Arengukiirendus või ääremaastumine

Ülo Kaevats
TTÜ filosoofiaprofessor

Eesti ühiskonna siirdeaeg on lõppenud/lõppemas. Oleme üles ehitanud iseseisva demokraatliku riigi, Euroopa Liiduga liitumise käigus oleme põhiosas harmoniseerinud oma õigusruumi, standardid, kõrgharidussüsteemi, statistika, mitmed arengukavad, osalt ka mõtteviisi. Globaalses mõõtmes oleme kaasa tegemas üleminekut tööstusühiskonnast teenindus- ja infoühiskonda.

Öeldu üle pole põhjust eriti vaielda - üldjoontes niimoodi hindavad olukorda nii erineva orientatsiooniga poliitikud, kirjamehed kui ka teadlased.

Aga üleminekuühiskonna mõistel on veel üks, Eesti tuleviku jaoks praegu vast kõige olulisem tähendus. Vaidluste keskmesse ongi viimasel ajal tõusnud riigi senise arengumudeli piiride ja jätkusuutlikkuse, makstud hinna ja edasiste võimaluste hindamise, korporatsioonide juhitud üleilmastumise mõju ning uute tulevikuteede otsimise teemad.

Viimane suurem arutelu toimus mai lõpus sotsiaalteadlaste korraldatud teisel missioonikonverentsil, kus avalikus dialoogis juhtivate poliitikutega võrreldi ja vaeti 3R-koalitsioonilepet ning (üle-eelmise) valitsuse tellitud ja teadlaste koostatud mahukat riigi arengustrateegiat «Säästev Eesti 21». Arutati ka asjaosaliste võimalikku sisulist panustamist ühiskondlikku kokkuleppesse.

Veidi minevikust

Eesti majandusareng on siirderiikide seas seni olnud suhteliselt edukas. Ettevõtluskeskse ühiskonnakorralduse planeerijad ja pooldajad on oma sõnumit edukalt müünud, eriti välismaal ja valijatega manipuleerides.

Sotsiaalsema mõttelaadi ja vastutustundega poliitikud, aga ka teadlased rõhutavad edu kallist hinda ning seda, et senine arengumudel ei ole jätkusuutlik. Sotsioloogid, majandusteadlased, filosoofid jt tajuvad üha teravamalt, et pikemas perspektiivis imeb raha- ja turuvõim Eesti jõuetuks, surub meid globaalse turu ääremaaks. Pidurdub meie suutlikkus toimida ja areneda MEIEna, ise otsustades.

1990. aastatel oli uusliberaalne (turukeskne, nähtamatu käe, vähesekkuva riigi) arengumudel vajalik ja õigustatud. See käivitas suure osa inimeste ratsionaalse algatusvõime ja individuaalsed ressursid.

Ent varjuküljena hakkas peagi ilmnema, et seda tüüpi majandusedu tuleb ühiskonna suure osa inim-, sotsiaal- ja regionaalarengu arvelt. Juba aastaid signaliseerivad kümned indikaatorid teadlastele punast tuld.

Negatiivsed ilmingud

Ühiskonna sidusus on langenud kriitilise piirini, usaldus oma riigi vastu on madal, sotsiaalne kihistumine teravneb, vaesus süveneb ja on muutumas päritavaks, levib sotsiaalne apaatia ja joomarlus, hea haridus ei ole võrdselt kättesaadav.

Kultuuri immuunsüsteem on mõranemas, ühemõõtmelisele eduideoloogiale orienteeritud väärtussüsteem lõhub kindlustunnet, tehnoloogiline ja sotsiaalne innovatsioon on puudulik, teadus- ja arendustegevus on kordades alarahastatud, majanduses domineerivad «odavad» ametikohad, maaelu on madalseisus, haridussüsteem ja tööturg tõmblevad vägisi vastassuundadesse, valitsev mõtteviis eirab euroopalikku tööturupoliitikat, kuritegevuse tase on kõrge.

Eesti tööinimeste arv läheneb ähvardavalt pensionäride arvule. Demograafilise käitumisega oleme rahvana väljasuremise teel. Konkurentsiindeksi järgi oleme veel suhteliselt kõrgel kohal, aga oskustööjõu kvaliteedilt oleme analüüsitud riikidest viimasel kohal.

Järeldus on alarmeeriv: oleme oma peamisi konkurentsieeliseid - inimest ja kultuuri - halastamatult ekspluateerinud, neisse liiga vähe investeerinud. Vanaviisi madaltehnoloogilise riigina jätkates oleme ummikteel.

Kes sedalaadi probleeme omavahelises seoses ei näe või peab neid ainult ajutisteks kasvuraskusteks, see on Eesti tuleviku ees vastutustundetu.

Arenguvalikud

Et Eesti suudaks globaliseeruvas maailmas olla arvestatav partner ja konkurent, on meil vaja teistega võrreldavat hästitoimivat demokraatiat, tugevat kodanikuühiskonda, ühiskonna ülimuslikkust riigi suhtes, haldussuutlikku professionaalset riigiaparaati, rahvuslike huvide defineerimist ja nende kaitsmist, kodumaist tippkompetentsi võtmealadel jpm.

