Mart Kadastik, Eesti Meedia juhatuse esimees
Mart Kadastik usub, et suurem meediaettevõte suudab pakkuda rohkem võimalusi ka lugejale, vaatajale ja kuulajale.
Kas sõnavabadus on jälle ohus?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Urmas Oti «Augustivalgus» pimestas Eesti ajakirjandust. Kes ülistas, kes andis sõbralikku tuld, kes keskendus Oti sokkide värvile.
Kas meedia tähelepanu haaramine oli kellegi poolt hoolikalt kavandatud aktsioon? Ristkiituses võiks ju kahtlustada Eesti Päevalehte ja ETV-d - ajalehe toimetaja oli ühtaegu ka «Augustivalguse» toimetaja. Aga miks siis otiaana Postimeest nakatas?
On ilmne ja üleilmne, et erinevad meediakanalid põimuvad üksteisega üha rohkem. Konvergents, sünergia, konsolideerumine - need märksõnad läbivad kõiki kaalukaid rahvusvahelisi meediakonverentse. Eeskujuks seatakse Soome multimeedia-ettevõtteid.
Poliitikuid teeb meedia konsolideerumine rahutuks. Killustatud meedia on ju kergemini manipuleeritav. Ometi mõistetakse, et interneti-eelsel ajal seatud tõkked elektroonilise ja trükimeedia koostööle on osutunud ajakohatuiks. Sest mille poolest ohustab ajalehe ja raadio meediaühe ühiskonda rohkem kui ühe omaniku kontrolli all olev ajaleht ja internetiportaal?
Sünergia otsinguil
Mida väiksem turg, seda vältimatum on meediaharude piiride ületamine. Kuhu ja kuidas muidu areneda? Eesti piiridest väljapoole ei ole ju eesti keelest elatuval ettevõttel asja.
Koostöö ei pea tuginema tingimata omandisuhetele. Neeme Raud toob Ameerika lähemale nii Postimehe lugejale kui ETV vaatajale, Ester Vilgats kirjutab Pärnu probleemidest Pärnu Postimehes ja räägib ETVs, Kärt Karpa toimetab nii Eesti Päevalehes kui TV 3s.
Mõnikord võib ennast jagav ajakirjanik meenutada kirurgi, kes päeval lõikab südameid, õhtul aga juukseid. Võib-olla kannatab professionaalsus. Võib-olla oleksid sõnumid mitmekesisemad, kui igal meediakanalil oleks oma inimene Ameerikas. Kuid kas mitme isanda teenimist on otstarbekas ohjeldada olukorras, kus heade ajakirjanike ja raha hulk on piiratud?
ETV juht Ilmar Raag märgib õigesti (EPL 18.08.), et sünergia vallas on Eesti Meedial konkurentsieelis. Tõepoolest, meediakontserni raames on hõlpsam hoida kokku kulusid ja kasutada avaramat infovälja. Üks väljaanne, mille heaks töötab kümme ajakirjanikku, on informeeritum kui kümme ühe ajakirjanikuga ajalehte kokku.
Üks ja sama jutt
Raag näeb konsolideerumises ka ohte. Üks omanik võib täita kõik meediakanalid sama tootega ning koordineerida sõnumeid eri kanalite vahel. Tagajärg - kõikjalt hakkab tulema üks ja seesama jutt.
Filmitööstuse reegleid ei saa siiski laiendada kogu meediale. Mitut väljaannet või kanalit omav ettevõte püüab oma tooteid hoopis eristada. Kopeerivad väljaanded (näiteks Kroonika ja Seltskond, Sõnumileht ja Õhtuleht) ühendatakse, vabanev ressurss suunatakse uute toodete loomisele.
Ei tahaks ka uskuda, et ühine omanik koordineerib Eesti Televisiooni ja Eesti Raadio sõnumite valikut. Tegelikkusele lähemal on Eesti Päevaleht, kes oma 16. augusti juhtkirjas kirjutas: «Asi polegi selles, et omanikud annaksid toimetajatele käske - ilmselt nad seda ei tee -, pigem omandavad töötajad vaistliku arusaama, enesetsensuuri, mis omanikele meeldib, mis mitte.»
Päevaleht annab oletustele sealsamas oma käega kinnitust. Juhtkiri nahutab Eesti Meediat selle eest, et ta ostis 34 protsenti Trio raadioketist. Norralastele kui Eesti Meedia suuromanikele ei minevat Eesti ja eestlased üldse korda. Neid huvitavat ainult kasum. Kahjuks ei küsi ajaleht, kas Päevalehe omanik Hans H. Luik müüs oma Trio-aktsiad võõramaalastele maha rahvuslikest huvidest?
Ilmselt vaist sundis sellest küsimusest loobuma. Näib küll, et mida kaugemal on omanik, seda väiksem on tema mõju töötajate meeleelunditele. Võib liialduseta väita, et just kuulumine suuremasse meediagruppi on taganud mitmele Eesti lehele (Pärnu Postimees, Sakala, Virumaa Teataja jt) sõltumatuse kohalikest tuultest. Majanduslikult kindlam jalgealune pealekauba.
Liiga tugev
Mida sagedamini Bente Skari ja Michael Schumacher võitsid, seda enam oodati nende lüüasaamist. Ka Eesti Meedia on mõne analüütiku arvates muutunud ülearu tugevaks. Eriti pärast mainitud raadioaktsiate ostu, mida Ilmar Raag hindab «pöördeli-seks teetähiseks Eesti meediatööstuse arengus». See samm võivat kaasa tuua demokraatia õõnestamise.
Nooh... kas see samm nii reaktsiooniline ikka on? Eesti Meedia on raadioäris olnud juba aastaid - Tartu Raadio omanikuna. Trioga liitumise sisuks on Kuku ja Tartu Raadio potentsiaali ühendamine, et arendada mõtleva inimese raadiot. Täna on mõlemad raadiojaamad kahjumis.
Natuke pentsik on ka lugeda Eesti Meediast kui turu ainuvalitsejast. Vaid 600 000 eestikeelse meediatarbijaga turul tegutsevad peaaegu kõik Põhjamaade suuremad meediakontsernid (MTG, Bonnier, Sanoma, Alma Media), mitmed kohalikud ettevõtjad, lõpuks Eesti riik (ETV ja Eesti Raadio). Meedia omanikering on Eestis kirevam kui kuue miljoni elanikuga maades.
Kui riik soovib mitmekesisust hoida, siis ainus tõhus reguleerimise viis on soodustada meedia ettevõtlust. Nagu Inglismaa, Soome, Norra, Belgia jt on säilitanud ajakirjanduse nullkäibemaksumäära. Demokraatia ei ole kusagil odav.