Ahto Lobjakas: kui hullud haigla üle võtavad

Foto: SCANPIX

Ahto Lobjakas kirjutab, et Eestis hakkab viimastel aastatel üha enam maad võtma kapseldumine sisepoliitikasse, mis nüristab avaliku arutelu ja jätab tõe kriteeriumi kohalike olude meelevalda. Kui aga pole millegagi võrrelda, ei saa ka kohalikke vajakajäämisi diagnoosida ega parandada.

Selle kümnendi viimane aasta läheb ajalukku teatava antikliimaksina. Kümnend algas lootusrikkalt, NATO ja Euroopa Liiduga liitumise lainel, jäi siis toppama ja lõppeb nüüd üleüldise roidumusega. Tulevik on ebaselge ja ainus asi, mida kindlalt võib öelda, on, et erilist usku sellesse ei ole kellelgi.

Märkimisväärselt vähe on tulevikuusku riigiisadel. Toompeale ehitatakse kantsi, nagu rasketel aegadel ammu kombeks. Ajad muutuvad – vallidele ei aeta enam püsti teritatud okstega palke ega ihuta müüride vahel haljast terast (kuigi mine tea). Aga vara kantakse väravate taha varjule võõra pilgu eest moel, mis polnuks instinktiivselt võõras tuhatkonna aasta eest viikingite retkedega harjunud rannamehele.

Võimul on tugev soodumus unustada kurjadel aegadel vastutus ja paremast puust ei tundu riigi ninamehed olevat ka A.D. 2010 künnisel. Eestis võib tehniliselt valitseda õigusriik, kuigi sõna «õigus» etümoloogia ja semantiline väli jääb ikka ühtviisi ebaselgeks nii valitsejatele kui valitsetavatele.

Mida Eestis kindlasti ei ole, on õiglusriik. Õiglus on igasuguse poliitilise legitiimsuse – võimu nurisemata talumise – alustala. Seda igas ühiskonnas, mitte tingimata ainult demokraatlikes. Afganistani elanike häälestatus ei erine selles mõttes kuigivõrd USA omast.

Kusjuures õiglusest üksi ei piisa. «Õiglust ei tule mitte ainult teostada, õiglust tuleb nähtavalt teostada,» ütleb üks tuntud briti poliitiline aksioom. Nagu britid oma kogemustest hästi teadsid, on õiglustunde roll eriti määrav olukordades, kus tugevam ühiskonnakorraldus kohtub nõrgemaga, kolonisaator koloniseerijaga.

Sellised kohtumised sünnitavad kultuuriülekande objektides loomuomast vastumeelt ning viimase silumine on püsiva sümbioosi tekkeks elulise tähtsusega. Ettevõtmise äpardudes tekib kergesti rõhutatud isolatsioonitunne, mis ei otsi enam kooselu, vaid vastandumist. Euroopa rekoloniseeritavas Eestis on need põhimõttelise tähtsusega kaalutlused.

Õigluse aksioom on tuntud Suurbritannias ja paljudes muudes kohtades, aga tuleb välja, et mitte Eestis.

Millegi muuga ei saa seletada Eesti poliitilist eliiti vallanud totaalset autismi. Tõbi murrab valimatult üle parteiliste ja ideoloogiliste eraldusjoonte. Sümptomiks pole üksnes ühiskondliku empaatia – end teiste asemele kujutamise võime – täielik kollaps, vaid avalik suhtlemisvõimetus ja lahtiütlemine ratsionaalse poliitilise käitumise ettekirjutustest.

Hullud on hullumaja üle võtnud, kui tuua veidi hüperboolne paralleel. Paralleel, mis aitab toonitada asjaolu, et selline situatsioon saab püsida niikaua, kuni piisav hulk hulle mõistlikuks ei muutu. Seda pole Eestis seni juhtunud. Nagu Itaalias, ei saa Eestis väga kaugel olla aeg, kui võimust puudutamata jäänud hakkavad igatsevalt rääkima võtmes «oleks meil normaal­ne riik».

Asitõend number üks on muidugi riigiametnike palgad. Laskumata teema üksikasjadesse, mida on vahedalt lahanud Ivar Tallo (EPL 16.12), tahaks siinkohal tähelepanu juhtida vaid kahele kõige üldisemale aspektile.

Esiteks, võimu teostajate palgatõus viimase 20 aasta rängima kriisi olukorras ei ole tark tegu, kui loodetakse riigi ja riigikorra kestmisele. Ei ole liialdus väita, et tagajärjed tõotavad tulla hullemad kui õlle hinna tõstmisel vapra sõduri Švejki aegses Austria-Ungaris.

