Olavi Kärner: kas inimene mõjutab kliimat?

Foto: Illustratsioon: Eero Barndõk

Viimased kümme aastat kliimat uurinud atmosfäärifüüsik Olavi Kärner, Tartu observatooriumi teadur, väidab, et need, kes räägivad inimtegevuse hukutavast mõjust maakera kliimale, ajavad poliitilist propagandat.

Kliima soojenemise pooldajate põhiargument kõlab, et selles on süüdi inimeste tekitatud kasvuhoonegaasid. Mida selle kohta ütlete?

Jah, väidetakse, et teguritest, mis kliimat mõjutavad, on kõige tugevam kasvuhoonegaaside kontsentratsiooni suur muutumine, mis on fikseeritud alates 1750. aastast kuni tänaseni. Aga siin on üks vastuolu füüsikalise arusaamisega. Igasugune mõju on kohene, mitte kogunev, akumuleeruv. Seda näete isegi, kui soovitate kellelgi minna kesksuvel 15 minutiks päikese kätte – kas tema nahk reageerib kohe või alles aasta lõpus?

Täpselt samuti reageerib mõjutustele kohe kliimasüsteem. Näiteks päikesekiirguse neeldumine põhjustab muutused õhutemperatuuris ja aurumises ning sellele vastureaktsiooni atmosfääri piirkihis. Niiviisi on maa atmosfäär pidevas liikumises, mitte ei toimu hüppelisi muutusi, nagu arvutavad kliimamudelid.

Miks kliimamudelid eksivad?

Mudelid ei saagi midagi täpselt näidata, sest atmosfäär ja kliimasüsteem on liiga keerulised. Üks mu sõber on välja arvutanud, et kui üritada kogu atmosfääridünaamika panna võrranditesse, siis lahenduseks kuluv aeg oleks praegustel arvutitel pikem kui universumi iga.

Praegused kliimamudelid on tugevasti lihtsustatud ja arvatavasti jäävadki selliseks. Paraku on kogu kliima soojenemise teooria arenenud välja just mudelarvutustest, mitte kliima jälgimisest.

Teaduses peavad mudelid ja vaatlused käima siiski käsikäes. Ilmselt poliitikute survel on mudelid läinud oma teed, vaatlustulemustest väga kaugele, sest poliitikutel on tarvis tulemusi, millega vehelda.

Mis on kliima peamine mõjutaja?

Kõige suurem mõjutaja on ikkagi päike. Päikese kiirguse mõju ei ole aga aastate lõikes ühtlane, nagu ütlevad kliimamudelid, mis taandavad päikese mõju välja ja arvestavad ainult süsihappegaasi mõju. Sest kiirgusvoog, mis neeldub maa süsteemis, sõltub palju pilvisusest. Lisaks neeldub 70 protsenti päiksekiirgusest esmalt ookeanis ja alles siis liigub pikema aja jooksul edasi atmosfääri.

Need kaks asja ei ole konstandid. Seda, et pilvisus on muutlik, näeb igaüks, ja ookean on äärmiselt suur, nii et seda on raske jälgida. Pealekauba on vesi suure soojusmahtuvusega, mistõttu ookeanis on muutused palju aeglasemad kui maapinna lähedal ning võivad kesta aastaid, isegi aastakümneid. See on kõige suurem füüsikaline vastuseis valitsustevahelise kliimamuutuste nõukogu IPCC teooriale.

Miks IPCC kliimateadlased vastasleeri häält kuulda ei võta?

Arvatavasti sellepärast, et inimesed, kes tegelevad mudelarvutustega, ei taha ega saa ennast kritiseerida, et nad on alles poolel teel. Sest organisatsioonid, mis neile raha maksavad, maksavad tulemuste järgi. Kui kliimateadlased milleski kahtleks, siis vaadatakse, et nad ei tee õiget tööd.

