Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rein Lang tekitab inimestes enamasti kahesuguseid tundeid teda kas vihatakse või imetletakse, aga külmaks ei jäta ta küll kedagi. Tal on kindlad tõekspidamised ja ta ei karda neid välja öelda. Kadestamisväärne omadus, seda eriti poliitikas.
Laupäeva hommik. Vikerraadios on koha sisse võtnud rahvateenrid. Rohkem kui sajale tuhandele kuulajale valatakse tunni vältel läbi eetri kõrva sappi. Ei ainsatki nalja, otsene klassiviha. Kõik Eestis on halvasti. Isegi perearstisüsteem ei kõlba kusagile, sest kuhu siis poissmehed peavad minema, küsib kunagine kolleeg.
Ja kogu õnnetuses on süüdi eelkõige need, kes viimased kümme aastat on ellu viinud liberaalset poliitikat. Kapitalism on viinud meid hukatusse, kuulutavad oraaklid. Vaesus, ebavõrdsus, ebaõiglus. Relvile, vennad! Rohkem riiki ja sundi!
Meenub ajaloost õpitu. Kuidas 1940. aastal Eestis töörahva valitsust tehti ja kuidas see valitsus efektiivselt valitses. «Ära teha» jõuti palju rohkem, kui seda suutsid 1920. aastate lühiajalised valitsused, Mart Laari esimesest valitsusest rääkimata. Sajandite jooksul väljakujunenud eraomandil põhinev majandussüsteem hävitati aastaga.
Kuidas 1941 ja 1949 küüditati ja kes olid NKVD abilised selles kuritöös. Sadakond idealisti, kes Pätsi ajal kinni istusid, poleks iial suutnud kogu seda jama kokku keerata. Ka Vene tankide toel mitte. Pikalt tänavalt dirigeeritud proletariaadi diktatuuri teostas ikkagi märksa laiem eestlaste hulk. Mida me ei taha endale täna kuidagi tunnistada.
Meenub ka Eesti Wabariigi välisminister Ants Piip, kes näitas teda kinni võtma tulnud NKVD-lastele Stalini poolt talle kui sõbrale signeeritud portreed. Piip sai võimaluse see reliikvia Siberisse kaasa võtta, ei enamat.
Liigun igal suvel mööda Eestimaa väiksemaid kohti. Ja näen seal hoopis teist Eestit kui mehed riigiraadio stuudios. Ma näen Lõuna-Eestis kümneid uusi puhkemaju ja turismitalusid. Ja nendes toimuvaid firmade suveüritusi.
Ma sõidan Eesti firma kaartide järgi, mis oma täpsuselt ja informatiivsuselt on vähemasti sama head kui USA ja Prantsusmaa teekaardid. Nende kaartide järgi leian ma üles arvukad looduskaitsealad, kus Riigimetsa Majandamise Keskus on püsti pannud terve tähistatud matkaradade süsteemi, kus ei puudu puhkekohad, lõkkealused ja käimlad - nagu Ameerika rahvusparkides. Ja kõikjale jagub ringiuitavaid kaasmaalasi.
Ajad kõrtsmiku või poepidajaga juttu. Kuidas läheb? Ei noh, raske on, aga läheb paremini. Rahvas on reisima hakanud, raha liigub rohkem. Ja suur osa neist inimestest, ka talunikud, hakkab ootamatult rääkima oma äri laiendamisest.
Aga kõigil neil on mure - pole inimesi, kellele tööd anda. Sõltumata maakonnast kinnitavad ettevõtjad, et Eestis on tekkinud arvestatav ühiskonnakiht, kes OMA kaasmaalase heaks töötama ei hakka. Põhimõtteliselt. Riik (st töötavad maksumaksjad), pisikene köögiviljamaa ja juhuslikud mustad otsad tagavad neile hädapärase eksisteerimise. Lastega tegelevad kirik ja hoolekanne.
See on meie proletariaat - inimesed, kes on lahutatud tootmisvahenditest, sh oma tööjõust. See elektoraat tolgendab poe juures ja rüüpab kümnevoldilist õlut. Kirub valitsust ja rikkaid. Ja osa neist ootab tasumise tundi.
Kirde-Eestis ja Tallinnas on levinud töölisdünastiad. Vanaisa oli kaevanduses või tehases puurija, isa oli puurija, ise olen puurija ja pojast saab puurija. Kui midagi puurida pole, on perekonnal pind jalge alt läinud.
Puurija Kolja ja laialitassitud kolhoosi mehhanisaator Kolla on samas paadis. Kumbki ei kujuta ennast ette uues rollis - endasuguste hulgast võrsunud kapitalisti töölisena ja rikastajana. Neil oli kunagi kindel töökoht. Oma tööandjat ei olnud nad kumbki näinud, sest see ei olnud keegi konkreetne tüüp, vaid hoomamatu riik. Puhkamaski sai käidud ja seltsielu elatud.
Erastamine ja kapitalism seonduvad neile eelkõige turvalise elu kokkuvarisemisega. Neile on mõistmatu, kuidas nende ja nende lähemate sõprade viletsuse taustal sõidab keegi mersuga. Mõlemad leiavad, et süüdi on riik ja poliitikud on sead.
