Rein Veidemann: hea sõna

Rein Veidemann Foto: Peeter Langovits

Kuuldavasti jäävat tänavused jõulukingikotid varasemast kõhnemaks. Seda rohkem võiks kinkide üleandmisel või neile lisatud kaartidel kaasneda häid sõnu. Eestlased ei paista just silma tunnete ülevoolavuse ja äärmuslike kõikumistega. Kes teab, ons seda mõjutanud luterlik askees või pikk vihkamist ja kadedust külvanud orjapõli.

Pigem kaldun arvama, et põhjuseks on olnud regivärsilise rahvalaulu unustusse vajumine paradoksaalselt samal ajal selle üleskirjutamisega 19. sajandi teisel poolel. Sest eesti vanem rahvalaul paistab silma hellitlevate-paisutavate teisendsõnade imetletava rikkusega, nagu on veenvalt kinnitanud regivärsilise rahvalaulu poeetikat uurinud Juhan Peegel.

Kui see osa sõnakultuurist oleks meile lähemal, mõjutaks see tänast keelekasutustki. Nüüd tuleb aga teise inimese hea sõnaga meenutamiseks või tänamiseks rohkem vaeva näha, kui ei taheta piirduda pelga «aitähi» või noortepärase «superiga». Kui paljud meist on emale kaarti saates varieerinud pöördumist «armas (või kallis) ema» rahvalaulupäraselt «emakene, hellakene»?

Mõlemad on küll ilusad algused, kuid neid välja öeldes tajume, et teisest õhkub midagi enamat. Eks tuleb ka kaardi- või kingisaaja vastuvõtu lainepikkusele mõelda. Mõni võib paitavat pöördumist tõlgendada pealetükkivusena.

Aga rahvalaul pole ainus varasalv, kust häid sõnu ammutada. Kes A. H. Tammsaare «Tõde ja õigust» lugenud, see mäletab, et vingamehel Pearulgi jagus hingesuurust tunnistada «nuabrimehele» Andresele: «Veart eit oli sul! Niisugust änam ei tehta!»

Küll tahaks, et märkaksime üksteise väärtuslikkust, koguni korvamatust juba enne, kui inimene ise kõrvalt kadunud. Ja et julgeksime teise inimese tähenduslikkust siis talle ka tunnistada. Hea sõna allikaks on suurem jagu luulest. Äsja sain jõulukaardi Ilmamaa kirjastuselt, kus tõenäoliselt Hando Runneli kirjutatud sooviluuletus:

Veel pole kadunud kõik, / veel haarab käsi sule / ja kirjutab need read: / «Oh tule, tule, tule! / Ja paita minu pead, / Ja lausu: Oh sa rumal! /  Tee niigi palju head, / kõik muu las andku Jumal!»

Loed neid ridu ja tunned: veel osatakse hoolida, veel loodetakse koos sinuga, veel juletakse igatseda jumala armu järele. Sest tegelikkus on ju hoopis muud. Mida sügavamaks läheb vihameri, seda raskem on hea sõnaga pinnale tõusta. Aga üritama peab.

Nõnda siis võtan omalt pooltki pöörduda lugeja poole: «Kulla inimene, sa ei pruugi mind tunda, võin sulle olla koguni vastumeelt, aga ometi, saatus on mind määranud elama koos sinuga. Lepi sellega, sest teist võimalust ei tule. Elu ei saa pärandada, küll aga tundeid, millest suurim on tänulikkus.»