Teadus areneb aga üldse sealt kohalt, kus on kahtlus. Kus on loosungid, seal ei ole enam mingit arengut.

Prantsuse teadlane Gustave Le Bon on öelnud, massid ei mõtle, massid karjuvad. IPCC mass on lihtsalt nii suur ja vastastel nii väike. Maailma kompetentsemaid atmosfäärifüüsikuid Richard Lindzen Massachusettsi tehnoloogiainstituudist kirjutab soojenemise kohta kogu aeg skeptilisi artikleid, tema artiklitele isegi viidatakse, aga kui IPCC ajab oma asja, siis tema tulemusi ei arvestata. IPCC on ehitanud endale elevandiluust torni ja poliitikud toetavad seda.

Tõepoolest, kliima soojenemise teooria pooldajad on kuulutanud vastuvaieldamatuks tõsiasjaks, et kõiges on süüdi süsihappegaasi koguse suurenemine. Kas tõesti võib üks protsess segamatult nii palju paha teha?

Nagu ütlesin, põhjustab iga protsess kohe teatud muutusi, ja need muutused põhjustavad omakorda vastasmõjusid. Mõjude ja vastasmõjude arvutamist kogu süsteemi kohta on üksikute protsesside pealt võimatu teha, sest neid protsesse on liiga palju. Igal juhul on fakt see, et Maal ei saaks elu eksisteerida, kui kogu süsteemis ei kehtiks kokkuvõttes negatiivne tagasiside.

Palun illustreerige seda teoreetilist juttu mõne elust võetud näitega!

Tagasiside võib olla negatiivne või positiivne. Positiivne tähendab seda, et suur häiritus, näiteks vulkaanipurse, põhjustab süsteemis suure reaktsiooni, mis toob omakorda kaasa veelgi suurema häirituse. Siis läheb süsteem tasakaalust välja. Negatiivne tagasiside toob aga tasakaalu tagasi.

Kogu elu Maal on näidanud, et juhtugu kui suured vulkaanipursked või häiritused pealelangeva päikese kiirguse voos, siis aja möödudes tuleb süsteem ikkagi võnkuma oma tasakaalu ümber. Vahel tulevad võngetesse suuremad amplituudid: kord on külmemad või soojemad talved või suved. Aga kunagi ei ole juhtunud, et talv või suvi on hoopis ära jäänud.

IPCC ujub kõigest sellest mööda, rääkides üksikute protsesside tagasisidest. Aga süsteemis on üksik protsess üks mutter. Kogu süsteem on paljudest mutritest koosnev ja oma vastasmõjudega küllaltki kindlalt üles ehitatud. Mõni mutrike välja võtta ja selle arvelt kogu süsteemi kohta järeldusi teha on äärmiselt vale.

Seega, kui kõik teised tagasiside osad süsteemist välja visata, nii et alles jätta ainult süsihappegaas, siis loomulikult läheks süsteem tasakaalust välja. See on kõige labasema propaganda reeglite järgi toimimine, et väljund peab olema hästi selgelt näha.

Miks süsihappegaasi ületähtsustatakse?

Sest Mauna Loa jaam Hawaiil näitab aastakümneid pidevat süsihappegaasi kontsentratsiooni kasvutendentsi. Seni olid maailma kliimasüsteemis olnud kõik asjad kõikumises tasakaalu lähedal, aga nüüd leiti üks asi, mis muutub, ja see põhjustas inimestel hingelise häirituse. See kasvutendents jätkub edaspidigi, aga uba on selles, et süsihappegaasi mõju on võrreldes teiste tegurite, näiteks päikese kiirgusega nii väike, et tagasiside ja atmosfääri dünaamika likvideerivad selle, mistõttu temperatuuri mõjutamiseni see ei jõua.

