FOTO: Peeter Langovits

Sotsiaaldemokraadid otsustasid esimehe, mitte erakonna kasuks

Sotsiaaldemokraatlik Erakond on juba mitmendat korda üsna napi aja jooksul olukorras, kus tehtavatest otsustest ei sõltu mitte üksnes hetkeprobleemi lahendamine, vaid need võivad mõjutada kogu erakonna tulevikku.



Kevadine valik mitte taganeda vaidluses uue töölepinguseaduse üle läks märtsis erakonna esimehe vahetuse läbi teinud sotsidele maksma koha Toompea koalitsioonis. Napilt paar kuud tagasi tuli otsustada, kas võtta vastu Keskerakonna koalitsioonipakkumine Tallinnas.



Nii otsust lüüa käed linnaasjade ajamiseks Savisaarega kui viimast, viisaskandaali jätkuna käsitletavat erakonna esimehe Jüri Pihli avaldust kapole võib näha kui Pihli reaktsiooni kevadistele võimumängudele Toompeal, mis viisid koalitsiooni purunemiseni.



Eile seisid sotsid taas kord valiku ees: kas kutsuda kokku erakonna üldkogu Pihli asemele uue erakonnajuhi valimiseks või lasta praegusel esimehel hoolimata nii erakonnasisestest erimeelsustest kui ka välisest survest siiski jätkata.



Sotsiaaldemokraatide erakonnapoliitika on kujunenud pärast erakonna esimehe vahetust üha enam justkui Pihli isiklikuks võitluseks. Pärast sotside valitsusest väljaheitmist sai napilt kümneks päevaks varem Pihli täita olnud siseministri tooli kohusetäitjana enda kätte justiitsminister Rein Lang, kes selle aja jooksul tühistas Pihli otsuse panna Schengeni musta nimekirja Eesti küberründamisele kaasaaitamist tunnistanud Sergei Markov.



Pärast Postimehes ilmunud sellekohast lugu viis edasine Pihli kapole kuriteoavalduse esitamiseni, milles Pihl palus kaitsepolitseil algatada kriminaalasi Andrus Ansipi, Urmas Paeti ja Rein Langi suhtes riigireetmise paragrahvi alusel.



Erakonnakaaslased on rahulolematud, et poliitika ajamiseks kasutatakse jõustruktuure, president Toomas Hendrik Ilves nimetab sellist toimimist eksimuseks eetilise käitumiskultuuri vastu, mis risustab diskussioonikeskkonda. Pihl ise aga annab teada, et põhjust erakonna esimehe kohalt lahkumiseks ta ei näe.



Sellises olukorras olnuks sotside valik lihtsam kui varasemad: tuli otsustada, kas minna edasi ja püüda taastada usaldusväärse erakonnana valijate toetus või jätkata ühe mehe võitluseks kujunenud rabedat ja arusaamatut poliitikaajamist.



On selge, et kõiki olevikus tehtud otsuste tagajärgi saab hinnata alles tulevikus, kuid praegu võib öelda, et otsus üldkogu kokku kutsumata jätkata ei olnud kõige targem valik. Pihli jätkamisega lasid sotsid käest võimaluse näidata, et nende poliitika erineb harjumuspärastest võimul püsimise ponnistustest.