Professor Mati Heidmetsa juhtimisel koostatud Eesti 30 aasta arengustrateegia «Säästev Eesti 21» on siinkirjutaja hinnangul väärtuslik alusdokument, kogu ühiskonnaelu hõlmav arengukava, mis esmakordselt lõimib «globaalsest konkurentsist tulenevad edukusenõuded jätkusuutliku arengu põhimõtete ja Eesti traditsiooniliste väärtuste säilitamisega».

SE21 analüüsib Eesti kolme arenguvõimalikkust (jätkustsenaarium, konservatiivne ning sotsiaalse partnerluse arengutee) ning leiab, et meie suur shanss on targalt ja koosmeeles ühendada kolme tulevikutee tugevad küljed ning sihiteadliku poliitikakujundusega vähendada ette tulevaid ohtusid. Selleks on selgelt teadvustatud liikumine Eesti kui teadmusühiskonna suunas. See on ainus pikaajalise arengukiirenduse tee.

Vaid uus terviklik innovaatiline arenguparadigma - ühtaegu riigi positsioon Euroopa Liidule - võimaldab meil saavutada hädavajaliku arengukiirenduse ja kaitsta väikekultuuri identiteeti.

Väidan, et SE21 näol on meil ainukordne terviklahendus üldjoontes olemas. See on tõhus intellektuaalne tulevikukapital. Missioonikonverentsil kinnitasid seda ka kõigi parlamendierakondade esindajad, peaministriga eesotsas.

Ajastus, välis- ja sisetingimused on suhteliselt soodsad. Soomel, Iirimaal, Singapuril jt riikidel on juba häid kogemusi teadmusühiskonnast. ELi ametlik teadmispõhise majanduse (siiski mitte veel ühiskonna tervikuna!) poliitika toetab meid igati.

Eesti sees on nii kriisi kui valmisolekut. Valmisolekut teha läbi näiteks pangandussektoris toimunuga analoogiline tihendatud arengufaas.

Kuid arengumuutuse kindlustamiseks vajalik eelarve- ja maksupoliitika on 17 protsendi egoistlike valijate tahtel väga problemaatiline.

Terve mõistusega inimesed, loomulikult ka SE21 loomises osalenud teadlased, ei suuda kuidagi käsitada Eestit ainsa turumajandusliku võlumaana Euroopas, kus niigi vähese raha vähendamisega avalikus sektoris loodetakse saada kvaliteetsemaid avalikke (tervishoiu, haridusala, turva- jm) teenuseid, tõsta haldussuutlikkust, tugevdada rahvusriiki, hoida (kultuuri)identiteeti ja keskkonda.

Kuidas edasi?

Leheruum lubab jätkata vaid telegrammistiilis. Esmajärjekorras on vajalik:

• teadmusühiskonna üldideestiku omandamine ja sätestamine ametliku SE21 strateegiana. Seda lubab ka koalitsioonilepe. Olemasoleva umbes 70 arengu- ja tegevuskava harmoniseerimine SE21ga;

• eliidi koolitus ja kasvatamine (arengukonverentside sari, koolitus, meedia kaasatöötamine ühishuvi suunas). SAKi hinnangul saab strateegia edukalt toimida vaid siis, kui selle «hing» ning põhiseisukohad on kinnistunud enamiku tippotsustajate väärtushinnangutesse, kui on saavutatud keskastme otsustajate laialdane poolehoid ning kui on tagatud mõistmine rohujuure tasandil;

• jätkuv uurimis- ja arendustöö teadmusühiskonna kontseptsiooniga (sotsiaalteaduslik monitooring, tõlke- ja algupärase kirjanduse avaldamine);

• erakonnaideoloogiate sobitamine «Eesti kui teadmusühiskonna» põhimõtetega. See on väga oluline ühise väärtusruumi loomine ja «tehnoloogiline» väljaarendamine;

• teadmusühiskonnale vastava riigivalitsemise ümberkorraldamine. Juhtimine toimub edaspidi mitte niivõrd huvide konkurentsi ja arvamuste alusel, vaid teadmisteks küpsenud arengukavade, kooskõlaliste visioonide alusel ja hajutatud otsustamise vormis;

• revolutsiooniline hüpe teadus- ja arendustegevuse ning hariduse staatuses - tülikast kuluartiklist põhiliseks arenguinvesteeringuks;

• teadmusühiskonna põhimõtete lülitamine ühiskondlikku kokkuleppesse Eesti arengu peamise eesmärgina + olulisemad tegevused selles suunas liikumiseks.

«Uus poliitika» saab õigustatud sisu vaid siis, kui koalitsioonilepingu soovid-lubadused täidetakse Eesti jätkusuutlikku arengut tagava sisuga. Ja loobutakse tulevikule vaenulikest kinnisideedest. Arengukiirendus või ääremaastumine on MEIE tuleviku eksistentsiaalsed piirid.