Protsesse, mis kliimat mõjutavad, on lugematu hulk, näiteks metsatulekahjud. Ja enamik neist ei ole sugugi inimese tekitatud. Samuti lume ja jää ulatus. Värskelt sadanud lumi on äärmiselt hele, peegeldab peaaegu kõik tagasi, aga kui ta kestab üks-kaks päeva suurel alal, siis juba see avaldab oma mõju. Ometi ei ole keegi kunagi arvanud, et need tegurid ulatuvad kliima mõjutamiseni. Ei ulatu ka süsihappegaas, sest tagasisidemehhanismid, eeskätt neeldunud päikesekiirguse muutlikkus, likvideerivad selle mõju.

Liiati on erinevate protsesside mõjusid ja vastasmõjusid nii palju, et ka kõrgesti haritud mehed ei suuda neid kõiki loetleda. Lisaks sumbuvad mõjud ja vastasmõjud keerulistesse protsessidesse, nagu kas või vee ringkäik looduses. Mõjud ja  vastasmõjud on omavahel seotud ja nende üle saab arutleda, aga neid ei osata kvantitatiivselt hinnata kliima mastaabis.

Ometi näitavad temperatuurikõverad, et viimastel aastatel on läinud maailmas järjest soojemaks. Kas neid kõveraid ei maksa siis uskuda?

Maailmas on umbes 10 000 meteoroloogiajaama. Nendega andmetega on juba ammu aega olnud üks mängimine. Kui valite 10 000 jaamast välja paar tuhat, mille andmete järgi järeldusi teha, on teil lõpmatu palju võimalusi andmetega manipuleerida.

Kui Inglismaa klimatoloogilt Phil Jonesilt mõni aeg tagasi küsiti, et näidaku oma andmeid, mille järgi ta kliima soojenemise kohta järeldused tegi, vastas ta, et kui on teinud 25 aastat tööd oma süsteemi väljaarendamiseks, ja kui keegi tahab andmeid selleks, et teda kritiseerida, siis ta ei saa neid. Aga kui oled tõsine uurija, siis on kasulik, kui annad oma andmed ka teistele. Sest kui sul on mingi viga, siis saad selle parandada, ja kui osutub, et vigu ei ole, toob see sulle ju ainult kasu.

Millega seletada levivat arvamust, et inimkond on võimsam kliima mõjutaja kui päike?

Inimesele meeldib mõelda, et ta on võimas. Teeb suuri asju ja suudab ka loodust ümber korraldada. Tänu poliitikutele on selline suhtumine muutunud mania grandiosa’ks.

Aga inimmõjul on olnud ka konkureerivaid teooriaid. Vene klimatoloog Mihhail Budõko tuli umbes 1960. aastatel välja teooriaga, et seoses tööstuse kohutava arenguga paiskavad tehased üles järjest rohkem suitsu, mis moodustab linnade kohale pilved, ja pilved soodustavad päikesekiirguse tagasi peegeldamist. See tähendab, et läheneme jääajale. Tema teooria kestis 1970. aastateni. Aga ju ei saanud jääajaga raha teha.

Siis tuli Ameerika atmosfäärifüüsik James Hansen, kes rääkis aastaid tagasi CNNi telekanalile, et nägi unes, kuidas süsihappegaas hakkab kliimat soojendama, ja hakkas seda liini ajama.

Mispärast kipuvad kõik maailma riikide juhid uskuma IPCCd?

Enamik valitsusi usub ennekõike poliitilisi tagajärgi. Kui rikastel riikidel on võimalus tänu süsihappegaasi kvootidele teenida vaesemate arvelt, siis nad lähevad sellele teele. Euroopa Liit on siin oma trummeldamisega esirinnas ning sunnib kliimaleppele alla kirjutama ka teisi riike enda ümbruses. Troopikamaid saab heidutada aga merepinna tõusuga. Kui elad viie meetri kõrgusel ookeanipinnast ja sulle öeldakse, et ookeani veetase kerkib kümme meetrit, siis jäävad su riisipõllud viis meetrit vee alla. Suur osa maailma rahvast elab sellistes piirkondades.