Teiseks, riigivõimu esindajate palkade avalik arvutamine eurodes (õnneks pole enam Soome markasid) ehk nende immuunseks tegemine devalveerimise vastu on enam-vähem võrreldav olukorraga, kus valitsus üüriks lennuki, kuid hoiaks sihtkoha saladuses ajal, mil esimesed Vene sõdurid üle idapiiri tulevad. See ei ole mõistlik tegu, ükskõik mis nurga alt seda vaadata.

See, et mõlemat tegu toetasid määravad jõud valitsuses ja opositsioonis, ei ole vabandus, vaid Reformierakonna ja Keskerakonna enda avalik tunnistamine poliitiliselt vastutus- ja teovõimetuks. Eesti valijal, kui ta oma nime väärt on, jääb nüüd ainult üle seda hinnangut 2011. aastal oma allkirjaga kinnitada.

Sest Eesti riigi vaatepunktist – mis praeguseks asub hoopis mujal kui Toompeal – on asi enam kui tõsine. Võimu teostamise motiivina juurutatakse meil ametlikult kasumimotiivi, mitte normaalse riigi eluks ja toimimiseks vajalikku kodanikukohust, kõrgemate ideaalide teenimist või kas või lihtlabast võimuhimu, millest samuti vaba konkurentsi tingimustes võib ühiskonnale kasu tõusta. Võim on sisuliselt asunud ennast erastama (ja see on midagi, millest keegi võiks kapole kirjutada).

Probleem ei seisne siin isegi mitte niivõrd riigivõimu teostajate potentsiaali tasalülitamises ja otsuste kvaliteedi ohverdamises (tulgu taevas appi, kui 1939. aasta peaks korduma), vaid riigi toimimise filosoofias, tema eluveres, tema kvaliteedis, mis avaldub tema inimmaterjali elu ja koostoime kvaliteedis.

Probleem on põhimõtteline, eetilis-moraalne. Probleem on riigi eeskujus. Osundagem liberalismi klassikut, üht meie tänapäeva eluviisi vaimset isa John Stuart Milli: «Mõte ühiskonnast, mida hoiavad koos üksnes need suhted ja tunded, mis kasvavad välja rahalistest huvidest, on vastik.»

Reformierakonna tagatoa jaoks on siin peidus veel üks rafineeritum iroonia, millest seal siiski vaevalt et aru saadakse. Üks Eestis praktiseeritud Chicago majanduskoolkonna põhitõdedest on, et vabaturu tingimustes tagatakse igaühele tema võimetele ja panusele vastav õiglane ja optimaalne tasu.

Skype’i, e-riigi jms kõrval on Eestil nüüd ette näidata epohhiloov panus majandusteooriasse – vabaturg poliitikute seas ei toimi. Öövahi järele peab veel keegi valvama, või tal on näpud kohe sahtlis. Ja nii edasi. Juba see reductio ad absurdum peaks osutama, miks erahuvidest ei saa tuletada avalikku hüvet.

Niipalju parlamendist, mis Hannah Arendti sõnul on üks pool sellest, millest koosneb «rahva [natsiooni] südametunnistus». Südametunnistuse teine pool, nagu pole ehk raske arvata, on vaba ajakirjandus. Ülal vaadeldu valguses on seega nähtav loogika valitsuspartei usinates katsetes ajakirjanikele päitsed pähe ajada – muidu jääks Reformierakonna visioon ühte jalga lonkama.

Jällegi, jättes siinkohal kõrvale justiitsminister Rein Langi ristikäigu võimalikud motiivid, piirdugem vaba ühiskonna ehitamise põhitõdedega. Piiranguteta arvamustevahetus on liberaalse ühiskonnakorralduse tingimustes väärtuslik kolmel peamisel põhjusel.

Esiteks, see on vaba inimese õigus. Teiseks on see vaba ühiskonna esmane viis taastoota oma kodanike ühtekuuluvustunnet. Kolmandaks lisab sõnavabadus ühiskonnas epistemoloogilist väärtust – faktide ja arvamuste konkurents, kui see just ei too tõde lähemale, siis vähemalt vähendab see eksimise võimalust. See on liberalismi 101, nagu öeldakse Ameerikas, algkursus, adutav ka ilma keerulisemaid klassikuid tundmata.

