Täiendkoolitus on riigi üks arengumootor

Tiina Kangro
TTÜ avatud ülikooli juht

Nii nagu kogu maailmas, räägitakse ka Eestis juba aastaid elukestvast õppest. Paraku on Eesti riik teinud oma hariduspoliitikas täispanuse siiski vaid tasemeharidusele, adresseerides õppimiskohustuse eelkõige noortele.

Veelgi enam, ka sellesama põhiliselt noortele suunatud tasemehariduse vallas sekkub riik ühiskonnas toimuvasse vaid osaliselt, s.t riikliku koolitustellimuse piires, jättes olulise tähelepanuta selle osa haridustootlusest, mille tellivad ja maksavad kinni üliõpilased ise.

Täiendkoolitus ja vabaharidus on aga valdkonnad, mis hulbivad suisa turumajanduse tõmbetuultes. Seda ei peeta pärishariduseks, täiendkoolitus on miski, mis võib, kuid ei pruugi olla.

Tark hariduspoliitika

Niisama palju kui elukestvast õppest, räägib maailm tänapäeval ka teadmistepõhisest ühiskonnast. Teadmistepõhise majanduse keskpunkt on aga haritud inimesed - mitte need, kes ükskord lõpudiplomi kätte saanud, vaid just need, kes pidevalt edasi arenevad, kes suudavad luua ja kasutada uusi teadmisi ning neid omavahel jagada.

Ent kuidas siis garanteerida, et niisuguseid inimesi jätkuks? Paljud riigid on mõistnud, et tarkade hariduspoliitiliste käikudega saab siin üsnagi palju ära teha ning mitmete maade kõrgharidusstrateegiates on tasemeõppe kõrval antud ka täienduskoolitusele kindel koht.

Eesti on olnud uhke oma liberaalsete vaadete üle ja jätnud inimeste jätkuõpingud turu hooleks. Nii ongi lisaks otsest kommertstulu taotlevate erakoolitusfirmade pakkumistele ka riigikõrgkoolide korraldatav täiendõpe suunatud vaid koguka rahakotiga tellijaile.

Tulemuseks on, et täiendkoolitus on kättesaadav vaid väikesele osale neist, kes seda vajaksid.

Eesti turul tegutsevad põhiliselt väikefirmad. Statistika järgi on 74 protsendil meie ettevõtetest vähem kui viis töötajat, järgmised 19 protsenti tegutsevad kuni kahekümne töötajaga. Ilmsesti pole vaid tööandja rahastatav täiendkoolitus enamikule neist jõukohane. Ometi toodavad need firmad kõige otsesemas mõttes Eesti riigi tulevikku.

Teame, et Eesti elanikkond vananeb. Alates 2010. aastast, mil hakkavad jõudma gümnaasiumi lõpusirgele iseseisvumis-eufooria järgse iibe madalseisu lapsed, ei saa me enam eeldada, et ülikoolidest tuleb tööturule jätkuvalt juurde uut verd, mille varal siis vanad ja mahakäinud välja praakida.

Neljakümnesel töötajal seisab aga ees veel kakskümmend viis tööaastat, mida oleks patt poole jõuga raisata. Samas pole neljakümnene enam mingi päevaõppija. Temale sobiks täiendkoolitus, täpselt samuti kui ka kolmekümnesele või viiekümnesele.

Eelmisel sajandil saadud diplom ei pruugi järjest teadmistemahukamaks muutuvas majanduspildis tagada konkurentsivõimet.

Kui integreerida riigi koolitustellimusse ka täiendõpe, saaks inimressursist säästlike kuludega head villa lõigata. Tööturu mõjutamine täiendkoolituse kaudu oleks ka märksa operatiivsem.

Täiendkoolituse vajalikkust rõhutab ka Eesti riigi teadus- ja arendusstrateegia «Teadmistepõhine Eesti». Seal seisab, et innovatsiooni realiseerimisel on määrav inseneride ja teiste tehnikaharidusega spetsialistide roll ja et sellest lähtuvalt on just tehnikainimeste kohustusliku täiendõppesüsteemi käivitamine meie riigi esmaseid prioriteete.

Tehnikaülikooli eestvedamisel istuvad alates talvest ümber ümmarguse laua insenerialade koolitajad, erialaliidud ja tööandjad. Need on osapooled, kes teavad, et king pigistab. Täpsustatakse koolitusvajadust ja visandatakse jätkuhariduse õppekavasid.

Ülikoolide avanemine

Paraku puudub ressurss tõsiste täiendõppekavade väljatöötamiseks, sest pole sugugi kindel, et ainuüksi turg täna tehtavad investeeringud tajutavas tulevikus koolitajaile kinni maksta suudab.

Nähes ette lähituleviku objektiivseid arenguid, on Eesti juhtivad ülikoolid valmis pakkuma riigile koolitusteenust, kus taseme- ja täiendõpe omavahel kombineeruvad.

Ka täiendõppe moodulite läbimise kaudu ülikoolide juures oleks õppijail võimalik koguda punkte, mis annavad lisaks operatiivsele targenemisele kas siis iseseisvalt või näiteks kombinatsioonis eelnevate õpingute ja töökogemusega võimaluse jõuda ka akadeemilise kraadini.

Seda võib tegelikult nimetada ka teooria ja praktika lähenemiseks - või siis ülikoolide avanemiseks, mis võimaldab alma mater’eil oma riiki ja rahvast veelgi paremini teenida.