Urmas Paet, kultuuriminister (Reformierakond)

Eesti kultuurielus on alati olnud ideid rohkem kui võimalusi nende kõigi teostamiseks. Nii on see loodetavasti kõikjal maailmas, sest vastupidine olukord oleks veelgi kahetsusväärsem. Samas on selge, et erinevad kultuuriilmingud vajavad avaliku sektori toetust ning sealhulgas rahalist poolehoidu.

Kultuuri, selle loomise ja sellest osasaamise võimaluste avardamisel on kogu ühiskonnale palju laiem tähendus kui võib-olla esmapilgul paistab. Mida rohkem on tegevust kultuuriministeeriumi haldusalas, seda vähem läheb pingutusi ning ka raha vaja justiits-, sotsiaal- või siseministeeriumi haldusalas, mis tegelevad paljuski juba negatiivsete tagajärgedega ning ühiskonna pahupoolega. Nii näiteks sobiks kogu kultuuriministeeriumi eelarve ja selle kirjeldus ka kuritegevuse ennetamise kavaks.

Napid võimalused

Nii mõnedki kultuurielu valdkondade võimalused on aga alla jäämas ühiskonna vajadustele.

Parandamist vajab raamatukogude kirjandusevalik, et ei muutuks krooniliseks olukord, kus inimesed ei saa neid huvitavaid teoseid raamatukogudest kätte, sest nende lugemiseks on nädalate- või kuudepikkused järjekorrad või polegi raamatukogul võimalik hulka teoseid soetada. Lugemisharjumuste nurjumist ei saa Eesti endale aga kuidagi lubada.

Erilist tähelepanu tuleb pöörata lastekirjanduse kättesaadavusele ja valikuvõimalustele. Riigikogus vastu võetud lisaeelarve võimaldab siiski ka sel aastal täiendada avalike raamatukogude kirjandusvalikut.

Suured mured on seni olnud pimedate raamatukogundusega, kus puudub hea süsteem ning teavikuid on liiga vähe. Samas pole 20 000 nägemispuudega inimesel oma õiguste eest seismiseks samasuguseid võimalusi kui tervetel, mistõttu tuleb neile kiiresti toetav käsi ulatada. Pimedate raamatukogunduses ongi tekkimas süsteemsus ning ka teavikute väljaandmine ja kättesaadavus peaks järgmisel aastal märgatavalt paranema.

Soovi korral on Eestis praegu küllalt head võimalused saada osa heast kirjandusest, muusikast, teatrist, kunstist. Samas puuduvad stabiilsed võimalused näha n-ö väärtfilme. Tubli töö teeb ära Pimedate Ööde filmifestival, kuid see jääb aastas ühekordseks välgatuseks.

Nüüd ongi tekkinud kava luua lähema paari aasta jooksul väärtfilmikeskus, mis näitaks, nagu korralik kinosaal kunagi, iga päev regulaarselt filme ning püüaks neid ka Tallinnast väljapoole levitada.

Samas on oluline, et igal aastal valmiks ka häid Eesti filme. Pärast tõenäolist liitumist Euroopa Nõukogu filmiorganisatsiooniga Eurimages järgmise aasta alguses avanevad meie filmitootjatele ka uued rahalised võimalused rahvusvaheliste koostööfilmide tootmisel. Sama eesmärki kannab ka ette- valmistatav Eesti-Vene filmialane koostöölepe.

Olulise osa eesti kultuurist moodustab rahvakultuur, kus väga paljud saavad oma loomingulisust teostada ning pakkuda rõõmu nii endale kui teistele. Järgmisel suvel on taas tulemas suur laulu- ja tantsupidu ning ettevalmistused käivad.

Paljuski toimub rahvakultuuri arendamine ning seltside ja ringide vedamine entusiasmist ja loomisrõõmust, kuid see ei tähenda, et ka riik ja omavalitsused ei võiks sellesse rohkem panustada.

Inimese väärtustamine

Rahvakultuuri elujõulisust kirjeldavad ilmekalt maakondlikud laulu- ja tantsupeod. Nii osales Harjumaa peol üle 5000 laulja ja tantsija, kellest pooled olid lapsed ja noored. Eestis on aga 15 maakonda.

Kultuuris on kõige tähtsamad loojad ja loomingust osasaajad. Nii ühtedel kui teistel peavad olema selleks võimalused. Seepärast tuleb järk-järgult parandada teatrite, muuseumide, raamatukogude, rahvamajade kui teiste kultuuriasutuste väljanägemist ja tehnilist varustatust ning samal ajal suurendada loojate ja loomingust osasaajate kindlustunnet.

Seda eesmärki kannab ka loovisiku seaduse eelnõu ettevalmistamine, mille kõige olulisemat tähendust näen loomeinimeste väärtustamises ning nende kindlustunde suurendamises. Rahalisest poolest ehk isegi tähtsam on sõnum, et kunstnikud, kirjanikud, näitlejad, lavastajad, muusikud, filmitegijad ja teised kultuuri hoidjad on kogu ühiskonnale väga olulised.

Igas kultuurivaldkonnas on asju, mis võiksid olla paremini rahastatud või ka rohkem tähelepanu saanud. Ometi läheb eesti kultuuril hästi ja seda ennekõike seetõttu, et on palju huvitavaid loojaid, innustunud rahvakultuurikandjaid ning loomingust osa saada soovijaid.

Eesti vajab nii valmivat kunstimuuseumi kui pisikest Kondase keskust Viljandis, nii uut Eesti Rahva Muuseumi kui külalaulupidusid, nii suurtes saalides mängitud teatritükke ja klassikakontserte kui lasteetendusi ja kõike muud eripärast, millel ühe kultuuri tugevus põhineb. Minu peamine lootus on seotud arusaamaga, et kultuurile paremaid võimalusi luues muutub paremaks ka kogu ülejäänud osa ühiskonnast.