/nginx/o/2008/03/22/28044t1hdc21.jpg)
Jõulukuu esimesel päeval rakendus Euroopa Liidu lepingu konsolideeritud versioon, mida suupäraselt nimetatakse Lissaboni lepinguks. Eurooplaste koondumise lõputa teel on see oluline kuupäev. Lõimetus venis pikaks ja sünnitus osutus raskeks. Siiski on tegemist pigem järjekordse verstapostiga. Mitte teelahkmega, kus võetakse uus edasiminekusuund.
Lepingu eesmärk on toiminguid ja otsustusi Euroopa Liidu sees ja liikmete vahel ratsionaliseerida ning mõnevõrra ka demokratiseerida. Mahukas dokumendis on mitmeid kohendusi, täpsustusi, uuendusi, mis peaksid aitama – ja küllap aitavadki – meie ühendusel muutuda tõhusamaks, konkurentsivõimelisemaks, läbipaistvamaks, inimsõbralikumaks….
Tahan rõhutada kahte seika. Esiteks. Lissaboni leping ei ole pöördepunkt Vana Maailma arenguloos. See ei ole mõeldud «igaveseks». Eelkäija, nn Maastrichti leping (mitte segamini ajada ühtse viisaruumi leppega) teenis ELi kaks kümnendit (1993–2009). Tõenäoliselt ammendub ka nüüdsama jõustunud dokument paarikümne aastaga ja nõuab järjekordset uuendamist ning kaasajastamist. Ja teiseks. Euroopa Liit on a Project in Progress. See ei saa kunagi valmis.
Paljud kummalisena näivad asjad, mis toimuvad Euroopa Liidu sees ja ümber, saavad arusaadavaks alles siis, kui mõistame, et nimest «union» hoolimata ei ole ELi eesmärgiks unitaarsus. Brüsselis ei laota vundamenti Euroopa Ühendriikidele (vrd Ameerika Ühendriigid), vaid otsitakse kolmandat teed, säärast eri rahvaste ja riikide koostöö ja ühiselu mudelit, kus säiliks võimalikult suurel määral liitunute eripära ja suveräänsus.
Kaugelt vaataja on segaduses. Ta näeb meie värki ähvardavalt logisevat ning muigab irooniliselt. Lahtisi otsi on oi kui palju, aga tahe neid kokku sõlmida paistab olevat häirivalt pärsitud. Vastuoksusi suurte ja väikeste, rikaste ja vaeste, vanade ja uute liikmesriikide vahel üritatakse siluda poliitilise korrektsusega, mis neid hõõrdumisi ometigi olematuks ei tee. Kui 26 parlamenti olid ELi aluslepingu heaks kiitnud, jäi selle jõustumine sõltuma ühe liikmesmaa elanike jah-sõnast ja ühe poosetava presidendi allkirjast. Lugu on absurd. Iirlased moodustavad ELi elanikest vaevalise 0,8 protsenti ja Vaclav Klausil puudub õigus seadusandjate otsust vetostada.
Märgatav osa Euroopa – seega ka Eesti – poliitilisi vaatlejaid leidsid, et novembri viimasel neljapäeval sünnitas mägi (ehk ülemkogu) ühel Brüsseli õhtusöögil kaks halli hiirt. Tähelepanek peab paika – Herman van Rompuy ja Catherine Ashton ei ole Euroopa, veel vähem maailma ulatuses suurtegijad või karismaatilised juhid.
Miks valiti/nimetati just nemad? Vastus on lihtne. Ei Berliin, Pariis ega London, ei Stockholm, Helsingi ega Tallinn ole nõus loobuma oma otsuseõigusest. Euroopa Ülemkogule pro Nõukogule vajati pre+sidenti selle sõna algtähenduses, seega ees+istujat. Mitte üleeuroopalist juhti, vaid nõupidamiste koordinaatorit, moderaatorit. Niisamuti ei saa kõrgest esindajast ELi välis- ja julgeolekupoliitika kujundajat, vaid mujal langetatud otsuste täideviija, välissuhtluse esindusfiguur.
Säärane on olukord täna ja vastab enamiku eurooplaste tahtele. Retoorika räägib Vana Maailma ühtsusest ja küllap sobibki meist suurema osa pühapäevakujutlustesse tugev ja mõjuvõimas, jõukas Euroopa ja üksmeelne riikide ühendus. Ent kas oleksid eestlased ja soomlased, prantslased, poolakad, portugallased nõus sellega, et meie peaksime alluma mingisugusele kõrgele ja kaugele katusstruktuurile, mille eesotsas on Euroopa presidendiks nimetatav isik (vrd USA president), oma valitsemisaparaadiga?
Euroopa Liit on paradoksaalne ja eks pisut koomilinegi kooslus. Me teame, mis juhtub Tallinnaga, kui Tallinn peaks valmis saama. Me ei tea, mida plaanivad Reini-Vana ja Doonau-Vana ja need hallid vanamehed, kes määravad lainete kõrgust ning tuule suunda Põhja- ja Läänemerel, kui EL on jõudnud lõpptulemuseni. Igatahes tundub arukam ja ohutum lasta sääraseid suurprojekte, nagu Tallinn või EL, küpseda ning areneda samm-sammult katse-eksituse meetodil, kui midagi kiirkorras kokku klopsida.