Vaba ajakirjandus on sõnavabaduse loomulik voolusäng. Iga riigivõimu katse seda sängi õgvendada on kurjast, selle taga tuleb otsida pahatahtlikke või omakasu motiive (jällegi vihje kapole). Kui me ise üle poole rehkendusest tehtud ei saa, õppigem neilt, kes hakkama saanud täiega. «Kui küsiksin teie allika nime, paneksin oma kodumaal toime kuriteo,» ütles hiljuti eravestluses üks kõrge Rootsi ametnik.

Siiski oleks veidi ebaõiglane öelda, et Reformierakond ning teised tema vormitud ja poliitilisel maastikul kohanenud grupeeringud ainult rahale panustaksid. Päris selge on, et nii ei saa teha oludes, kus suurel osal ühiskonnast on majanduskriisi oludes raha järjest vähem ja vähem.

Raha on võimu kooshoidmise kitt. Ülejäänud ühiskonna konsolideerimiseks on Eestis kaks teist vahendit: venelased ja euroliit. Jätkuv vastasseis esimestega asendab Eestis (seni edukalt) ehtsatest väärtustest lähtuvat ühtekuuluvustunnet, teine hoolitseb tulevikulootuse püsimise eest.

Venekeelse elanikkonna osas saab Eesti lõppevast aastast raporteerida vaid, et olukord on muutusteta. Keskerakonna valimisvõit Tallinnas oli veelkordseks kinnituseks, et mingisugust mainimisväärset kogukondade poliitilist integratsiooni pole toimunud. Senikaua kui nii jääb, elab Eesti ühiskond mõttes edasi 2007. aastas.

Eurorindel seevastu on edusamme. NATO ja ELiga liitumise järel on käegakatsutav järgmine oluline teetähis Eesti ankurdamisel läände – euroga liitumine. Euroopa Komisjoni rahandusvoliniku Joaquin Almunia kuuldavale toodud ettevaatlik optimisminoot sel nädalal märgib Eesti jaoks poolt võitu, mida on võimalik käest mängida vaid iseendal.

Kui euro 2011. aastal tulema peaks, tuleb valitsusele tingimusteta au anda.

Euro kasutuselevõtt ei tee küll olematuks käegalöömisi, minnalaskmisi või muud rehepaplust, aga tal on see lunastav tulemus, et ta muudab ülejäänud Eesti valitsusest veidi sõltumatumaks. Euro piiraks poliitilise klassi võimet ühiskonnale halba teha. Seda rääkimata ühisraha pikaajalisest välispoliitilisest stabiliseerivast mõjust jms. Jääb vaid üle loota, et Kreeka paati enne ümber ei aja, kui Eesti sinna sisse pääseb.

Väljastpoolt vaadates jääb siiski mulje, et pääs euroalasse (nüüd tuleb kolm korda üle vasaku õla süljata) on vähem riigitüüri ümber trügijate kollektiivne teene kui üks peaminister Andrus Ansipi isikuomaduste juhuslikest kõrvalefektidest. Nagu Moolok John Miltoni «Kaotatud paradiisi» taevast tõugatud saatanate väes, ei paista peaminister tundvat muud kui lihtsaid valikuid ja otseteed edasi.

Kui valik on õige, võib Moolokist suur kasu olla («Kaotatud paradiisis» tema nõu siiski ei kuulata). Kuigi peaminister ärkas eurole suhteliselt hilja, olles lasknud käest varasema võimaluse, on tema viimase aasta ainitine pühendumine sellele eesmärgile – kriis või mitte – tervitatav.

Euro-eufoorias ei või siiski unustada, et Reformierakonna tagakambri jaoks pole euro poole püüdlemisel esmajoones tegemist mitte riikluse alusmüüri kindlustamise, vaid oma sissetulekule pikaajalise konverteeritavuse tagamisega. Riigikogu debattidest sel nädalal pidi see kõigile selge olema.

Euro teine nõrkus motiveerivas plaanis on, et olemuselt maksevahendina ei ole ta loodud ülevamate aadete õhutamiseks. Karta võib euro kiiret kodustamist Eesti sisepoliitika poolt ja tema taan­dumist veel üheks riigisiseseks hoovaks, mille väline tähendus kedagi ei huvita.

Sellisena haakub euro hästi Eestis viimastel aastatel üha enam maad võtnud pragmatismiga, mis on kaugemate võrdlusmomentide horisondi hägustanud, nüristanud avaliku arutelu ja tõe kriteeriumi jätnud kohalike olude meelevalda. Kui pole millegagi võrrelda, kui puuduvad välised autoriteedid, ei ole, millega kohalikke vajakajäämisi diagnoosida ega parandada.

