnud? Millal Sa ütlesid pereliikmele, kellega iga päev kõrvuti diivanil telekat vaatad, et hoolid ja armastad? Kui ta on kaugel, kasuta Skype’i ja tee seda eesti keeles, kuid oluline on ikka see, mida Sul öelda on.
Muidugi võib see lugu olla asjata kirjutatud. Me ei võta midagi ette, ei leia uut väljundit, meil polegi piisavat põhjust millegi muutumiseks valmis olla. Kuid sel juhul leiame eelnenust vähemalt ühe lohutuse – järelikult pole meil ka tõelist kriisi. Rahulikke pühi!