Ometi teab iga inimene, et jää sulab suvel ja tekib uuesti talvel. Seega oleks merepinna kerkimiseks vaja talvetemperatuuride tugevat soojenemist, et seda taastootmist likvideerida. Kuid osava poliitikaga on see fakt troopika inimeste ajudest pühitud.  

Kas teie kriitilisi seisukohavõtte on püütud tõrjuda ka?

Oo jaa. 1998. aastast, kui esimest korda ütlesin, et päike mõjutab kliimat, olen olnud kogu aeg vaatluse all. Ühe Uus-Meremaa uurijaga pakume oma artiklit juba seitsmendasse teadusajakirja. Esimesed kuus on selle tagasi saatnud, ja üks neist maailmarekordilise kiirusega – juba ühe päeva pärast saatsid vastuse. Nad pidanuks selle esmalt saatma retsensendile, mitte et toimetaja saadab ühe päevaga tagasi. Teadusajakirjad peaks avaldama uurimusi mõlemalt poolt, et elavdada diskussiooni vaieldava probleemi üle. Aga IPCC mehed ütlevad, et süsihappegaasi üle pole midagi vaielda.

Ja tegelikult ütlevad õigesti, sest on oma teooriaga ummikus. Viimaste aastate kliima muutlikkuse analüüs näitab, et süsihappegaas ei suuda kliimat mõjutada. 

Aga suurte kliimaajakirjade toimetused on täis IPCC spetsialiste, nii et sinna ei pääse löögile. Tean USA ja Kanada ja Saksamaa riigiasutustes skeptikuid, kes ei soovi oma nime avaldada. Soomes on paar-kolm skeptikut, aga neil ei lasta üldse suud lahti teha. Ameerikas oli juhus, kui osariigi klimatoloog lasti lahti, sest oli skeptik.

Mis kliima ausast uurimisest edasi võib saada? On see üldse võimalik?

Praegu on kliimauuringuis äärmiselt huvitav aeg, kuhu pöörab teaduslik mõtlemine. Rohelisi ja vähem mõtlevaid inimesi saab veel poliitikaga ergutada, aga aastail 2001–2007 ei ole kliimateaduslikes kogumikes ilmunud teoreetiliselt mingeid uusi tulemusi selle kohta, et kliima soojeneks. Samal ajal ei ole suudetud vastata kriitikute lihtsatele ümberlükkavatele märkustele, mis tähendab, et kliimateooriad on kummuli või varemetes.

Kliima uurimine peab algama otsast peale. Peaks lahkuma natukeseks ajaks või üldse IPCC teooriast. Tuleb vähendada usku mudelitesse, kuna need on osutunud ebakindlaks, ja pöörata rohkem tähelepanu vaatlustele, mida on seoses mudelite buumiga valesti interpreteeritud. Kogu aur on pandud leninlikult vile peale.

Arvan, et paikapidav kliimateooria on veel sündimata. Kui inimkond suutis ühe lapsiku idee, et süsihappegaas on kõiges süüdi, nii kohutavalt kõvasti alla neelata, et juba 15 või 20 aastat väriseb selle käes, siis see tähendab, et inimesed on vähe õppinud. Aga võib juhtuda, et inimesed üldse ei olegi võimelised õppima.

Olavi Kärner
•    Lõpetanud 1965 Tartu Ülikool arvutusmatemaatikuna
•    Töötab aastast 1966 Tartu observatooriumis Tõraveres
•    Füüsika-matemaatika kandidaat 1974 (Leningradi Hüdrometeoroloogia Instituut)
•    Uurinud pilvisuse ja päiksekiirguse muutlikkust (peamiselt satelliidiandmete baasil), samuti tegelenud aeg-ridade analüüsiga mitme meteomuutuja uurimiseks; viimasel ajal tegelenud kliimat puudutavate temperatuuriridade analüüsiga