Nende erinevus on vaid selles, et Kolja ei saa valida Riigikogu, aga Kolla saab. Mõlemad nad valivad aga vallavolikogu. Iga kolme aasta tagant. Poliitiliselt leiavad Kolja ja Kolla kergesti ühise keele.
Kas keegi on kokku lugenud, kui paljudes omavalitsustes on täna proletariaadi diktatuur hiilivalt juba kehtestatud?
Tasub lugeda Lihula vallavanema Tiit Madissoni hiljutist kirjutist riigi suurimas päevalehes. Kodanlase võtab kõhedaks!
Kes on selle proletariaadi kaitsja? Briti kaevurite romantilist, kuid lootusetut võitlust juhtisid ametiühingud. Meie ametiühingud on kümme aastat olnud rohkem ametis kinnisvaraga sahkerdamisega kui oma missiooni leidmisega.
Ja jälle kummitab see ajalugu! Eelmise sajandi alguse Stolõpini reformid võinuksid teha Venemaast moodsa riigi. Arhailine tsaristlik bürokraatiamasin pidurdas aga nii kuidas jaksas.
Kõik see lõi ideaalse pinnase kommunistliku ideoloogia levikuks. Saksa rahaga hävitas väikesearvuline, kuid nutikas rühm bolshevikke Venemaa tsiviilühiskonna.
20. sajandi 30. aastate Argentina oli Lõuna-Ameerika rikkaim maa. Aga sealne eliit ei suutnud tajuda, milline jõud on nn särgitutel, kui neile tekib liider. Juan Peron ja imeline Evita olid ajaloolised juhused, argentina proletariaat aga mitte. Ja nad valisid demokraatlikul teel Juan Peroni.
Täna eestlasena Argentinat külastades on raske aru saada, kuidas on võimalik, et sellise kultuurikihiga riigis aeg-ajalt rüüstatakse kauplusi ja elatakse vaesemalt kui Eestis. Evitast kirjutatakse aga muusikale. Tõsi, kirjutavad need, kes Argentinas ei pea elama.
Kommunistlikust soost väljunud Eestil on ka noor uusproletariaat, kes pole kogenud mingeid paremaid päevi. See on ideaalideta, väheharitud, kuid enesekindel kiht, kes on suuteline tegema ja teebki lihtsamat tööd.
Neil pole tõrget kellegi jaoks töötada, kuid nad otsivad võimalust teha oma tööandjale korralik tüng, et siis nädal-paar ullikesest kapitalisti raha mõnes allpool keskmist kohas maha prassida. See rullnokkade brigaad kihutab suvel ringi ühelt õllelaagrilt teisele kolmanda omanikuringi autodega, saadab tühja õllepudeli vastu puud kildudeks, lärmab ja rikub kodanlaste tuju. Kuid nad näivad väliselt õnnelikud ja see tekitab paljudes soovi ka ise olla nendesarnane jõmm. Nad ei salli kapitaliste, aga möönavad nende vajalikkust, sest muidu poleks ju kellegi tagant varastada.
See proletariaat produtseerib lömmis autosid, kipsis jäsemeid ja metsaaluseid prügihunnikuid. Nad ei produtseeri endale omandit, mille nimel tsiviliseeruda. Erinevalt Koljast ja Kollast ei käi nad üldse valimas, sest nad ei viitsi raisata aega, mida võiks kulutada millegi viluks löömisele. Aga kui tuleks keegi, kes selle hääle ostaks, ei tekiks neil ilmselt ka tõrget seda müüa.
Eesti proletariaadil on kõik poliitilised õigused. Seega on eeldused proletariaadi diktatuuri kehtestamiseks demokraatlikul viisil olemas. Viimased kohalikud valimised näitasid, et proletaarlased on võimelised ühinema. Olemas on ka oma ideoloogid-arvamusliidrid, kes kommunikeerivad sootsiumiga viisil, mis on omane üksnes proletariaadile. Lisaks silikaattellistest ümbritsetud lilleklumbi veerele asetatud pingile on meediumiks igasugu tasuta linnalehed, samagonniköögid ja keldriõllekad.
Aga ka väärikas ajakirjandus. Meil on demokraatia, ütlevad väljaandjad. Ja klassiviha väljaelamine kuulub demokraatia juurde. Õige ta ju on. Demokraatia on hea seni, kuni välistab proletariaadi diktatuuri. Kui demokraatia selle tekitab, on tema enese elupäevad loetud.
Jääb üle leida organisatsioon ja organisaatorid. Venemaa proletariaadi diktatuuri seemneks oli Saksa keisririigi raha. Kas Eesti eurovastaste naelsterlingid teenivad lõppastmes sama eesmärki? Saksa valitsusel polnud Venemaa saatusest 1917. aastal sooja ega külma - vaja oli väljuda sõjast. Briti nn sponsoritel pole samuti Eestist sooja ega külma. Seega, tasub kahelda, kas naelad on ikka päris nende omad.
Briljandid proletariaadi diktatuurile on ajaloos olnud nii mõnelegi hea investeering. Armand Hammeri varandus loodi proletariaadi diktatuuri vangide kontidele. Ja humanistiks peetud George Bernard Shaw arvas, et need vangid ise tahavad laagris olla.
Kuhu on jäänud kommunismi Nürnbergi protsess?
Rein Lang
poliitik