Kusagil ei ole see praegu Eesti ühiskonnas selgem kui ahtras debatis, mis keerleb parteide rolli ja tuleviku ümber. See, et keskmine valija laseb end peibutada juttudest parteidevälise poliitika võimalusest ja valib protestiliikumisi või üksikkandidaate, on mingil määral mõistetav.

Aga see, et sama lootust võetakse tõsiselt nende arvamusliidrite seas, kes jäävad poliitilisest eliidist väljapoole («Valida tuleb õiged inimesed,» võib üha sagedamini kuulda), näitab viimase viie aasta sisepoliitilise stagnatsiooni kahjustuste ulatust.

Praeguses süsteemis parteistub ja parteistatakse valimatult ja vältimatult kõik, mis sinna siseneb. Keegi ega miski pole immuunne. Ainus lahendus on poliitika järkjärguline avamine isikupõhise vastutuse printsiibile – kuid seda saab teha vaid süsteem ise.

Seni kuni seda ei juhtu, jääb poliitika Eestis taandarenemisele määratud kunstiks, techne'ks Heideggeri mõttes, spetsiifilisi vilumusi ja oskusi eeldavaks ametiks – teisisõnu spordialaks, kus on küll teised tulemuste mõõtmiste skaalad, rekordid ja sponsorid, aga millel on ühiskonnaeluga laiemalt sama vähe pistmist.

Sellises poliitikas ei ole kohta emantsipatsiooni loogikal, kusagile edasi/mujale liikumise vajadusel, enesekriitikal, progressiihal (see viimane, nagu öeldud, on küll enam-vähem kaetud ELi olemasolu fakti abil). Et Eesti maailma suures pildis välja ei paista, on ehk mõistetav, kuid mõistetav ei ole suure pildi varjujäämine Eestis endas.

Suur pilt aga jäetakse teistele, sest ta ei ole sisepoliitikasse konverteeritav muuna kui karikatuurina.

Enesessesulgumine ei ole iseenesest täiesti kohatu Eestis, mille ajaloo pulssi loetakse sajanditega ja mille välispoliitilised prioriteedid on igavikuliselt dikteerinud paremate aegade passiivne ootus. Aga võimetus kohaneda oludega, suutmatus paremate aegade saabudes rütmi muuta, neid ära tunda ning nendega harjuda ja haakuda, seab küsimuse alla ühiskonna olemasolu mõtte kui sellise.

DNA taastootmine (millele lõppkokkuvõttes taandub ka Eesti põhiseadus), ükskõik milliste etnilis-kultuuriliste mõtteharjutustega seda ei kaunistataks, ei ole tõsiseltvõetav eesmärk 21. sajandi ühiskonnale.

Eestil tuleb harjuda mõtlema lühemal skaalal, aastates ja üksikisikutes. Vastasel juhul need, kes saavad, lähevad ära, ning need, kes jäävad, elavad oma elu ära samasuguses silmapilgus, nagu seda olid viimased 800 aastat.

Sest välisele, sünkroonsele (mitte diakroonsele) orienteeruvate inimeste (keda ühel või teisel moel on kahtlemata Eestis enamik) silmadele tõmmatakse praegu sõba illusiooniga, et kõik saab muutuda ainult paremaks.

Võim on valinud Eestis lihtsaima vastupanu tee, Euroopaga kaasarippumise ideoloogia, tuimas või laisas lootuses võtta välistest oludest parim ja kududa siin tuulevarjus kookonina oma versioon «talutavast kaasajast» (John Gray väljend). Praegune olukord ei ole aga jätkusuutlik, ripatsid on esimesed, mis läänelt olude halvenedes küljest kukuvad.

Maailm on esimest korda üle 70 aasta taas jõudnud ebakindluse ajastusse, seda nii majanduslikult kui poliitiliselt, osundades briti ajaloolast Tony Judti. The New York Review of Booksi viimane number 17. detsembrist trükib ära tema 19. oktoobril New Yorgi Ülikoolis peetud loengu heaoluühiskonna väljavaadetest.

Judt osundab seal omakorda majandusteadlast John Maynard Keynesit, kes hoiatas ammu, et 1930. aastate ebakindluse atmosfäär turvatunde erosiooni ja kollektiivse ängiga võib korduda – ning taas ohustada liberaalse maailmakorralduse tulevikku.

Mineviku ees tuleb hirmu tunda, tõmbab Judt oma loengu otsad kokku. Vigadest tuleb õppida. Selleks et vigu näha, peab nägema silmapiiri nii ruumis kui ajas.